Friday, April 24, 2020

Minu mitte-elu

Suurest igavusest lugesin siin oma vana blogi (https://trennijutt.blogspot.com) ja sain hea lõuatäie naerda. Bulgaaria ajad... :D Kes see selline oli, kes seal kirjutas? Kus mul oli alles huumorimeel vanasti.
Kes oleks neil aegadel osanud arvata, et pea kümme aastat hiljem elan ma Svalbardis ja et ainus, mis mu päevadele tooni annab, on õigeks ajaks lõunasöögi valmis meisterdamine? Elu on ikka naljakas, saad selle, mida kirglikult ei taha. Peaks nüüd intensiivselt mitte-tahtma, et see kool siin algaks, sest, ma ju ei taha terve aasta matkata ja saart avastada koos teiste ägedate ränduritega ja ma üldse ei taha ju, et see kõik lõpuks kuskile viiks...

Ülemäärase vaba aja olemasolul on saanud muidugi teha asju, millest varem pole olnud aega isegi mõelda.

  • Kive olen tasakaalustanud:

  • Idusid kasvatan
  • Tegin ise koolisöökla-klassikat: rummikooki ja kihilist küpsist
  • Hakkasin kartograafia online kursust võtma, jumal ise teab, kuidas ma selle peale tulin
  • Olen tundide kaupa aknast binokliga morski ja parte vaadanud
  • Kui D on kodus, siis neile partidele inimlikke jooni külge mõelnud ja kujutlenud, mida nad omavahel räägivad ja nende näoilmeid kommenteerinud ja selle kõige üle naernud.
  • Peaaegu oleks kapsa hapnema pannud, aga riiv pole poodi jõudnud juba kolm viimast kaubalaeva. Jah, söögitegemine Svalbardis võib mõned kuud lisaaega võtta..

Muidugi teen ma trenni ja loen raamatuid ja passin netis. Kõige himutavam on see, et ma ei mõtle tööle hakkamisele just erilise entusiasmiga. Kogu aeg on mingid ettekäänded nagu: "praegu ei saa, ma pean lõunat tegema" vms. Intovert minus muutub järjest intovertsemaks, kaugel pole päev, kus ma ei taha uksest väljagi minna. Oeh!

Oeh!

2 comments:

  1. Lugesin Su blogi järjest suve poole tagasi ja augustis kirjutasid nii: Ega tõtt-öelda siin talve ja pimedust küll ette ei kujuta. Üldse ei kujuta ette, et päike võiks kuskil maailmas looja minna, nii harjunud on silm pideva valgusega. "Pane tuled põlema" tähendab meie majas sama, mis "tõmba kardinad eest" ja õhtul tõmbame lihtsalt tunnike enne magamaminekut kardinad ette. Kuna ma pole siin majas kunstlikku valgust mitte kunagi kasutanud, et kujuta ette, kuidas või kui ebamugav see oleks. Meil on üks õlilamp laes, ilmselt üsna pime."
    Ootan väga postitust teemal "mis tunne on olla polaröös". Mulle siin Eestis tundub lihtsalt nii mõeldamatu, et ärkan kell 11 ja õues on endiselt veel kottpime. Olgu, päike ei tõuse aga kas üldse mingit valgust ei paista kuskilt? Kas see masendavalt ei mõju? Ja niimoodi mitu kuud järjest? Kas toas põleb siis päev otsa lamp? Tänavatel ka? Kui ebamugav polaaröö oli siis lõpuks? Oeh.. nii palju küsimusi aga nii vähe vastuseid. Polaarpäev tundub natuke sõbralikum olevat. :D

    ReplyDelete
  2. Kusjuures ma tõesti pole ei Tromsøs ega siin elades vist polaarööst kunagi kirjutanudki. Ei teagi miks, vist alati saab kuidagi nii ruttu otsa. Aga see on väga hea idee sul, ma kindlasti kirjutan ühe sellise postituse!

    Polaarpäev on palju ebamugavam! Palav on toas ja isegi öösel pole selle eest mingit pääsu, sest päike kütab nagu segane sulle magamistuppa... Ja pimeduses on mingit valgust alati, aga katsu sa valguses pimedust leida.
    Pean vist sellest ka kirjutama :D

    ReplyDelete