Ma pole seda kuigi palju siin kajastanud, aga ma olen alates septembrist üritanud maratoniks treenida. Võistlus toimub 6. juunil siinsamas Longyearbyenis ja minu jaoks oleks see esimene maraton. Kui ma selleks treenima hakkasin, lootsin et eesmärgistatud treening veab mind kergemini läbi talvise pimeduse ja tegevusetuse, aga millele ma eriti ei mõelnud oli siinne kliima. Või veidike ehk mõtlesin, aga pigem pidasin end piisavalt külmataluvaks/kannatajaks/sihikindlaks jooksjaks, et sellistele pisiasjadele nagu külm ja tuul vastu seista. Ennegi ju õues joostud, mõni asi nüüd!
Praeguseks, seitse kuud hiljem, pean ma tunnistama, et sellises kliimas jooksmine ei ole minu jaoks. Et ma sunnin end väevõimuga minema peaaegu igasse trenni ning et õues jooksmises pole mingit rõõmu ja enamasti vihkan ma kogu oma elu siin Svalbardis ikka väga kirglikult keskmiselt 90 min päevas (umbes niikaua teen ma iga päev trenni).
Tegelikult on see aeg päris ruttu läinud ja ei olegi tähele pannud, et juba seitse kuud iga jumala päev tunnen ma seda vastikut surumistunnet, et PEAB jälle külma kätte jooksma minema. Kui veel jõusaalis sai käia oli "külma" asemel "jooksulindile", sest ega see ka mingi hingetoit ei ole. Aga nüüd kui jõusaal kinni, on asi lihtsast "ei viitsi" tundest kraad kangem, sest iga päev on puhas füüsiline kannatamine külma tõttu. Ei möödu ühtegi päeva, kus mul ei oleks käed mingil hetkel otsast ära kukkumas või põsed tuimad, sest nii külm on. Või kurk ja keel ära külmetatud. Silmad jäätuvad väikseimagi tuulega. Kui üritan lõike joosta, hakkab kohe külm ja tuul puhub läbi riiete kui kiirete kilomeetrite vahele mõne aeglasema jooksed. Läbi maski ei saa piisavalt värsket õhku ja ilma maskita on nägu jääs. Ja kõigele lisaks ajavad need samad jooksurajad juba oksele, ma arvan et maksimaalne kilometraaz on ehk 15, mida saab siin teha ilma et mingit lõiku mitu korda jookseks. Ning siis muidugi see tuul. Isegi kui ei ole tuuline ilm, siis on tuul lihtsalt jäine ja lõikav.
Mul ei ole midagi sellistes tingimustes matkamise või koerakelgutamise vastu, aga jooksmine vajab veel häkkimist. Kuidas? No kuidas?! on siin võimalik joosta midagi muud kui ühtlase tempoga aeroobset trenni?! Ma olen proovinud suusaprillidega joosta - lähevad uduseks, erinevaid maske - üks ebamugavam kui teine. Mul on normaalsed talvised jooksuriided, aga ikka on mul kas lõikavalt külm või olen ma läbimärg ning siis ikkagi külmetan.
Iga päev jooksma minnes läheks nagu ekspeditioonile kui neid kihte ja varustust arvestada, mis selga läheb. Ja ikkagi on iga trenni juures mingi räige ebamugavuselement (maratoniks treenides võiks juba ainult treeningu ebamugavusest piisata).
Tuleb tunnistada, et igatsen pehmet metsarada jooksmiseks! Tahaks lihtsalt korra proovida, kas reaalsuses on tempod ka paranenud, sest siin praegu tundub et ma liigun aeglasemalt kui septembris trenniga alustades.
Ega mul muul polnudki täna öelda :D Sain hingelt ära, kui nõrk ma olen. Kui keegi juhuslikult ka stabiilse -20 kraadiga jooksmas käib, võib mulle selgitada, mida selga panna.
No comments:
Post a Comment