Üritasin eile matkama minna. Plaan oli suusatada Björndalenist Barentsburgi, ööbides vahepeal Colesbuktas. Nagu kõigi eelnevate eee...paarisaja (või nelja)... plaaniga Barentsburgi jõuda oli ka sellel märkimisväärseid takistusi, peaaegu juba hakka või uskuma, et ei peakski minema. Viimasel hetkel kutsuti D tööle ja pidin üksi minema, mis tähendas raskemat kelku. Või no mis rasket nüüd, ma arvan et see polnud isegi 30 kilo, täitsa mõnus oli senikaua kuni enam-vähem siledal maal püsisin. Paraku aga tuleb üks 450m mägi ületada ja seal jäin küll hätta. Tõus oli lihtsalt liiga ränk, lumi liiga pehme, et ilma suuskadeta kõndida ja nõlv kaugelt liiga järsk et suusatada. Lisaks läks org järjest kitsamaks ja lumevallid järjest kõrgemaks ja temperatuur oli juba plusspoolel nii et ma hakkasin laviine kartma ja pöörasin tagasi. Kõlab nagu oleks lihtne otsus olnud :D Reaalsuses ikka sai kõvasti pressitud seal ja mõeldud, et ma ei saa selline allaandja olla jms, aga nii kui otsa ringi keerasin sain aru, et see oli õige otsus. Ühegi turistiga ma sellisesse kohta ju ei roniks, mitte mingil juhul ei soovitaks seda kelellegi teisele, miks ma siis ise ennast ohtu sean?
Tiksusin siis vaikselt tagasi, kergelt allamäge oli hea libiseda viimased kolm tundi. Püüdsin veidi aega parajaks teha, et D jõuaks oma tööpäeva lõpetada ja mind peale korjata ja mõningaste šokolaadisöömis-ja mäenõlvale jalutamise pausidega jõudsin täpselt parajal ajal Björndalenisse tagasi. 20km ja 9h kokku ja olin ikka surmväsinud. Pole mitu aastat nii väsinud olnud. Mõnus. See oli kõigele lisaks mul esimene kord niimoodi suuskade ja kelguga matkata ja oli täitsa tore, lihtsalt nõlvu peab hoolikamalt valima, ei ole päris nii, et saad samast kohast üles kus jalgsi. Ilmselt jääb üle ainult saanirada mööda suusatada, eks nüüd ole näha, kas enne kaob lumi ära või jõuan veel korra seda proovida.
Ma hakkan lõpuks päriselt aru saama, et kahjuks on siin tõesti väga piiratud võimalused matkata nii nagu ma seda seni teinud olen ja mis mulle nii väga meeldib ehk siis pikalt ja üksinda. Peaaegu aasta on aega läinud, et selle kurva reaalsusega leppida, nii jäigad oli mu ootused Svalbardist kui ideaalsest matkasihtpunktist. Pole midagi parata, peab leppima ja muu hobi leidma. Või siis leppima ja käima päevastel matkadel või hoopis õppima suures grupis matkama. Ma lootsin et kevade tulekuga väheneb vanglatunne, aga seda on juhtunud minimaalselt. Ikka päris lõksus istun siin ja järjest rohkem saab selgeks, mida elu Svalbardis endast päriselt kujutab.
 |
| Üks nõlv, kust ma isegi ei proovinud kelguga üles minna |
 |
| Bjørndalen |
 |
| Kelku näed? |
 |
| Aga nüüd? |
 |
| Sulab! Ja jah, ma võtsin eraldi matkasaapad kaasa :D |
Lubage ma selgitan oma vaatepunkti. Oletame nüüd, et keegi kolib siia, kes heas usus loodab matkata nagu mandril (mille peale jumal muidugi laginal naerab). Kui pole relvaluba, oma relva ega ligipääsu relvale, siis püsidki ainult linnas, ainult nendel u 15km asfaltteedel! Ma olen olnud õnnega koos, et ma siiani pole sellele isegi pikemalt mõelnud, sest mul on alati olnud mõni relv, mida laenata. Teine asi - matkamine siin nõuab lisaks eriteadmistele palju rohkem finantsi kui kusagil mujal. No esiteks muidugi relvaloa taotlemine ja relva ostmine. Kui tahad linnast välja saada, no kasvõi mäe otsast alla suusatada, on vaja saani, soovitavalt enda oma, sest rendihinnad on absurdsed kui tahta pidevalt rentida. Arvesta 40 000- 60 000, sest sa ei taha ju mingit lagunevat risu, mis ära kooleb ja su karude ja ilma kätte jätab. Kui tahad üksinda kuskil telkida (mis ei ole nagunii väga soovitatav), siis karutara pluss vaiad pluss signaalpadrunid sinna sisse on ligikaudu 5000nok väljaminek. Kui oledki rikas ja hangid endale kõik need atribuudid, on põhiliseks takistuseks ikkagi ilm, laviinid, karud, pimedus, halvad lumeolud, pudenevad mäenõlvad, keerulised jõeületused etc ad infinitum...
Ma vist olin puhta loll, aga ma ei saanud sellest siia kolides aru! Ma ei tea miks. Seda infot vist ei ole piisavalt või olin ma pimestatud oma unistusest kolida Svalbardi ega mõelnud üldse, mis koht see selline on. Vangla. Ilusate vaadetega vangla. Ma saan aru, et peaaegu terve maailm tunneb seda praegu, aga nende jaoks seal saab isolatsiooniaeg ükskord läbi. Siin mitte iialgi. Nojah, ma olengi ju mõelnud, et kogemuse mõttes oleks huvitav vanglaelu kogeda (ilma reaalse kriminaalkaristuseta muidugi), eks elu ikka hoiab mind ja annab, mis ma tahan. Vaadakem asja ikka positiivselt!
No comments:
Post a Comment