Pühapäevamatk Larsbreeni jääkoopasse

Tänase kena pühapäeva puhul võtsime ette matka Larsbreeni liustikukoopasse. Pidi olema 5h matk, nii et valmistusime ikka korralikult - kuivtoit ja kaks termosetäit kuuma vett, kassid, varuriided... Tegelikkuses läks krapsaka sammuga Nybyenist koopani kõndimisele 57 minutit ja tagasi 39. Termose saan nüüd kodus postituse kirjutamise kõrvale tühjaks juua.

Minek oli üks meeldivamaid matku siiani Svalbardis, kuna nõlv polnud nii järsk kui tavaliselt. Selline hea aeroobse trenni tempo oli, pulss 130-150. (Jah ma panin kella käima, sest lootsin, et see matk on piisavalt trenni eest, et pühapäevane "pikk jooks" kirja saada.) Tuul oli parasjagu piiripeal, et ei teinud väga liiga, väga külm ka polnud. Me raudselt lähme sinna veel, nii mõnus väike trenn!

Ega selle koopamatka kohta väga palju infot leida ei olnudki. Google mapsil on asukoht märgitud ja piltidelt võib oletada, mis ees ootab, aga kuigi palju detaile keegi just jaganud pole. Näiteks kuidas ja kuhu redel kinnitada ja mida silmas pidada vms. Koopasuu on märgistatud lumetoigastega, selle leidsime kergesti üles. Edasi läks kahes suunas käik, võtsime ühe suvalise haru ette ja ronisime seal nii kaugele kui saime.

Käik läks ruttu nii madalaks, et pidi käpuli roomama, esimesed paarkümmend meetrit oli huvitav, siis nagu tekkis küsimus, kui kaugele me niimoodi roomame. Seal oleks vist võinud ikka hea mõne kilomeetri edeneda, kuskilt ei paistnud, et koobas otsa hakkaks lõppema. Pärast ligi 100m jäätükkide ja liiva otsas põlvede marrastamist pöörasime ringi, tegin mõned pildid ja asutasime end teist haru uudistama.

Roomamas

Kohe teise koridori alguses saime aru, et see ongi põhiline turismimagnet. Suur avatud koobas, igas suunas ilus, maagiline ja eriline.
Klõpsisin pilte teha ilmselt sama agaralt nagu nädalaid söömata jääkaru hülgekorjuse kallal. Mõõdutundetult ühesõnaga.

Selle käigu lõpus leidsime ka õige sissekäigu 15m sügavusse koopasse, mille kohta ma turismifirmade kodukatelt lugenud olin. Sissekäik on põhimõtteliselt suur auk, libedate laugete servadega. Ilmselgelt läheb vaja seda nöörredelit, mis me veidi eemalt kastist leidsime. Mingeid ankrupunkte kuskil silma ei hakanud ja kastis polnud ka midagi võtta. Kõigele lisaks võiks ju 15m nöörredelil ka juba köiega julgestatud olla, aga näha polnud ei julgestusvöid ega köit. Ühesõnaga me ei saanud päris hästi aru, mis süsteemi nad seal tavaliselt kasutavad ja kuna meil endal ka varustust kaasas polnud, siis otsustasime koju minna ja kellegi kogenumaga nõu pidada.

Koopasuu. Sisenetakse pildi allservas olevast august

Koduteel

Ma olin arvestanud, et tagasi tuleme pimedas ja vedasin lausa statiivi kaasa lootuses kauneid ööpilte teha. Tegelikkuses olime me nii kiired, et isegi autoni jõudes oli väljas veel täiesti valge, kell oli nii vara, et toidupoodki polnud veel avatud. (See tehakse pühapäeviti kl 15 lahti.) Nii et ei mingit ööfotograafiat, pealamp oli ainult pildistamiseks sisse lülitatud. 

Kokkuvõttes väga mõnus matk! Selline just paras tõusunurk, mida Svalbardis harva kohtab. Pärast saab päevaga rahus jätkata, ei pea põlvi ravima hakkama. Sama liustikku mööda ülespoole vantsides jõuab Trollsteinenile, mis on paljude lemmikmatk siin linnas. Mul üks külaline käis seal giidiga matkal lausa kaks korda! Liustikult paremale jääb Sarkofagen, mis on ka üks populaarsemaid linnalähedasi sihtpunkte. Ka sinna pole ma veel jõudnud, aga ilmselt tuleb lähiajal ette võtta, rada nägi üsna mugav välja.