Üldine tendents on alati selles suunas, et asiaatidel on natukene raskem kelgutamisele pihta saada. Ja kui ma ütlen natukene, siis ma ei mõtle lihtlabast kukkumist ja kelgu kaotamist. Ei, ma mõtlen sedamoodi kelgutamist, et sõidetakse täiega eessõitjale jalgadesse ja murtakse jalaluid ja koerad kaklevad või paarituvad ja kõik liinid on pidevalt sõlmes ja inimesed istuvad õndsa naeratusega selle keskel kelkudel ja teevad selfisid! Tavaliselt õpivad kõik turistid viimaks sõitma, aga täna oli niisugune vahva matk, kus koju tagasi jõudes ka veel üksteisest üle sõideti ja siis rahumeeli kelgult minema jalutati, ilma mingile pidurile mõtlemata.
Muidugi on väga toredaid ja mõistlikke inimesi igast maailma nurgast, aga statistiliselt vaadates, siis asiaadid koerakelgul on umbes sama, mis mina läheks tantsutrenni. No ei ole koordinatsiooni, ürita palju tahad. Raske on mitte närvi minna, kui ühes otsas kaklevad mingid kokku lastud koerad ja teisel pool on turistid, kes teevad omalt poolt kõik, et koerad võimalikult sassi läheksid. Siis ma püüangi mõelda sellele tantsutrenni paralleelile. Kuidas mina tahaks et minuga käitutaks kui ma olen totaalne koba. Rahulikult, eks...
*hingab sügavalt*
Aga no krt... mina ei roni ka tantsima!
Vinter on oma augus ka sellise näoga, et “No kuulge, rahvas, tulge mõistusele!”
No comments:
Post a Comment