Parempoolse liikluse probleemid

Meil läheb täitsa kenasti, rutiini pole veel tekkinud. Üks õhtu sai siin näiteks sisustatud auto kraavist välja nikerdamisega. Meie Nepaali giid nimelt on usinalt sõitmist harjutanud, et saaks ka vahest turiste linnast ära tuua. Ta muidu pidi sõita oskama küll, ainult et Nepaalis on vasakpoolne liiklus, sellepärast on siin ikka jube keeruline. No okei, käisime mõned korrad koos sõitmas, millegipärast oli ka teel sirgelt püsimisega suuri raskusi, aga eks see või ju ka paremas sõidureas sõitmisest tulla...? Ja pedaalide segamini ajamine ka? Eksju? No igatahes tundis P. ennast juba nii kindlalt, et otsustas üksi sõitma minna sel ajal kui mina poodi olin läinud. (Mitte et ma siinkohal arvaksin, et minu kõrvalistmel kaagutamine midagi aitaks, kui inimene paanikasse läheb ja vale pedaali vajutab. Aga no üksi ta igatahes läks.) Vaatan mina parajasti spordipoes uusi kindaid, kui tuleb ärev sõnum mandril viibivalt Beritilt: "P helistas. Midagi olla autoga juhtunud!"

Ma valetaks, kui ütleks, et see tuli tohutu üllatusena nagu välk selgest taevast...

Hakkasin kodu poole kõndima, ise mõeldes, et huvitav milline kraav ja kui järsk. Üles 7. kaevandusse tal ju polnud asja, ega ju?! (Sealt oleks kraavi sõitmise korral 300-400m vabarullumist.) Kas auto näeb väga jube välja? Ja kui näeb, siis millega me nüüd turiste sõidutame?

Õnneks hakkas juba eemalt auto katus paistma, kohe kennelist üle tee kraavis. Mismoodi see juhtus? Sellele küsimusele tuli mitmeid vastuseid, peamiselt ikka see fakt, et Nepaalis sõidetakse teisel pool teed. Lisaks oli tulnud mingi naisterahvas hea hooga linna poolt ja peatumata mööda sõitnud, mille peale P... noh...kraavi sõitis. Mis sa muud ikka hädaga teed eksole. Ruumi seal ju oli, kuhu sõita.

Aga ega seal suurt vahet polegi, mis täpselt juhtus, peamine et auto oli a) enam-vähem terve ja töötas b) tuli kraavist kätte saada.

Asja tegi huvitavamaks järsk kallak, millel kaubik napilt-napilt kahe ratta peal balansseeris ning millelt iga väiksem tuuleiil, liigutamisest rääkimata, masina parema külje peale pikali lükanuks. Minu kohale jõudes oli sündmuskohal juba omajagu rahvast ja kolm labidat. Esimene plaan oli auto välja tõmmata Sysselmanni masina vintsi kasutades, aga kõigepealt tuli maa natuke tasasemaks kaevata, et mitte autot külili keerata. Me küll pakkusime, et vintsigu aga julgelt, küll me hoiame kümne inimesega vastu, et buss kummuli ei kukuks, aga Sysselmannil lasub ilmselgelt vastutus Svalbardi rahva elu ja tervise eest ning sellise plaaniga ta mõistagi nõus ei olnud.

Lõpuks olime maapinda auto all ja ümber juba nii palju tasandanud, et hakkas tunduma reaalne variant mööda kraaviserva edasi sõita ning lamedama koha pealt üles teele keerata. Nii tegimegi, üsna sujuvalt kusjuures. 

P. ei paistnud vahejuhtumist eriti häiritud olevat ja kippus kohe rooli istuma, et "vaadata, kas masin ikka töötab". No ikka töötas, sai ta ju äsja kraavist omal jõul välja sõidetud, P.-le aga seletasime hoolikalt ja mitu korda, et ta peab veel naatukene harjutama, enne kui uuesti sõitma tohib minna.

Ja siis lõõpisime hästi ettevaatlikult, et võib-olla tasandaks igaks-juhuks kogu orupõhja kenneli väravast lähima mäeni (300m). Et siis pole ju hullu midagi, kui teelt välja sõidad:)

P. on tegelikult hästi tubli ja minu arust täiega äge, et ta siin töötab. Klientidel on ka põnev kuulata, kuidas täpselt ta ikka sinna Mount Everesti otsa ronis ja kas tegelt ka on mäel nii palju prügi (jah!) ja mis elu sherpad Nepaalis elavad.