"Kasutage julgelt lähipäevil rohkem vett, olge kauem duši all, jooge rohkem, laske veel enne klaasi täitmist kraanikausist alla joosta. Eriti siis kui kõik naabrid on kodust ära - raisake mõnuga."
Ehk siis kutsutakse üles ennetama külmunud/purunenud torusid, kuna temperatuur muudkui langeb (tajutav -31 hetkel) ning kõik vee ja kanalisatsioonitorud on siin ju rõõmsalt maa peal ja ilmselt päris kerged külmuma.
Käisin siis eile jooksmas. Linna poole minnes oli tuul selja tagant ja päris meeldiv olla. Tagasiteel oli tuul mõistagi vastu, veidi paremalt küljelt. Viimased 20 min veetsin iseendaga arutledes, kas jõuan enne koju või jäätub parema silma sarvkest ära. Tajutav temperatuur oli siis -27.
Jõudsin koju, tundub et ühtegi külmakahjustust ei saanud. Väga hull isegi ei olnud, võib teinekordki minna, ainult prillid tuleb leida.
Huvitav on see, et mandril pole ma iial erilist vahet tundnud kraadiklaasil oleva temperatuurinäidu ja koos tuulekülmaga tajutava temperatuuri vahel. Või siis vähemalt pole nii suurt vahet olnud kui siin. Termomeeter on ikka üsna adekvaatselt võimaldanud otsustada, mida selga panna. Longyearbyenis justkui polegi nii külm kraadide järgi, praegu -18...-20, aga koos tuulekülmaga on ikka hoopis teine lugu. Pealegi see tuul siin on kuidagi eriti jäine.
Ilmselt ma mingi poole aasta pärast vaatan heldimusega praegustele aegadele tagasi, nagu ma praegu mõtlen eelmisele talvele Rootsis. Ebamugavus ununeb kiirelt, ma ikka vahel meenutan seda 5-päeva matka, kui me klientidega Flottarkoja hütis üritasime öö otsa maja soojaks kütta. Veekogude ääres on alati külmem ja jõekaldal asuv F... on kogu piirkonna kõige külmem koht üldse. -37 oli sel õhtul maksimum, mis me nägime. Vahepeal mõtlesin küll, et kui veel külmemaks peaks minema, siis ma ei tea, kuidas ma neid inimesi elus hoian. Õnneks oli vähemalt natukesegi matkakogemusega grupp, ei pidanud päris kindaid kätte aitama neile.
Järgmisel päeval ajastasin meid kelkudele päikesetõusuks ja nii õnnestus vähemalt kogu päevateekond mingilgi määral soojendava päikese käes veeta. Õhtul kui järgmisesse hütti jõudsime oli juba -22 ja see tundus lihtsalt SELLINE kergendus! Nii hea ja soe oli.
Aga just sellised matkad on tegelikult kõige ägedamad, ma arvan et need inimesed meenutavad seda veel kaua, nagu minagi. Ikka meeldejäävam kogemus kui seista ja igavleda kelgul mugavates tingimustes.
Teine külmaperiood langes 320km võistluse ajale. Külma võis järvedel olla vabalt ligi -40 ja need järved ikka kestsid nii tund-poolteist. Mul oli üks koer, kellel oli peenisel külmakahjustus ja pidin veel järvedel peatuseid tegema, et seda kreemitada. Paljaste kätega, sest muidu ei jäänud jääkülm kreem talle naha peale.
Öösel sõitmiseks võtsin termosetäie kuuma teed ligi, panin klapid pähe ja "tantsisin" kelgul lakkamatult kolm tundi kuni järgmisesse checkpointi jõudsin. Väga hull ei olnudki: kui pidevalt liigutada, siis õnnestus täitsa rõõmsa meeleoluga kohale jõuda. Teine tüdruk, kes minuga samal ajal jõudis oli ikka tunduvalt rohkem koomas omadega.
Checkpoint kuhu me jõudsime oli seesama külmahütt-Flottarkoja ja muidugi oli ka jõgi üle kallaste jooksnud, mida me pimedas ei näinud ja sinna otse sisse sõitsime. 12 koera ja kelk märja jää-lumepudruga koos. Fantastiline töö, võib endale õlale patsutada! Tegin vist küll oma esimese võistlusega kõik vead ära, mis teha sai.
Järgmine viga oli sinna hütti 3h pausile jäämine, sest ehkki koerad said kuivale põhule puhkama paigutatud, oli ju ikkagi tegu kõige külmema ja niiskema kohaga, mis kogu võistlustrassilt leida. Õigem oleks olnud korjata see põhk kaasa ja minna kasvõi kilomeeter maad edasi ning seal 3h neil puhata lasta, aga maja, ehkki jääkülma maja olemasolu, meelitas meid paigale jääma. Kügelesime seal kuidagi oma kolm tundi ära, erilist und ei saanud ei meie ega koerad.
Kui hommikul kl6 paiku minema hakkasime, olid mu vaesed koerad nii kanged, et ma ei saanud enamikku esimese korraga maast üleski. Vaesed loomad, mõni vaatas mind küll sellise pilguga nagu vihkaks pärast seda päeva kõiki inimesi. Ilmselt oli ka mu eelnev tempo neile liiga kiire olnud (ehkki järgisin Petteri poolt ette antud plaani ja koerad tundusid seda hästi taluvat), aga niiskes külmas magamine oli veel viimase paugu andnud.
Umbes sealkandis kadus mu huvi edasise võistlemise vastu, vähemalt lähiaastatel. Tee seda kui loomasõbralikult tahes, võistlus on võistlus ja seal kombitaksegi piire ja saadakse vigastada. Ma tunnen, et mu koeralugemisvõimed ilmselt ei ole veel sealmaal, et piire nii kaugele nihutada, ma jään hea meelega oma ekspeditsioonide ja rahulikuma tempo juurde.
***
Svalbardis on vaikselt mingit liivataolist lund kogunenud. Proovin võib-olla homme esimest korda kelgutama minna. Samas... lubab head Svalbardi-ilma: - 23kraadi ja 20m/s tuul. No saame näha, kui pika tiiru me teeme...
P.S. Pildid on eelmisest hooajast Rootsis. Ei ole meil siin nii palju valgust kuskilt võtta.
No comments:
Post a Comment