Märkamatult olen Svalbardis esialgu plaanitud kolme kuu asemel elanud juba tervelt kümme kuud ja kümme päeva! Sealhulgas veetnud siin ka pika, pimeda ja salapärase polaaröö, aga kirjutanud pole sellest kuigi palju. Päris pimeda polaaröö kogemine oli üks põhjusi, miks ma otsustasin siia talvituma jääda, kui see aga kätte jõudis, ei tundunud kogu olukord sugugi nii ebatavaline, et sellest iga päev midagi kirjutada. Ehkki tagantjärele mõeldes on ju ikkagi tegemist väga erilise ajaga mitte ainult iskiklikust perspektiivist vaadatuna, vaid ka arvestades fakti, et Longyearbyen on kõige põhjapoolsem linn maailmas, kus polaarööd kogeda. See tähendab, et veel pimedamaks läheb ainult kusagil kaugetes jahihüttides ja uurimisjaamades resideerujatel või siis merejääl põhjapooluse ümbruses!
***
Põhjapolaarjoonest ülalpool elavad inimesed võivad kõigile ette vuristada mitu päikesega seotud kuupäeva ning need on iga linna kohta mõistagi erinevad. Esiteks muidugi See Päev millal Päike enam üle horisondi ei tõuse. Longyearbyenis juhtub see 26. oktoobril ja ehkki tehniliselt on tegu polaaröö algusega ei tähenda see kaugeltki mitte, et kohe pimedaks läheb. Esialgu ei märkagi midagi peale selle, et tänavavalgustuslambid pannakse põlema ja enam ära ei kustutata. Ehkki tegelikult oli jumala valge ja me mõtlesime, et mis pagana pärast nad ometi niiviisi mitu kuud elektrit raiskavad. Vastust ei tea siiamaani.
 |
| 30. oktoober kl 17:04, vaade läände |
 |
| 31. oktoober 21:30, vaade põhja |
 |
| Sama aeg sama päev, vaade linnale. Nagu näha kumab tänavavalgustus päris korralikult ja valgustab ümbrust |
 |
| 3. november 13:48, vaade lõunasse. Umbes selline valgus on Norra, Rootsi ja Soome Lapimaal kõige pimedamal polaaröö keskpäeval |
 |
| 3. november kl 13:50 |
Järgmine oluline kuupäev - 12. november. See on päev, kui päike jõuab 6 kraadi allapoole horisonti, valgeimal ajal päevast valitseb nautiline hämarik
(wikipedia) ja algab päris polaaröö. Sellest ajast algab märgatav erinevus mandri "polaaröö"(mis on tegelikult pigem polaarhämarik) ja Svalbardi päris polaarÖÖ vahel. Lõunataevas on selge ilmaga märgata heledamat tooni sinist, aga mingit valgust see ei anna. Igapäevaseid toimetusi tuleb kogu päev teha pealambiga.
 |
| 25. november 17:30, vaade lõunasse |
Samal ajal mandril näiteks Põhja-Norras oli ka kõige pimedamal ajal kella 10-st 13-ni võimalik ilma pealambita õues töötada. Tundub lausa luksuslik elu - nii palju valgust! Nii lihtne ja mugav!
Huvitav ja vägagi märgatav asjaolu on veel, et valge aja kestus muutub siin iga päevaga hästi palju. Kui Eestis muutub päeva pikkus 3-4minutit, siis siin on iga päev talve lähenedes peaaegu 20 minutit lühem ja aasta teisest otsast vaadatuna jälle pikem ja minu meelest on just see muutuse nägemine üks suurimaid põhjuseid, miks polaaröö ei tundu masendav. Eestis tundsin ma päris hästi kuidas meeleolu langus oli valguse puudusega seotud ja kuidas talv kestis igavesti. Siin aga, kus talv ongi peaaegu igavene, mul sellist masendust ei teki, pigem on hoopis huvitav looduse muutumist jälgida.
 |
| 28. november 19:26 |
Nii et jah, polaaröö Svalbardis on pime nagu öö. Kogu aeg. Ärkad kell 11 üles ja kardinaid pole mõtet eest tõmmata, sest väljas on pime. Kogu päeva toimetad pealambiga, mõnikord kui on selge ja tuleb meelde lõunataevasse vaadata, siis üllatud, et ohoo, valgustriip!, aga tähed säravad ikka sama eredalt ja kui lõunasse ei vaata, siis ei saa arugi, et päev oleks. Mul mõned turistid mainisid, et neil oli segadusttekitav aru saada, kas peaks sööma hommikust või õhtust, mul seda probleemi polnud, sest mu päevi hoidis enam-vähem normaalses rütmis töö. Turistisõidud algasid kell 10 ja kell 14. Mõlemale grupile pidi pealambid välja jagama, sest isegi kui hommikustel oli lühike hetk valgust, siis ei olnud seda ikka piisavalt, et näiteks koerte rakmete värve(suuruseid) eristada või muid detaile näha.
 |
| 2. detsember kl 12:40. Too päev läksin spetsiaalselt välja, et lõunataevast pilti teha, sest "kuidagi nii valge on seal!" |
 |
| 2. detsember 15:00 vaade põhja |
 |
| 2. detsember 17:00. Nagu näha pole hommikusest selgest taevast midagi järel |
Linnas põleb pidevalt tänavavalgustus, lausa nii eredalt, et tekib valgusreostuse probleem ning virmaliste nägemine on raskendatud. Vanemad kohalikud virisevad selle üle. Toas põleb ka pidevalt lamp. Hea valgustus toas on minu jaoks isiklikult üks suur faktor, mis muudab elu mugavaks ja pimeduse lihtsalt talutavaks. Juba enne kui pimedaks läks hakkasime mõtlema, kuidas erinevaid nurki majas mugavalt valgustada, sest meie üksik hädine põrandalamp oli pigem hubasuse tekitamiseks, kui normaalselt elamiseks. Lahenduseks olid laetavad matkalaternad (
link amazonis), mida oli hästi mugav laelaudade vahele kinni suruda ja vajadusel liigutada kuhu vaja. Ma nägin kusjuures veel hullu vaeva, et leida just nimelt need lambid, mitte mingid suvalised, sest valgustugevus on neil just õige, aku peab hästi ja valgus ei ole liiga külm, vaid täpselt paras. Tundub nagu väike asi, aga hea lamp on nii-niiii oluline, kui pead seda iga päev kõigiks kodusteks toimetusteks kasutama.
 |
| 10. detsember 17:34. Täiskuu valgus |
Pealamp samamoodi. Tromsøs, kus sain vähemalt mõneks tunniks päevas lambi peast võtta, polnud lambi mugavusel erilist tähtsust. Siin aga, kus ma mingil ajal loobusin üleüldse lampi peast võtmast muuks, kui magamiseks, on tähtis, et pealamp oleks kerge, väike, hea akuga ja mugava valgustugevusega. Selline on paljude koerainimeste poolt kiidetud
Lupine. Igat senti väärt lamp! Polaaröö lõpuks tundus, et ma ei saa vist enam iialgi lahti kombest käega otsaesist (pealambi nuppu) kobada, kui kuskil äkki valgust vaja läks :D Veel aprilli alguses tegin seda liigutust automaatselt - no näiteks avasin köögikapi ja ilma pikemalt mõtlemata vajutasin laubal kujuteldavat lampi.
Lisaks hakkasin väärtustama värvilisi riideid. Neli kuud pimedas kümnete ühesuguste mustade riidetükkide vahel laveerimist ja kasutusse jäid võimalikult eri värvi riided. Mustad paigutasin ära valgemat aega ootama. Jälle üks nipp, millega elu mugavamaks teha ja stressi vähemaks võtta.
Pimeda aja elu teeb lihtsamaks ka asjade paigutamine iga kord oma kohale, et ei peaks stressama pidevalt pimedas millegi otsimisega. Kodus oli mul alati kindel laadimisnurk tehnikale, kindel koht, kus ma ladustasin matkavarustust kuni järgmise matkani jne. Oleksin ka kinnisilmi oma igapäevatoimingud tehtud saanud. Kujutan ette, et see tekitaks tarbetut lisastressi, kui peaks iga kord kuskilt puntrast ühte musta kaablit teisest eraldama kui on vaja kiirelt pealamp laadima panna.
Ja ikkagi see vana hea küsimus: "Kas masendust ei teki, kui nii pime on?" Ma arvan et suur osa selles, et vastus on "Ei", oli Svalbardi talve eksootilisuses minu jaoks. Ma jäin siia mõttega kogeda polarööd, ma valmistusin varustuse mõttes nii hästi kui suutsin, püüdsin end eluterve rutiiniga hõivatuna hoida ja võtsin seda kogemust väljakutsena. Ma vist olen üldiselt looduse osas selline väljakutsete mentaliteediga tegelane, kelle esimene küsimus on: "kuidas ma end selles olukorras maksimaalselt hästi saan tunda" ning siis selles suunas tegutseda. Seetõttu ei tekkinud ka masendust, vähemalt ma ise ei tunne, et masendus ja valguse puudus kuidagi seotud oleks. Samas ma pidin mõistagi tegutsema koos teiste inimestega ja ei saa välistada, et pimedus mõjutab teisi mu ümber ning et nemad omakorda mind oma sesoonselt pahura käitumisega. Või siis me kõik muutume polaaröös veidike ja käime üksteisele närvidele ja see ongi "looduslik valik" ning suhtlusringkonda jäävad vaid need alles, keda ka pimedas välja kannatad? :)
Aga tüdinud ja frustreeritud olin ma küll! Elutingimused mõjutavad keskkonna tajumist väga suurel määral. Tohutu vahe ju, kas ärkad soojas voodis ja lähed tsiviliseeritud inimese kombel duši alla või on hommikuks toas miinuskraadid, voodi kuude viisi jääs ja hommikud algavad lõdisedes ahju kütmisega. Ja kas sul on siis aega kütta ja soojeneda või pead kohe tööle -30 kätte jooksma... No sellised väiksed asjad ilmselt mõjutavad päris palju talvekogemust.
 |
| 14.detsember 23:30 |
 |
| 14. detsember 23:45 |
 |
| 6. jaanuar 23:30 |
 |
| 6. jaanuar 23:31 |
Ja ei oska ka öelda, kuidas järgmine polaaröö mõjub (või viies või kahekümnes). Ma olen mõne staažikama giidiga rääkinud ja nad kipuvad talveks ikka Antarktikasse või Uus-Meremaale minema...
Kui veel Eestiga võrrelda, siis suur erinevus on, et Svalbardis ei jätku pimeda aja saabudes päris tavapärane elu. Esiteks tuleb arvestada, et jääkarusid pole pimedas nii hästi näha ja nad võivad märkamatult liiga lähedale hiilida. Seetõttu ei toimu valgustatud linnaalast väljaspool ilma erilise põhjuseta jalutamist, jooksmist ega isegi mitte ööbimisega matkamist. Turismifirmad lõpetavad üleöömatkadega enamasti septembris ja alustavad uuesti jaanuaris-veebruaris ning siiski jäädakse linna lähedale, kust on vajadusel lihtne päästet korraldada. Keset polaarööd kusagil Svalbardi äärealal hätta sattununa võib helikopteripääste olla mitmeid päevi võimatu, aga päästemissioone tuleb siin tihti ette. Just hiljuti rääkisin tuttavaga, kes läks oma kahe sõbraga linnast 20km kaugusele ööbimisega matkale. Üks grupiliige jättis paar tundi mainimata, et tal varbad külmetavad ja ööbimispaika jõudes oli teise astme külmakahjustus juba kujunemas ning ainus võimalus helikopter järgi kutsuda. Õnneks oli hea ilm...
Teiseks on maailm pimedas nagunii väiksem. Pole mõtet väga kaugele rännata, kui eriti enda ümber ei näe. Nii et pimedas hoiame me siin linna lähedale ja matkadel on fookus pigem hetke ja elamuse nautimisel mitte rekordkilomeetrite läbimisel.
 |
| 30. jaanuar kl 12:40 vaade lõunasse |
 |
| 30. jaanuar kl 12:41 vaade põhja |
Ainsad hetked, kus ma reaalselt tundsin päevavalgusest puudust, olid matkal, kui tahtsin minna mõnda uut kohta avastama või koertega paremat rada otsima vms. Siis oleks väga tahtnud korraks tuled põlema panna, raja üle vaadata ja siis jälle ära kustutada.
Mina elasin linnast 1,5km kaugusel ja kõndisin pimedas jala linna ainult loetud korrad. Kui õues joosta tahtsin, siis jooksin koeraaedikute ees tee peal edasi-tagasi või sõitsin autoga linna ja tiirutasin seal. Ma pole küll kunagi kuulnud, et Svalbardi karud kellelegi selja tagant järgi jookseks ja pähe kinni hüppaks, aga mulle ei meeldi mõte, et teoreetiliselt on see võimalik.
 |
| Karu kesklinnas jalakäijate tänaval patseerimas |
Turiste on polaaröö ajal (umbes oktoobrist jaanuarini) VÄGA vähe. Osad hotellid, restoranid ja turismifirmad panevad lausa uksed lukku selleks perioodiks ja paljud kohalikud lähevad mandrile või soojale maale puhkama. Linnas on vaikne ja rahulik ning vähesed turistid saavad nautida linnalähedasi matku väikestes gruppides.
Ja kõik inimesed kannavad helkurveste! Nagu suur ehitusobjekt.
Kui nüüd siiani lugedes on mulje jäänud nii pilkasest pimedusest, et oma kättki pole näha, siis päris nii hull oli asi võibolla kahel udusel ööl. Mingit valgust on alati, kui silmad ära harjuvad. Enamasti me sõitsime koeri ilma valgust kasutamata, sest nii nägi palju paremini ümbrust, mägede kontuure ja läheduses liikuvaid põhjapõtru (või karusid, nad pidid pimedas samasugused välja nägema). Ja kui veel lumi maha tuleb ja täiskuu paistab... Siis on peaaegu nagu päeval, isegi üle fjordi näeb mägesid. Ma mäletan seda kergendust, kui üle kuu aja oli viimaks selge ilm ja täiskuu. Nii mugav! Nii kaugele on näha!
 |
| Sellest ööst käib jutt. 14. detsember 23:45 |
Virmalisi näeb ka peaaegu igal selgel õhtul, ehkki siin pole nad tavaliselt nii intensiivsed kui otse põhjapolaarjoone all mandril. Svalbardis võib virmalisi näha ka päevasel ajal, valgust on selleks ju novembrist jaanuarini piisavalt sobivalt vähe.
 |
| 29. jaanuar 23:56 Aasta ägedaim virmalistekogemus, kui koer Aurora meid taevasse haukudes üles äratas |
Kõige pimedam on talvise pööripäeva paiku ja pärast seda hakkab suurte hüpetega valgemaks minema. Kusjuures tundub, et valgemaks läheb palju kiiremini kui pimedaks läks! Novembris-detsembris oli lõunataevas heledam sinakas, parimal juhul kahvatu sinakaskollane triip. Nädal pärast pööripäeva märkasime lõunataevas lausa lillat kuma! Tundus uskumatu, misasi see nüüd nii ruttu on? Nädal ENNE pööripäeva ju ei olnud selliseid värve!
 |
| 29. detsember umbes lõuna ajal. Fenomeni põhjustab päikesevalguse peegeldus Svalbardi ja Mandri-Skandinaavia vahel olevatelt stratosfääripilvedelt. |
Jaanuari keskpaigas on keskpäeval juba selgelt märgatav oranžikas kuma, tähed on keset päeva kahvatud ja ilma pealambita saab tunnikese juba lihtsamaid asju toimetada. Või on asi selles, et talve lõpuks on kõik toimingud nii hästi meeles, et valgust ongi vähem vaja? :D
Kütid, kes talvitusid Svalbardi rannikul asuvates arvukates hüttides, tavatsesid öelda, et talv algab Svalbardis veebruaris (enne seda on nii lumevaene ja pime et ei saa aru, mis aastaaeg parajasti on). Veebruariks on tavaliselt mingi enam-vähem aktsepteeritav lumikate maas ja temperatuurid lähevad veel madalamaks kui nad seni olnud on. 2019-2020 talv oli üldiselt väga ebatavaliselt tuuline JA külm. Ei olnud mingi ime, kui kolm nädalat järjest püsis tajutav temperatuur (koos tuulekülmaga) üle -30 kraadi. Vahepeal tõmbas paariks päevaks soojaks - kuni -20kraadi, et siis jälle külmetama hakata.
 |
| 16. veebruar kl 13:14 |
Polaaröö saab läbi päikese tõusuga 16. veebruaril ja see on jälle päev, mida kõik teavad ja paljud tähistavad. Ka meie ronisime mäe otsa esimest päikest vaatama. On päris imeline jälle seda oranži kera näha taevasse ilmumas! Eesmärgi saavutamise tunne! Ehkki ma ei mõelnud iga päev päikese puudusest ega oodanud pikisilmi polaaröö lõppu oli ikkagi seal mäe otsas seistes tunne, nagu oleks millegi suurega hakkama saanud. Üle elasin! Jõudsingi teisele poole välja! Ilma masendusse langemata! Päris üllatavalt lihtsalt veel ka!
 |
| 16. veebruar 13:19. Esimene päike! |
Järgmine tähtis päev, 8. märts, on päev kui päike paistab esimest korda üle mägede linna. Ka mandril Põhjas teavad üldiselt kõik inimesed kuupäeva, millal päike nende koju paistma hakkab. See on suur pidupäev, rongkäigu, kostüümide ja grillimisega. Kiriku ees seistakse ja oodatakse ja siis juubeldatakse. Poes olid lausa puuviljad allahinnatud Päikesepeo puhul. See juba on midagi, kui Svalbardis on odavad puuviljad!
 |
| 8. märts kl 13:25 napilt enne kui linnas pidu hakkas |
Nagu näha on polaaröös palju muutusi, värve ja imelist valgust.
Ma olen mõelnud, et turistid, vaesekesed, ei saa nädalase külastusega polaarööst küll mingit aimu. Polaarpäevast veel, see on üsna ühesugune nii päeva, nädala kui kogu suve lõikes, aga polaaröö... See ei ole lihtsalt pime aeg. Iga polaaröö-öö on erinev, ilm võib olla selge, vaikne, tähtede ja linnuteega või hoopis lumetormine, kus nädal aega ei näe kaugemale kui paarkümmend meetrit ja kõik matkad tühistatakse. Valgus muutub nii palju iga tunniga ja kõige ägedam on kogeda seda kogu talve jooksul, olla tänulik kui täiskuu navigeerimise lihtsamaks teeb ja tunda end tähtsusetu täpina kui tuul keerutab peenikest liivataolist Svalbardi-lund sulle läbi suusaprillide ventilatsioonipolstri silma. Või läbi seina tuppa, seegi pole midagi uut... Loodusrahvaste ütlus "Aeg ei lähe, see tuleb", tundub siin ka iseenesestmõistetav.
Lõpetuseks tsitaat ühest parimast polaaröö-teemalisest raamatust läbi aegade:
"No, the Arctic does not yield its secret for the price of a ship's ticket. You must live through the long night, the storms, and the destruction of human pride. You must have gazed on the deadness of all things to grasp their livingness. In the return of light, in the magic of the ice, in the life-rhythm of the animals observed in the wilderness, in the natural laws of all being, revealed here in their completeness, lies the secret of the Arctic and the overpowering beauty of its lands."
"A Woman in the Polar Night" Cristiane Ritter
Maria Sahai veebileht väga ilusate fotodega Longyearbyeni polaarööst
