Peaaegu Foxfonnal

Mul on selle blogimisega siin sama lugu, mis emale helistamisega. Iga päev mõtlen, et täna peaks seda tegema, nüüd on midagi öelda. Ja siis ma lihtsalt...ei jõua selleni... või ei viitsi. No tõtt-öelda võtavad kõik kodused toimetused ka poole rohkem aega kui jooksvat vett ei ole, nii et olen lihtsa elu võrra natuke aeglasem. Trenni olen ka tegema hakanud. Ega ma normaalse inimese moodi ju treenida ei oska, ikka täiega, nii et vaevalt jaksan end pärast koju vedada. Saati siis veel blogi kirjutada.

Vabandused...

Tööl läheb okeilt, naudin oma Breivikeidetis õpitud hämmastavat võimet - kuidas ka kõige suuremat kaost rahulikult kõrvalt vaadata. Mulle vahepeal eriti ei meeldi see sadade inimestega suhtlemine ja sama jutu rääkimine, vähemalt ma ei kujuta ette end seda väga palju aastaid tegemas. Ikkagi sotsiaalfoobik ju. Aga ma Armastan! neid kaoseid ja paanikat, mis peaaegu iga matkaga kaasneb. Ma armastan enda rahulikkust selle kõige keskel. Kaklevad koerad, lärm, turistid, kes pidurit ei leia ja tiimid kokku sõidavad, veel kaklevaid koeri, rebenenud kõõlused, mahalastud koer, kummalised koerakasvatusmeetodid, töökaaslane, kes ei saa mitte millestki aru. Ma olen kõige selle keskel vana rahu ise. No f*cks given!

Leidsin hiljuti raamatukogust Mark Mansoni "The Subtle Art of Not Giving a F*ck". Loen ja muigan, sest see on nagu minu giiditöö mentaliteedi täpne kirjeldus. Ma arvan et ma olen pigem hea giid ja saan kõvasti üle keskmiselt keeruliste inimeste ja olukordadega hakkama ja mulle väga meeldib see töö. Aga mulle meeldib ka mõelda, et maailm ei kuku kokku, kui midagi ei lähe matkal plaanipäraselt. Pealegi mida see "plaanipärasus" üldse tähendab? Igal inimesel on nagunii sellest matkast ja koertest erinev arusaam. Ma lihtsalt selgitan hästi palju mis parajasti toimub ja miks ja kuidas neid olukordi veel saab lahendada.

Ainus, mis mul harja punaseks ajab on see, kui mu vaba päeva mingi tööga seotud ajaviide ähvardab! Ma tahan tööl olla 100% mentaalselt kohal, aga ma tahan ka päeva lõpus need koerad peast välja visata ja oma elu elada. Õnneks on Svalbardis sellega siiamaani hästi olnud.

Hea on see, et grupid on meil väikesed, seitse inimest on harv juhus. Tihti on kaks kuni neli ja tuleb hea rahulik matk, pärast jääb aega üle, et veel ümbruses kutsikat jalutada.

Matkamas on üldse saanud pea iga päev käia, jalad juba väsinud. Ma peaks selle suure koguse pilte eraldi postitustesse panema, aga kuna ma ei pruugi viitsida neid postitusi iial kirjutada, siis panen lihtsalt kirja, et käisime 5. kaevanduses kolamas, Sukkertoppeni otsas kahe kliendiga, maja taga mingi teise mäe otsas kaks korda, Foxfonna liustikku otsimas.

Grupipilt kolleegidega Ehtsa Nepaali mägigiidiga Himaalajas

Liustik oli vist suure kliima soojenemisega ära sulanud, me igatahes ei leidnud seda udu seest üles. Jube soe on siin küll, mõni päev +18 ja lund pidi olema väga-väga palju vähem kui eelmisel suvel. Möödunud aasta juunis sõitsid nad siin lumelauda, nüüd olid samas kohas mingid porised märjad laigud. Jalutasime veits mööda nõlva üles ja platool oletatava liustiku suunas, mingi hetk pöörasime lihtsalt tagasi, tundus mõttetu tammuda nii tihedas udus, kus 50m pealegi ei näe.

All tuli vastu mingilt islamimaalt pärit perekond, kõigepealt isa, siis 100m vahedega kaks väikest poissi ja all lumel jalutasid aastase lapsega kaks maani hõlstides naist. Loomulikult ilma relvata, asustusest kaugel karuohtlikul alal. Soovitasime neil vähemalt grupp koos hoida. Karud, vaesekesed, on ju näljased, nad ei taha mööda mäge liigselt ringi tatsata ja ühekaupa neid lapsi snäkkida.

Parklasse jõudes avanes järjekordne huvitav pilt:

Rendiauto KESET! platsi. Diagonaalselt. Parklas oli veel kaks autot kenasti platsi serva joondatud, see ju oleks võinud mingisugusegi vihje anda, mismoodi siinmail asjad käivad...?
Palvetamistekike auto kõrval oli samas sirge nagu kord ja kohus.

 Hea et päris kinni ei olnud pargitud, see oleks linnast nii kaugel küll huumor olnud.


Kui alla saime, hakkas muidugi selginema. Nagu ikka.