Rasked valikud

Meil on siin dilemma. Mandril on hea töökoht. Parim võimalik giiditöö ever. Pikad matkad, hea palk, hea asukoht, (arvatavasti) tore firma, sest nad valivad oma töötajaid ilmselgelt hoolega. Pealegi veel lõunas, mis võimaldab tegeleda nii paljude asjadega, mida me teha tahame - kala püüda, jahil käia, matkata, ronida looduslikul kaljul, kanuutada, raftida, orienteeruda. Metsas orienteeruda! Puud, saate aru! Talvel on suusakeskus 7 min autosõidu kaugusel. Ideaalne koht, millest me oleme pikalt unistanud, kus saaks päriselt elada nagu normaalne inimene ja mitte iga aasta töökohta vahetada, sest enam ei suuda.

Aga siin, Longyearbyenis, on ka järjest toredam. Mul pole küll tööd alates oktoobrist ja selle leidmine tundub ka lootusetu, kui turiste on 1/10 suvisest külastusmahust, aga ikkagi tahaks näha seda pimedat aega siin. Pealegi MIDAGI võib ju ikka talveks leida... võib-olla... Samas selle ootama jäämine tundub veits tobe. Ja ma olen küll juba piisavalt kogenud, et teiste inimeste järgi oma elu sättimine eriti ära ei tasu, aga D tahab ikka väga siia jääda ja on valmis isegi meid mõlemat üleval pidama. Iseasi, kas ülalpeetava roll on elu, mida ma tahaksin:D Samas võimaldaks see rahus trenni teha ja koolitusi võtta ja norra keele kursusele täiega pühenduda ja...noh...ma ju tegelikult ei taha tööd teha. Selles mõttes, et muidugi ma matkaks parema meelega enamus aega ilma turistideta, kui see ka mind kuidagi ära elataks.
Aga Svalbardi polaaröös väga ju ei tee 10-päevaseid matku nagu lõunas teha saaks...
Ja ma ei usu, et ma tahaksin siia jääda rohkem kui aastaks (mu life goal on teha pikki ekspeditsioone aasta ringi ja seda siin teha ei saa), seega hakkaks kogu see tööotsimise trall aasta pärast otsast pihta.

Ühesõnaga mu küsimus on: "Kas võimalus kogeda Svalbardi talve on piisav põhjus, et loobuda ideaalsest töökohast mandril?"

Ma olen hullult ratsionaalne inimene. Ilmselgelt on ratsionaalsem kolida lõunasse. Aga ma usaldan ka oma intuitsiooni ja see tõbras on praegu ühtemoodi hea mõlema koha suhtes.

P.S. Pildid on eelmisest hooajast Rootsis. Postituse sisuga absoluutselt mitte seonduvad.

Longyearbyeni igapäevarutiin.

Tuleb tunnistada, et mulle meeldib see linn iga päevaga üha rohkem. Parajalt suur, samas hubane, parim osa on muidugi spordihall, kus tundub olevat lõputult trennivõimalusi. Pigem on siin probleem, et ei suuda valida, mida teha, kui et igav hakkaks. Üksõhtu tahtsime squashi mängima minna, aga saalis oli hoopis kickpoks. No läksime siis sinna. Meeldivalt lühike trenn oli:D Selles mõttes, et ma olen oma elus ainult kolmetunnistes võitlussporditrennides käinud. See on raske, kui pole ammu teinud, järgmine päev on mingid hingamislihased ja kanged. Siin poksiti napp tunnike, sedagi ühe käega korraga.
Eile käisime ronimas!

Nii mõnus! Ma tundsin sel õhtul esimest korda, et justkui elaks päriselt siin linnas. Nagu teeks midagi enda jaoks tähenduslikku, mitte ainult käiks tööl ja teeks süüa.

Tööl on lebo elu. Plaanitud kahest tripist päevas (mis on natuke väsitav) toimub meil enamasti üks. See tähendab, et vaba aega on päris lahedalt.
Enamasti näevad päevad välja selliselt:

Kell: 0800 - äratus, alati esimese äratuse peale üles. Lasen kanistrist omale pudelisse liitri vett ja joon selle telefonis passides ära. Leian enam-vähem puhta tassi ja tarbin kohustusliku kohvi.
0900 - teine tass kohvi, otsin eelmise päeva taldriku hommikusöögiks ja teen külma kaerahelbe-jogurti-mustikapudru. Siin on nõude pesu nii pagana ebamugav, et ma reaalselt olen hakanud toite valima selle põhjal, mis vähem nõusid määrib. Pudru keetmine?! Issand, EI! Kes selle poti puhtaks kraabib?
Hommikusöögi kõrvale mõni online-koolitus. Praegu võtan ühte fotograafia kompositisooni kursust. Koerte käitumise oma just lõppes.
1000 - autosse ja linna turiste peale korjama.
1015-1130 - hahakoloonia ringkäik, kombede jagamine, kummikute otsimine (mis värk sellega muidu on, et kõigil inimestel grupis on sama jalanumber?!), kärusõidu instruktaaz, koerte rakmestamine ja ette rakendamine.
1130-1300 - kärutamine. Distants on küll 5-6 km, aga suve puhul teeme palju veepause ja liigume väga aeglaselt.
1300-1430 - koerte tagasipanek, kutsikatega (8k) mängimine, riiete vahetamine, lõuna. Lõunaks pakume väga norrapärast vorsti ja saia (okei, hot-dogi) ning küpsiseid pruuni juustuga.
1430-1500 - kui kliendid tahavad jalutama minna, siis teeme tiiru kuskil maja taga. Tootekirjelduses on kirjas tundra-walk, aga sellise lühikese ajaga väga kaugele ei jõua. Enamasti suuname nad linna tagasi omal jalal jalutama, tee peal saab linde näha. Kui on halb ilm, siis viin rahva hotelli tagasi.

Eilsel tundra-walkil nägime põhjapõtra

1500 - peaks algama teine tripp, aga viimasel ajal on see hõredalt broneeritud nii et hakkame koeri söötma. Koerad söövad suvel siin ainult liha, mille veega supiks segame. 

1600-1700 - maandun kodus diivanil, söön midagi. Nüüdseks olen poest üles leidnud enam-vähem normaalse hinnaga juurviljad, oa-hernekonservid jms ja neist omale mingi standardmenüü kokku pannud. Mu toitumine on täitsa okei, ainuke erinevus on ehk see, et kui ma varem kühveldasin igal võimalusel taimi sisse, siis nüüd on silme ees see "5 peotäit puu-ja juurvilja päevas", mida soovitatakse. Noh et sellest üle väga ei lähe, aga 500g värsket saab päevas kindlasti kokku.

1800-1900 - trenn, teen endiselt oma jõukava, loodetavasti lisandub sellele regulaarne ronimine.
Vahel põikan poest läbi, see on kaheksani lahti.
2000-2100 - söön, vedelen, loen. Enamasti muidugi tapan ajurakke mõttetu youtube'iga.
2200 - ma jah lähen üsna vara magama. Ma millegipärast armastan vara voodisse minekut. See on vist sama tunne nagu teistel inimestel hommikuti kaua magamisega, no et ei saa kuidagi voodist välja. Ma ei jõua tavaliselt ära oodata, millal mul on võimalik õhtul vara magama minna. Milline luksus ja nauding!:D

Mida suve lõpu poole, seda kodusem linn tundub. Turiste on vähem, kohalikke järjest rohkem. 21. augustil algab kool, selleks ajaks peaks linna elu olema normaliseerunud, ehk et kõik kohalikud puhkuselt tagasi ja trennid-koolitused alanud. Praegu on suhteliselt häiriv olnud, et näiteks ujula on lahti ainult ülepäeviti ja ronimis(ohutus)kaarti ei saa teha, sest kõik on puhkusel. Ma täitsa ootan, et näha seda tavapärast reziimi siin, kui kõik jälle toimib ja e-mailidele vastatakse...

Polaarrebasest, toidust ja trennist

Eile luusis meil polaarrebane maja ümber. Hahad on pesitsemise lõpetanud ja mõned munad (ja surnud pojad) maha jätnud. Neid siis käivad kajakad ja rebased skoorimas. Andsime rebasele veel ühe kanamuna lisaks, ei teagi, mis ta sellest arvas, igatahes minema oli viidud hommikuks.

Ise oleme ka head ja paremat söönud. Üksõhtu sai Funken lodge'is õhtust söömas käidud. Alguses olime veits mures, et kas viisakasse restorani ikka lastakse lihtsa teksa-kampsuni outfitiga sisse. Samas, tegemist on ikkagi Svalbardiga, enamus inimesi ei vea siia ülikondi ja peokleite kaasa, ikka rohkem matkariideid. Hotelli külastajad muidugi nägid vähe viisakamad välja :D Igatahes oli äärmiselt tore ja maitsemeeli värskendav toiduelamus.

Eelroog oli mu lemmik: Põhjapõdravorsti lõigud kohaliku lehtkapsa krõpsudega ja lõhe-avokaado-wasabi suupiste.

See oli kõik, mis eelroast järele jäi. 

Pearoaks kuningkrabi ja sisefilee steik. Ja SALAT! See on ulme, kus Svalbardis elades hakkab inimene värsket toitu väärtustama. No mulle muidugi meeldis enne ka, aga nüüd naudin ikka täiega iga salatilible.

Kõik oli nii hea et normaalset pilti ei jõudnud teha millestki peale veini. Ei saa mina aru, kuidas need instagrammerid elada ja samal ajal veel pildistada suudavad.

Kodus vahest õnnestub. Siin on reedene omatehtud burks!

Olen nüüd jälle trennilainel ka! Leidsin netist ühe kava, mis mulle praegu jube hästi sobib - youtuber Karin Larveni "Suveks saledaks" 6-nädalane programm. Iseenesest lihtne jõukava, kaks ülakeha ja kaks jalapäeva nädalas. Olen nüüd kolm nädalat teinud ja pole seda moodigi, et ära tüdinema hakkaks. Kui ma ise endale kava teen, siis lõpeb see enamasti ületreeninguga, sest ma ju pean ometi iga trenni lõpus poolsurnud olema. Ilma selle tundeta pole nagu mõtet trenni minnagi. Praegu on trenni lõpus sageli tunne, et võiks midagi veel teha, aga kui riietusruumi jõuan, on ikka korralik väsimus peal. Lihaskangus on ka järgmistel päevadel talutav olnud, mitte nagu siis, kui ma ise kava teen ja kolm päeva praktiliselt töövõimetu olen.

Ma olen selle kavaga nii rahul, et plaanin kõigepealt 6 nädalat lõpuni teha ning siis vahetan paar harjutust välja ning teen sama kava uuesti läbi. Tellisin täna uusi trenniriideid ka. Svalbardis on viis spordipoodi, aga kõigis on ainult imeline valik matkariideid. Jõusaaliretuusidest võib vaid unistada. Mul on retuusid nii viledaks kulunud, et julgen jalapäeval ainult hommikuti kell 8 kükkimas käia ja sedagi tagumik seina poole :D Eks nüüd ole näha, kas siia tellitud asjad kohale ka jõuavad...

 Avastasin tänu oma endisele töökaaslasele Flo-le veebilehed coursera ja edx, kust leiab tasuta kursusi! Võtsin kohe ühe koerte käitumise oma. Jube mõnus on vahelduseks jälle ajusid liigutada ja teadusartikleid analüüsida. Mõnusa huumoriga loengud on ka. Kursuseid on muidugi igal vähegi mõeldaval teemal, mitte ainult koertest. Väga hea leid minumeelest!

Lõpetuseks mõned viimased pildid hahkadest. Praeguseks on 650-st järel veel 5 viimast hauduvat lindu. Kurb kohe, et nad varsti kõik läinud on, nad ju nagu pereliikmed juba.

Teel restorani. Longyearbyen pilve sees.

Peaaegu Foxfonnal

Mul on selle blogimisega siin sama lugu, mis emale helistamisega. Iga päev mõtlen, et täna peaks seda tegema, nüüd on midagi öelda. Ja siis ma lihtsalt...ei jõua selleni... või ei viitsi. No tõtt-öelda võtavad kõik kodused toimetused ka poole rohkem aega kui jooksvat vett ei ole, nii et olen lihtsa elu võrra natuke aeglasem. Trenni olen ka tegema hakanud. Ega ma normaalse inimese moodi ju treenida ei oska, ikka täiega, nii et vaevalt jaksan end pärast koju vedada. Saati siis veel blogi kirjutada.

Vabandused...

Tööl läheb okeilt, naudin oma Breivikeidetis õpitud hämmastavat võimet - kuidas ka kõige suuremat kaost rahulikult kõrvalt vaadata. Mulle vahepeal eriti ei meeldi see sadade inimestega suhtlemine ja sama jutu rääkimine, vähemalt ma ei kujuta ette end seda väga palju aastaid tegemas. Ikkagi sotsiaalfoobik ju. Aga ma Armastan! neid kaoseid ja paanikat, mis peaaegu iga matkaga kaasneb. Ma armastan enda rahulikkust selle kõige keskel. Kaklevad koerad, lärm, turistid, kes pidurit ei leia ja tiimid kokku sõidavad, veel kaklevaid koeri, rebenenud kõõlused, mahalastud koer, kummalised koerakasvatusmeetodid, töökaaslane, kes ei saa mitte millestki aru. Ma olen kõige selle keskel vana rahu ise. No f*cks given!

Leidsin hiljuti raamatukogust Mark Mansoni "The Subtle Art of Not Giving a F*ck". Loen ja muigan, sest see on nagu minu giiditöö mentaliteedi täpne kirjeldus. Ma arvan et ma olen pigem hea giid ja saan kõvasti üle keskmiselt keeruliste inimeste ja olukordadega hakkama ja mulle väga meeldib see töö. Aga mulle meeldib ka mõelda, et maailm ei kuku kokku, kui midagi ei lähe matkal plaanipäraselt. Pealegi mida see "plaanipärasus" üldse tähendab? Igal inimesel on nagunii sellest matkast ja koertest erinev arusaam. Ma lihtsalt selgitan hästi palju mis parajasti toimub ja miks ja kuidas neid olukordi veel saab lahendada.

Ainus, mis mul harja punaseks ajab on see, kui mu vaba päeva mingi tööga seotud ajaviide ähvardab! Ma tahan tööl olla 100% mentaalselt kohal, aga ma tahan ka päeva lõpus need koerad peast välja visata ja oma elu elada. Õnneks on Svalbardis sellega siiamaani hästi olnud.

Hea on see, et grupid on meil väikesed, seitse inimest on harv juhus. Tihti on kaks kuni neli ja tuleb hea rahulik matk, pärast jääb aega üle, et veel ümbruses kutsikat jalutada.

Matkamas on üldse saanud pea iga päev käia, jalad juba väsinud. Ma peaks selle suure koguse pilte eraldi postitustesse panema, aga kuna ma ei pruugi viitsida neid postitusi iial kirjutada, siis panen lihtsalt kirja, et käisime 5. kaevanduses kolamas, Sukkertoppeni otsas kahe kliendiga, maja taga mingi teise mäe otsas kaks korda, Foxfonna liustikku otsimas.

Grupipilt kolleegidega Ehtsa Nepaali mägigiidiga Himaalajas

Liustik oli vist suure kliima soojenemisega ära sulanud, me igatahes ei leidnud seda udu seest üles. Jube soe on siin küll, mõni päev +18 ja lund pidi olema väga-väga palju vähem kui eelmisel suvel. Möödunud aasta juunis sõitsid nad siin lumelauda, nüüd olid samas kohas mingid porised märjad laigud. Jalutasime veits mööda nõlva üles ja platool oletatava liustiku suunas, mingi hetk pöörasime lihtsalt tagasi, tundus mõttetu tammuda nii tihedas udus, kus 50m pealegi ei näe.

All tuli vastu mingilt islamimaalt pärit perekond, kõigepealt isa, siis 100m vahedega kaks väikest poissi ja all lumel jalutasid aastase lapsega kaks maani hõlstides naist. Loomulikult ilma relvata, asustusest kaugel karuohtlikul alal. Soovitasime neil vähemalt grupp koos hoida. Karud, vaesekesed, on ju näljased, nad ei taha mööda mäge liigselt ringi tatsata ja ühekaupa neid lapsi snäkkida.

Parklasse jõudes avanes järjekordne huvitav pilt:

Rendiauto KESET! platsi. Diagonaalselt. Parklas oli veel kaks autot kenasti platsi serva joondatud, see ju oleks võinud mingisugusegi vihje anda, mismoodi siinmail asjad käivad...?
Palvetamistekike auto kõrval oli samas sirge nagu kord ja kohus.

 Hea et päris kinni ei olnud pargitud, see oleks linnast nii kaugel küll huumor olnud.


Kui alla saime, hakkas muidugi selginema. Nagu ikka.

Sisustusideid

Käisin ükspäev naabermaja vaatamas. Seda renditakse klientidele välja, aga et põhiline hooaeg on talvel, seisab pool hütti praegu tühjana ja teises pooles elab üks giididest. Käisin tema pool seenesuppi söömas ja olin üsna vaimustuses. Nii lihtne ja samas geniaalne sisekujundus. Palju ruumi ja avarust ning ägedaid pilte matkadelt.

Virmalised magamistoa laes

Parempoolse liikluse probleemid

Meil läheb täitsa kenasti, rutiini pole veel tekkinud. Üks õhtu sai siin näiteks sisustatud auto kraavist välja nikerdamisega. Meie Nepaali giid nimelt on usinalt sõitmist harjutanud, et saaks ka vahest turiste linnast ära tuua. Ta muidu pidi sõita oskama küll, ainult et Nepaalis on vasakpoolne liiklus, sellepärast on siin ikka jube keeruline. No okei, käisime mõned korrad koos sõitmas, millegipärast oli ka teel sirgelt püsimisega suuri raskusi, aga eks see või ju ka paremas sõidureas sõitmisest tulla...? Ja pedaalide segamini ajamine ka? Eksju? No igatahes tundis P. ennast juba nii kindlalt, et otsustas üksi sõitma minna sel ajal kui mina poodi olin läinud. (Mitte et ma siinkohal arvaksin, et minu kõrvalistmel kaagutamine midagi aitaks, kui inimene paanikasse läheb ja vale pedaali vajutab. Aga no üksi ta igatahes läks.) Vaatan mina parajasti spordipoes uusi kindaid, kui tuleb ärev sõnum mandril viibivalt Beritilt: "P helistas. Midagi olla autoga juhtunud!"

Ma valetaks, kui ütleks, et see tuli tohutu üllatusena nagu välk selgest taevast...

Hakkasin kodu poole kõndima, ise mõeldes, et huvitav milline kraav ja kui järsk. Üles 7. kaevandusse tal ju polnud asja, ega ju?! (Sealt oleks kraavi sõitmise korral 300-400m vabarullumist.) Kas auto näeb väga jube välja? Ja kui näeb, siis millega me nüüd turiste sõidutame?

Õnneks hakkas juba eemalt auto katus paistma, kohe kennelist üle tee kraavis. Mismoodi see juhtus? Sellele küsimusele tuli mitmeid vastuseid, peamiselt ikka see fakt, et Nepaalis sõidetakse teisel pool teed. Lisaks oli tulnud mingi naisterahvas hea hooga linna poolt ja peatumata mööda sõitnud, mille peale P... noh...kraavi sõitis. Mis sa muud ikka hädaga teed eksole. Ruumi seal ju oli, kuhu sõita.

Aga ega seal suurt vahet polegi, mis täpselt juhtus, peamine et auto oli a) enam-vähem terve ja töötas b) tuli kraavist kätte saada.

Asja tegi huvitavamaks järsk kallak, millel kaubik napilt-napilt kahe ratta peal balansseeris ning millelt iga väiksem tuuleiil, liigutamisest rääkimata, masina parema külje peale pikali lükanuks. Minu kohale jõudes oli sündmuskohal juba omajagu rahvast ja kolm labidat. Esimene plaan oli auto välja tõmmata Sysselmanni masina vintsi kasutades, aga kõigepealt tuli maa natuke tasasemaks kaevata, et mitte autot külili keerata. Me küll pakkusime, et vintsigu aga julgelt, küll me hoiame kümne inimesega vastu, et buss kummuli ei kukuks, aga Sysselmannil lasub ilmselgelt vastutus Svalbardi rahva elu ja tervise eest ning sellise plaaniga ta mõistagi nõus ei olnud.

Lõpuks olime maapinda auto all ja ümber juba nii palju tasandanud, et hakkas tunduma reaalne variant mööda kraaviserva edasi sõita ning lamedama koha pealt üles teele keerata. Nii tegimegi, üsna sujuvalt kusjuures. 

P. ei paistnud vahejuhtumist eriti häiritud olevat ja kippus kohe rooli istuma, et "vaadata, kas masin ikka töötab". No ikka töötas, sai ta ju äsja kraavist omal jõul välja sõidetud, P.-le aga seletasime hoolikalt ja mitu korda, et ta peab veel naatukene harjutama, enne kui uuesti sõitma tohib minna.

Ja siis lõõpisime hästi ettevaatlikult, et võib-olla tasandaks igaks-juhuks kogu orupõhja kenneli väravast lähima mäeni (300m). Et siis pole ju hullu midagi, kui teelt välja sõidad:)

P. on tegelikult hästi tubli ja minu arust täiega äge, et ta siin töötab. Klientidel on ka põnev kuulata, kuidas täpselt ta ikka sinna Mount Everesti otsa ronis ja kas tegelt ka on mäel nii palju prügi (jah!) ja mis elu sherpad Nepaalis elavad.