Sirvisin siin oma telefoni galeriid, et meelde tuletada, mis vahepel tehtud on.
Kuu tagasi mõtlesin, et olen abivalmis linnakodanik ja viin Facebookis transporti palunud tudengi lennujaama ära. Ilm oli üleni valge, lisaks oli sadanud värske lumi, mingeid tee kontuure kusagil näha polnud. Muidugi oli ka tee võõras, ma pole seal ühikate vahel kunagi sõitnud. Ja sellistes tingimustes leidsin ma veel, et on hea mõte maja juurest välja tagurdada, ise ei näinud mitte midagi. No ja siis piisaski sellest, kui tundsin, et esiratas vajus paar sentimeetrit nagu pehmema koha peale ja...
Tudeng pidi igatahes takso võtma. Ma jäin sinna kaevama. Ahjaa, kas ma mainisin ikka et kell oli 6 hommikul ja ma olin kodust välja hüpanud öö-t-särgis, mille peal kampsun, hea veel et crocse jalga ei pannud, õnneks püksid taipasin ikka jalga tõmmata. Auto olin just hiljuti tühjaks teinud, labidat seal seega ei leidunud. Tihenevas lumetormis käisin ümbruskaudsete majade uksetaguseid mööda labidat otsimas. Hämmastavalt vähe labidaid leidub siin, kui neid vaja on... Lõpuks leidsin ühe ja mõtlesin kaevata senikaua kuni kannatab, vahepeal istusin autos soojas, siis kaevasin jälle edasi. Ega see lihtne projekt polnud, sest muidugi vajus auto järjest rohkem kraavi, enam polnud juttugi "paarist sentimeetrist esirattaga pehme koha peal".
Tunnike kaevatud, otsustasin koju magama ja sööma minna ja hiljem sobivamalt riietununa tagasi tulla. Lumetorm oli selleks ajaks juba selline, et näha eriti midagi polnud, tubli 15m/s tuul. Koduni on selle ühika juurest vist 4km jalutamist... Mõtlesin takso tellida, aga iPhone oli loomulikult külma kätte ära koolenud. Soojendasin seda seal kasvavas meeleheites auto ventilaatorite vastas. Natuke hakkas kerge mure tekkima, liigne valikute rohkus tekitas ärevust - kas joosta lumetormis ja -20 kraadiga kampsuni väel koju? Koputada kell 7 hommikul lumest tilkuvana kellegi ukse taga? Jääda määramata ajaks autosse? Tänu taevale, viimaks see telefoninärakas siiski käivitus ja ma sain viimase 1% akuga takso tellida.
Mõni tund pärast sooja dušši ja hommikusööki võtsin uuesti takso, paar labidat ja sõitsin tagasi auto juurde. Mainisin taksojuhile ka, mis asju ma sinna ühikate vahele ajama lähen, endal oli muidugi jube piinlik. Nagu üldse ei teaks misasi lumi on! Jõuame siis teeotsa, pakun, et võin siin välja hüpata, taksojuht pakub omakorda, et sõidab ikka auto juurde välja. Ja... vajub elegantselt ja kiirustamata esirattaga kraavi kinni! Ma ei hakka salgama, et korrapealt ei tundnud ma end enam nii ebamugavalt oma "halbade" sõiduoskuste ja kehva silmanägemise pärast... Tegime siis plaani, et kaevame koos kõigepealt takso välja ja siis aitab ta mul minu bussi välja kaevata. Tudengid olid ka ärganud ja korraga oli auto ümber kümmekond labidatega abilist.
Läks lahti vana hea "kaevame rattad välja", "nüüd on põhja peal kinni", "ah, lükkame lihtsalt kõik koos". Takso vajub samal ajal muidugi kogu kerega järjest rohkem kraavi. Lõpuks sai ta sealt kambaga välja lükatud, ainsaks kaotuseks mingi põhja kaitsev plastikplaat, mis tagurdades minema rullus.
Ma siis viipasin noortele oma auto poole, et kui tahate jätkata, siis seal on järgmine. Kaevasime minu oma veel ühe tunni vahepeal lükates-tagurdades. Ei midagi. Lumevaene talv küll, aga kus seal kraavis alles oli lund! Lõpuks ei jäänudki muud üle kui helistada sõbrale, kellel on Arctic Truck ja kes tuli ja tõmbas mu kullakese kindla maa peale tagasi. Ta ise olla mingi päev selle masinaga Villmarkssenteri juures teelt välja sõitnud. Ei mingit probleemi - hõõrus rahulolevalt käsi, vajutas silmade vilades kõiki nuppe ning sõitis rahumeeli mööda kraavi edasi kuni leidis laugema koha, kust tee peale tagasi keerata.
Elame ja õpime eksole...
Üks teine päev oli hoopis selline ilm:
Ja teinekord hingab meri nii, et ma ei imesta, miks vanasti arvati, et Svalbard kummitab...
No comments:
Post a Comment