RMK Matkatee 820km Peraküla-Ähijärve

Varsti lähen jalutama. Pole paremat teha, tööstuslikus alpinismis on madalhooaeg. Asjad on pakitud ja tasapisi olen 25kg koti kandmist harjutamas käinud. Ka autokumme on tõusudest üles tiritud lootuses, et tuleb lund ja saab kelku vedada. Pikk talvematk tundub ühekorraga äge ja hirmutav, inspireeriv ja täielik tobedus.

Viimane nädal on näidanud, et isegi kõige suurem rändur võib enne suurt väljakutset tunda diivani kutset ja kiusatust ahju taha logelema jääda. Mõnikord on linnas autost poodi kõndides nii külm ja vastik, et küsin endalt, kas ma olen lolliks läinud, et arvasin end selle matkaga hakkama saavat. Mis linnas, isegi kodus istudes on külm! Järgmisel hetkel aga kõnnin end soojaks, vaatan valmispandud varustuse kuhja ja külmatunne asendub üle selja jooksva judinaga, meenutusega sellest, et ma hakkan kohe-kohe midagi lahedat tegema.

Ettevalmistustest...
Kuna ma lähen matkama üksi, siis on turvalisus läbi mõeldud.

• Suures plaanis on Eesti jagatud kaheks: Nõva - Taevaskoja, mille jooksul saab Sven häda korral kohale sõita ning Taevaskoja - Ähijärve, mille vastutavaks isikuks on Sveni isa. Peamised "hädad" saavad olema varustusega seotud, nt midagi välja vahetada või lisaks tuua.
• Kaasas on iPhone, akupank ja nuppudega varutelefon.
• Pimedas autoteedel liikumiseks on varutud vilkuvaid punaseid ja valgeid lambikesi ning helkurvest
• Agressiivsetele külakoertele võtan kaasa pipragaasi
• Iga päev kell 12 sõnum järgmise lõkkekoha asukohaga ja kell 20 kontrollkõne Svenile

Mitte et ma tegelikult arvaks, et Eesti on nii hirmus ohtlik, lihtsalt mulle meeldib kui on toimiv back-up... Mingi kõrgtööde mõtteviis vist.

Kindlasti on väga raskeid hetki tulemas nii vaimselt kui füüsiliselt. Päevi, kus ma ei viitsiks sammugi astuda ja külmi päevi, kui kõik on ebamugav.(Ma olen kohutav külmavares!) Väsitavat pimedust, halba ilma, rutiinset toitu, hõõruvaid saapaid, üksindusehirmu...
Aga äkki on ka jaanuari roosasid päikesetõuse ja mööda metsa kappavaid karusid ja hunte!
Isegi kui miski ei vasta ettekujutusele (mis ilmselt juhtub), on juba iseenesest metsas elamine ja liikumine asjad, mida ma alati naudin, kõik muu on boonus.

Eks põhjuseid rännata ole veel palju, aga mida ma siin ikka põhjendan. On ju ilmselge, et igaüks tahaks nii vingele matkale minna! :)

1. päev Nõva - Allikajärve 6km

26. detsember 2016

Õhk +5 kuni +2

Tuul 5-9m/s

Bussiga Tallinnast Nõvale. Bussijaamas kohtan ootamatult oma ema, kes lisab mu 30kg seljakotile 100g shokolaadi, on mures kurjade metsloomade pärast ning täiesti veendunud, et kui raadios öeldi sõna "torm", kukub justnimelt seal puu ümber, kuhu mina telgi panen. 

Nõvalt jalutan maanteed mööda umbes 6km Allikajärve lõkkekohta. Kott ei tundu väga raske. Kell on 15:45 ja väljas pime, riputan lambid ja helkurvesti külge. Maanteel on päris tihe liiklus.

Perakülas üritan pealambi valgel looduskeskuse hoovis luurates matkateelise passi templit saada, aga keskus on kinni (loomulikult) ja uksel oleval telefoninumbril sms-i saatmine ei õnnestu. Segastel asjaoludel piilun ukse ees pingil vedelevasse linnumajja ja leian eest magava tihase! Nojah, öine aeg ka juba. Ehmatame mõlemad. 

Lõkkeplatsil leian sinna paigutatud atribuudid üles enam-vähem käsikaudu, lambil on vist patareid läbi või minul linnainimese nägemine. Teen lõket ja teed, üritan lugeda. Öö on selge ja suhteliselt vaikne, tormihoiatusest hoolimata. Suured puud peavad merelt tuleva maru kinni ja latvadest allapoole see ei jõua. Loen raamatut, tõmban lõuga, aega on ikka liiga palju üle. Natuke on kõhe. Mulle ei meeldi üksi metsas ööbida. Teisel pool järve sõidab mingi kahtlane auto...

Sadama hakkab magamaminekuks sobival ajal.

2.päev Allikajärve - Keibu I 13km

27. detsember

Õhk +3 kuni +1

Tuul 6-9m/s

Plaan on alustada hästi rahulikult, et anda kehale aega uue suurema kaaluga harjumiseks. Kodus täisvarustuses ja riietes kaalule astudes ragises see natuke ja näitas 105kg. 

Äratus kl 6, liikuma kl 8. Sai vist vara, sest liiga pime on. Lõuna rannas priimusel, õhtuks, või mis õhtu nüüd, kl 13:13 Keibu lõkkekohas. Päike sätib siiski juba loojuma, on imeilus õhtu männimetsas mere ääres. Pesen meres sokke ja püüan kogu olmega võimalikult aeglaselt valmis saada, sest see õhtu on ju veel pikem kui eelmine. Ma ei tea millal ma nii nõrganärviliseks muutusin, et iga krõbina peale on vaja võpatada ja aeg-ajalt tundub et puude vahelt paistaks nagu midagi kahtlast. Tuul on täna tugevam, pimedas mere ääres avaneb aukartustäratav pilt vahuste lainete ja tähistaevaga.

3.päev Keibu ll - Vihterpalu 16km

28. detsember

Õhk 0-3

Tuul 8-11m/s

Tundub nagu hakkaks uue eluga ära harjuma. Hommikul kl 8:30 start. Päike tõuseb 9:17 nii et ikkagi üsna hämaras. Koidikul näen suurt kihvadega metsseakulti, kõrvad ulatuvad mulle rinnuni, et siis päris korralik elukas. Vahib mind tükk aega u 60m kauguselt ja kui hakkan aru saama, misasi seal tee peal on, paneb müdina ja röhkimise saatel metsa. Karja ei paista kusagilt. Pärast googeldades saan teada, et jaanuaris on isastel jooksuaeg ja siis nad jooksevad üksi nii et kuna on peaaegu jaanuar, siis karja ei peagi olema.

Tee keerab varsti randa ja rannas on leevikesed suure parvega. Millal viimati Tallinnas leevikesi näha sai?

Enamus tänast rada ongi rannikul, tuul on sobivalt 10m/s. Soe just ei ole ja pikki pause teha ei taha. Rannikule on tekkinud moodsad külad, mis näevad välja nagu polekski Eesti. Kohtan esimest inimest kolme päeva jooksul, naine jalutab samojeediga, alguses tuleb vastu, varsti kõnnib selja tagant jälle mööda. Tekitab tunde, et ma olen aeglane. 

Lõkkeplatsil olen jälle liiga vara, e 13:15. Rütm on tekkimas, liigun enamasti täpselt 4km/h. Oli huvitav päev. Plats asub suure tee ääres, kortermaja vastas. Esimese hooga tundub nii halb koht, et kaalun edasi minemist ja kuskil metsikult ööbimist, kuna aga edasise metsa kohta pole midagi teada, jään paigale. Igaks juhuks panen telgi võsa taha põlluserva. 

Öösel kella 2 paiku ärkan. Keegi astus just läheduses oksa peale! Vaikus, ainult pulss peksab kurgus! Keegi seisab telgi kõrval ja nuhutab läbi niiske nina õhku! Selline kerge uudishimulik nohin! Eemaldutakse uuesti oksa peale astudes! Läheb mõni aeg, et magama jääda, mõistusega võttes  saan ju aru, et see oli rebane, aga meeled on igaks juhuks siiski erksad.

4.päev Vihterpalu - Padise 26km

29. detsember

Õhk +2

Tuul 4m/s

Hommikul 08:45 teele. Teel on palju tihedat metsa ja ma olen väga rõõmus, et otsustasin eile Vihterpalusse jääda. Seal niiskes tiheda alusmetsaga võpsikus pole palju kohti kuhu telki panna, ainsad lagedamad kohad on loomade rajad ja keset põdra jooksurada telkimine ei tundu hea mõte. 

Harju-Ristil käin poes ja tarbin ostetud produkte sealsamas bussipeatuses. Tüüpilised külapoe palmiõliküpsised tunduvad seebimaitsega, olen vist liiga puhta toiduga ära harjunud. Mööduvad külavaheteed, kiviaiad, talud, lehmad. Jahimehed! Panen ohutusvesti selga tagasi. Vahepeal hakkab parem põlv natuke valutama ning pööran edaspidi iga pausi ajal venitustele suuremat tähelepanu. Kott tundub järjest raskem ja Padise kloostri juurde jõuan juba peaaegu roomates. Piinlik mööda autoteed kõndidagi, mõni kutsub veel kiirabi. On juba pealambi aeg ja tähistus paistab nagu puudulik olevat, igatahes kaldun korra teelt kõrvale kortermajade vahele. Õllekõhu ja prillidega mees, olles mind mõnda aega uurinud, soovib head matkamist. 

Laager asub jõekäärus kunagisel linnamäel. Väga kena koht. Lõkkepuud on jämedad männid, mida pole milegagi peenestada ja mis pritsivad sädemeid. 

Pikemale päevale kui tänane 26km ei taha mõeldagi. Tuleb kuidagi kiirelt kaalus alla võtta, sest jalad ei paista vaimustuvat saja viie kilose tegelase vedamisest. Aastavahetus on plaanis Keila veekeskuse hostelis veeta ja seal on võimalus Svenile mõned asjad ära anda. Pärast aastavahetust tuleb 28km ots ja ma kahtlen oma võimekuses seda väikse väsimuse foonil sellise kotiga läbida. Asja teeb keeruliseks see, et samal ajal on -15 kraadi, mis tähendab et ma vajan lisamagamiskotti (1kg). Midagi tuleb maha jätta. Ilmselt suurem osa toitu, seda ei söö ma ju nagunii. Kummikud on ka õhtuti mõnusad, aga peavad ilmselt ka maha jääma ja Sven toob need mingi aeg kuhugi. Vaatan iga asja oma seljakotis mõttega palju see kaalub. Praegu tundub endalegi naljakas, kuidas ma võisin võtta ühe poti kaasa vee keetmiseks ja teise toidule. Keedan südamerahus vett pudrupotis ja ei näe selle pesemisega vaeva, vaid mõtlen tee sees hulpivaid kaerahelbeid vaadates rõõmsalt:"oo, lisakalorid!" Üldiselt on söögiisuga kehvasti, seda pole üldse. Üliharva olen siiani nälga tundnud ning toiduga saadavad kalorid pole kindlasti kulutust korvanud. 

Näidis tähistusest. Nähtav ainult puu ees seistes.

Tähistusega puu eemalt

Ilmselt mõne matkatee läbija vihje tähistuse puudumisele.

5.päev Padise - Ohtu 20km

30.detsember

õhk +5-7

Tuul 2-5m/s

Start 8:30 Padise suusaradadele. Miks ometi on see rada nii kohutavalt halvasti tähistatud?! Puid oleks nagu laialt käes. Kas RMK maksab renti iga puu pealt, kuhu kriips tõmmatakse? Enne Rummu karjääri tegin puuduliku tähistuse tõttu paarikilomeetrise ringi ja igaks juhuks GPS-i sisselülitamisi tuli kogu päev ette.

Rummu karjääri ääres on tee sõna otseses mõttes kinni müüritud ja kallast mööda käia kuigi palju ei saa. Jääb üle rattarada. Vasalemma külas saab poest energiajooki ja vett. Edasi pikalt kruusa ja asfalti, mis ei ole väga igav. Tempo on rahulik, eilne pikk päev on jalgades, aga homne motiveerib korralikult. Niimoodi vaikselt iga 2-3km järel puhates jõuan Ohtusse, kus on kena eraldatud laagrikoht kuusenoorendiku servas.

Toimetan oma lõkke ja telgi kallal kui korraga tormab eiteakust platsile hundi näoga koer, teeb tiiru ja plagab minema. Kahetsen, et polnud piisavalt kiire head fake hundipilti tegema. Keegi on kuuse otsa õunu ja porgandeid riputanud, kohe näha, et siin on olnud jõul. Hea rahulik on olla, on tekkimas õhtused rutiinsed tegevused, enam ei tunne vajadust pidevalt tegevust otsida, vaid võib lihtsalt olla ja peas on hea rahu ja vaikus, mida linnas kunagi ei saavuta. Kõndides arutlen järjest vähem oma tegevuse mõttekuse üle (jah, ma tegin seda siiani) ja lihtsalt kõnnin seda juppi, mis selleks päevaks planeeritud.

Õhtune rutiin

6.päev Ohtu - Keila 8km

31. Detsember,

Magamiskotist välja ronimine jääb hilja peale, sest täna on mu emal sünnipäev ja õnnesoovide kõrval veedan pool tundi talle seletades, kuidas ma EI külmeta, EI ole karudega võidelnud ja Ei ole näljas. 

Täna on ööbimiskohaks Keila tervisekeskuse hostel ja ühtlasi on see planeeritud väikseks varustuse täiendamiseks/vahetamiseks kui seda vaja peaks olema. Peab ütlema, et see on väärt plaan ning kogu nädala motiveerinud. Ega üksinda matkamine minu jaoks just mugav asi ei ole, pigem ikka iga päev 80% valu ja vaeva ja üksinduseahastust ning 20% tasu kaunite vaadete ja metsloomade näol.

Kõnnin 8km Keila serva Harjumaa muuseumini, sealt autoga Keilasse ja juba 10:30 oleme soojas toas. Hea puhkus. Üllatuslikult selgub massaaži käigus, et lihased on täiesti korras ja pole peaaegu ühtegi valusat kohta, sääred ehk annavad enim tunda.

Kuna vaja on kiirelt kaalust alla võtta, sorteerin kogu varustuse viimseni läbi ja vähendan kaalu igast võimatust kohast. Kaarte võtan kaasa kuni Aegviiduni, kus peaks olema uus kohtumine Sveni ja varustuseautoga. Kaartidel lõikan ära kõik servad, kus pole olulist infot, niiti kerin vajaliku koguse ümber valuvaigistite lehe, pakitoidud jäävad ilma pakendiosadest, mis otseselt toitu kinni ei pea. Matkarätiku viskan välja - ma ei pese ennast ju nagunii. Maitseaineid ja teed võtan vähem, toitu samuti miinimumi. Sokke kaks paari- ühte saab vajadusel pesta ja lõkke ääres kuivatada. Kummikutest siiski loobuda ei raatsi, sest mul on kahtlus, et mu jalgade hea seisukord on tugevalt kummikutes kinni. 

Lõpuks koguneb üliigset veidi alla kilo ja sama palju kaalub ka mu lisamagamiskott, mis nüüd kaasa peab tulema ja mida kasutan teise magamiskoti sees alla -2 kraadistel öödel. 

7.päev Keila - Metsanurme 18km

1. Jaanuar

Sven viskab mu Harjumaa muuseumi juurde kuuse alla kell 6:45. Külitan kottpimedas kuuse all raamatut lugedes kuni 8:45-ni enne siinkandis pilves ilmaga valgeks ei lähe. Meeleolu pole just suurem asi ja igasugu kurvad mõtted hiilivad ligi. Raamat tundub ka depressiivne, olen Valgekihvaga selle koha peal, kus mees üksi päevade kaupa hundikarjast piiratuna lõkke ääres istus, koerad ja paarimees olid juba ära söödud...

Kui liikuma saan, läheb tuju paremaks, et siis varsti, tähistuseta põlluteedel jälle halvemaks minna. Kruus ja asfalt põrutab jalgu, keha on kange ja vaim kuidagi nüri. Tagatipuks hakkab mul sakroiliakaalliiges nii hirmsasti valutama, et üle kilomeetri korraga ei kannata kõndida. Vigastasin seda kohta kunagi maadlustrennis ja nüüd tundub nagu raske kott venitaks seda liigest toetavaid lihaseid pidevalt rohkem välja. Iga kord kotti selga võttes teeb see koht krõksu. Metsanurme jõe ääres ei suuda ma enam kilomeetritki peatusteta läbida. Valu talumine on minu jaoks veel õppimist vajav asi, kipun sellele liigselt emotsioone külge riputama ja ei suuda end tegutsema motiveerida kui kuskilt valutab. 

Kell on kolm kui läbiligunenud laagripaika jõuan. Et päev oleks täiuslikult halb, pole lõkkeplatsidel küttepuid ja kõik rajatised ja mets on märjad. Panen telgi lõkkekohast eemale püstkoja taha rohule, viskan asjad sisse, poen otsekohe magamiskotti ja magan kella kuueni õhtul, vahepeal müslibatoone mugides. Ärgates avastan, et lisaks jõhkrale puusa-selja valule valutab ka üks kand ja teine labajalg. Ja ennast lõhkudes ma seda nalja siin küll teha ei taha, oli ju mu üks eesmärke olla matka lõpus tervem kui alguses. 

Tundub, et olen liiga suure tüki hammustanud selle matkaga. Läbitud on 100km, kas ma olin segane, et arvasin end 800-ga hakkama saavat?! Elusees ei tee ma seda ära, kui just kohe lumi maha ei tule ja kelku  vedada ei saa ja siis peaks see lumi juba sadama, sest homme on kardetud 28km päev ja hetkel ma ei saa külgegi keerata. 

Helistan mehele. Mees ei luba metsast välja tulla, ütleb, et ma olevat sellest matkast pea terve aasta unistanud (praegu ei meenu midagi sellist) ja et ma kahetseksin kogu elu kui selle pooleli jätan (ma ei usu hetkel, mul on suva ja valus). Aga siiski avan ma pärast seda kõnet youtube´i ja proovin õhtu otsa kõiki seal leiduvaid sakroiliakaalliigese manipulatsioone ja liigest stabiliseerivaid harjutusi. Paari tunniga saan asja nii kaugele, et liiges läheb küll krõksuga paigast ära, aga süvalihaseharjutustega saan ma ta paika tagasi. Tuleb homme lihtsalt rahulikult võtta ja vältida ebasümmeetrilistes asendites kotiga kummardamist jms.

8.päev Metsanurme - Saarte raba 28km

2. jaanuar

Hommikul on härmatis maas. Teen mõned süvalihaseharjutused ja teele. Alguses kattub tee Metsanurme-Kasemetsa looduse õpperajaga. Olen siin varem käinud ning tegu on huvitava ja mitmekesise u 10km infotahvlitega varustatud rajaga. Hea koht vabal päeval jalutamiseks. Soovitan Tallinna ümbruse rahvale!

Kruus ja asfalt jätkuvad. Teen korralikult iga 45 min järel pausi. Venitan jalgu ja teen mõned lihaseharjutused seljale. Vahepeal on pood ja tankla kohvik, kus ma kohvi joon ja saia söön ja kohvikupidaja paar sõna juttu ajan. Kevadel ja sügisel pidada matkajaid palju olema, nüüd talvel pole ta juba oktoobrist kedagi näinud. 

Jätkan rattateed mööda, et veidi lõigata. Paekna külas kohtan esmalt huvitavat kultuuriloolist rada ja seejärel vanadaami jalgrattal, kes nagu selgub, selle raja loomise peasüüdlane on. Proua avaldab nördimust, et tema rada RMK matkateel täies mahus sees pole. Rada on tõepoolest huvitav, aga raske kotiga pole just kõige toredam teha mingeid 3km ringe, mis jõuavad maanteele tagasi 500m sealt kust metsa keerasid. See on koht, kuhu kavatsen kindlasti tagasi tulla ja kogu raja ikkagi läbi käia! 

Põhjasõjaaegse katkusurnuaia müüride vahel leidub inglijuuste sarnast jääd, mis koos sammaldunud sünge metsaga surnuaeda vägagi hästi sobib. Edasi jätkub rada sügavas metsas, sisuliselt poolemeetrise muda sees metsamasinate jäljes. Raiesmikul teosammul matkakeppide najal koperdades, suur kott igal hetkel kuskile takerdumas, tunnen kuidas keegi jälgib. Vaatan ringi, eemal seisab põder ja paistab huviga inimlooma ukerdamist jälgivat. Küll nad on abitud kui metsa satuvad! Vahime tõtt, kummalgi pole kiiret, minul on ainult natuke napakas tunne. Kui liikuma hakkan, teeb põder heledate kandade välkudes vehkat, võttes põõsast sappa...  Kaks vasikat! Paistab et emal on õnnestunud minussegi natuke hirmu süstida, sest mulle tuleb meelde, et vasikatega põdrad võivad agressiivsed olla. Ehkki ei kujutaks ka parima tahtmise juures ette, et see loom oleks hakanud 100m üle raiesmiku kolistama, et minuga teha...ee no mida siis? 

Saarte raba serva kruusateele jõudes on õhus kerge bensiini ja inimeste lõhn. Pikemalt metsas elades hakkab selliseid asju muuseas väga hästi märkama. Veidi edasi minnes märkab kohati lõhutud jääd. Muid jälgi eriti ei paista, sest lumevaba maa on kõvaks külmunud. 

Eriti ei viitsiks küll mingeid inimesi kohata, pealegi jumal teab, mis kavatsustega nad siin suhteliselt külade lähedal tegutsevad. Üksi matkates olen ma selles osas veidi ärev kogu aeg. Ehkki kaine mõistus ütleb, et normaalne pätt ja pervert ei lähe metsa kedagi ootama, eriti külma ilmaga, vaid pigem passib seal tänavanurgal kust me linnas iga päev mööda käime.

Lõhnale lisanduvad selgemad jäljed ja kaks ATV-d koera ja lastega. Sõbralik rahvas, jooksutavad malamuuti.

Laagriplats on vanal taluasemel. Kolan ringi ja sorgin varemete vahelt välja rohelise sõdurikruusi, rohupudeli ja katelokijäänused. Selliste maast leitud lugude pärast mulle meeldibki mahajäetud kohtades kolada. Muidugi on võimalus, et keegi lihtsalt pani need asjad sinna, aga sama hästi on võimalik, et see talu ei jäänud vabal tahtel tühjaks ja et seal sama koha peal on nende asjade omanik lõunat pidanud mingil tumedal ajal, kus ei tuldud metsa niisama aega tapma ja vorste grillima.*

Teen natuke trenni, kõhulihased, kätekad jms. Õhtul hakkab lund sadama ja sajab kogu öö ja ma olen selle üle rohkem kui õnnelik!

*Talust lahkuti siiski linna, kuna talukoht asus liiga eraldatud paigas. 1941.a viskasid venelased siia, Sakslaste tagalasse, lennukilt alla partisane.

9. päev Saarte raba - Viikingite küla 11km

3. Jaanuar

Õhk -5 kuni -8

Asun teele mõttega:"pfft, mis see 10km ära ei ole". Viga! Ole alati loodusega alandlik ja viisakas.

Alguses metsasihid ja oletatavad taluasemed, kus tahaks kevadel veel ringi vaadata. Tuhala küla, bussipeatuses puhkepaus. Seinal on külanoorte päritolu kultuurikiht, näiteks pakutakse seal lahkelt kellegi msni hotmaili aadressi. Bussipeatuses on kõrgem pink, kuhu saab koti toetada ilma seda seljast võtmata. Sobib hästi, sest ma suren jälle vaikselt ristluuvalu kätte. Sajab lund, tuul peksab seda põldude vahel näkku. Asfaltteelt ärapöördekohta ootan nagu hingeõnnistust, tähistust mõistagi jälle pole ning tekib kahtlus, et olen mööda põrutanud. Ehkki sellise tempoga jääb harva midagi märkamata. Kuidagi tõbine oleks nagu olla ka. Sven ju tegelikult hoiatas, et ta on haige ja on oht mind nakatada...

Lõpuks teeots tuleb ja suunab tõsisesse padrikusse, poolde säärde vette. Vahetan veest välja ulatuva mahalangenud puu peal kõõludes kummikud jalga. Rada ületab kolm oja, võsa, mahalangenud puid, kõige selle põhjas jääga kaetud vesi. Igal teisel juhul ma ilmselt naudiksin sellist metsikut rada, praegu aga paneb palavik pildi virvendama ja nõrkus kipub kallale. Läbin kahekilomeetrist rada tund aega! 

Lõkkeplatsilt suundun otse edasi Viikingite külla, kus saan esialgu süüa, mis on imeline. Toidu kõrvale pakutakse vaadata akna tagust melanhoolset kahemeheteatrit jänese ja lamba esituses. Need kaks on vist küll kõik maailma jutud ära rääkinud. Ja kas juba ei võiks jõustuda mingi seadus, mis keelab karjalooma nagu lammas üksinda pisikeses  varjumisvõimaluseta aedikus pidada?

Enesetunne läheb aga järjest räbalamaks ja otsustan 15 euri eest telkima jääda, vähemalt saab asju laadida ja lisaks on mul kasutada mõnus püstkoda, mille ma kuumaks kütan ja teed juues raamatut loen. Sven on kohe valmis mulle järele tulema, aga ma usun tugevalt kõndimise ravivasse toimesse ja tahan proovida homme jätkata. Siiski tuleb ta meepurgi, pärnaõietee ja kelguga! 

Magamiskotti võtan seltsiks kuumaveepudelid ja jope ning öö on soe ja hea

10. päev Viikingite küla - Kose-Uuemõisa 5km

4. jaanuar

Ärkan puruhaigena! Otsustan siiski kõndida u 5km Kose-Uuemõisa, kust läheb buss Tallinna. Pealegi võib ju vahepeal juhtuda, et läheb paremaks. (Narr! Järjest hullemaks läheb!)

Valin rattatee, sest kahtlen, kas metsarada on kelguga harjumiseks hea koht. Õige otsus, kelguga on suured jamad. Kes see idioot mulle selle mõtte pähe pani, et aisad peavad jäigad olema?! Kelk ei püsi üldse rajal ja läheb isegi sirgel teel ümber. Jäikade aiste tõttu ei saa ma seda tagasi teele keerata, vaid pean enne puusavöö lahti võtma või aisad küljest. Lund tuiskab korralikult näkku, nõrkusetunne läheb hullemaks ja kilomeetrid venivad nagu härja ila. Lõpuks kella 10:45 paiku olen suutnud end Kose-Uuemõisa vedada ja mingi ime läbi tuleb kohe buss. Külapoest ostetud saiake ja energiajook hambus jooksen bussile ja tundub, et õigel ajal, sest enesetunne läheb seal nii halvaks, et on raske ette kujutada, mida ma veel hommikul seal lumetormis tegin.

Tallinnas teen suure vea taksovalikul ja mulle sattunud juht on mu hetkeseisundit arvestades ilmselgelt liiga jutukas tüüp. Miks klienditeenindajad üldse arvavad, et on viisakas pidevalt midagi rääkida? Maailma pikim taksosõit Balti jaamast koju. Löön kelgu jalaga keldrisse ja vajun kolmeks päevaks voodisse. Ainus mõte järgmistel päevadel on "jumal tänatud et ma metsas ei ole".

11. päev Kose-Uuemõisa - Alavere 17km

11.jaanuar

Õhk -3

Tuul 10m/s, puhangud 16

Kodus avastasin et kelk oli põhjast jumala katki! Viie kilomeetriga?! Tegu oli muidugi mingi odava saastaga ka. Ostsin uue ja suurema ning seekord ei pingutanud üle vedamissüsteemi leiutamisega. Kelgu küljes on üks nöör, mille otsas sõlm ning sõlme aasast jookseb läbi teine pikem nöör, mille otsad lähevad karabiinidega puusavöö külge. Koormakate varustuse ümber, kummidega kinni. Lihtne ja Järve metsas tehtud testsõidu alusel ka väga hästi toimiv lahendus. Ootan juba kannatamatult, et piisavalt terveks saaks.

Lõpuks siis sain! Bussiga Kose-Uuemõisa. Mööda kruusateid ja metsasihte üsna tee ääres asuvasse Alavere lõkkekohta. On imeline tormine täiskuuöö. Teen lõkke üles ja sulatan tee jaoks lund samal ajal ajakirju lugedes. Telgile on raske platsil mingit kohta leida, kuhu sädemed lõkkest ei ulatuks, sest tuul keerutab neid kõikjale. Kuu on nii ere, et öösel tormi peale ärgates kontrollin korduvalt, ega pealamp pole kuskil põlema jäänud.

12. päev Alavere - Krani 22km

12.jaanuar

Õhk -3

Tuul 1m/s

Alaveres on pood. Võtan poe ees koti maha, vöö küljest, jope seljast ja siis avastan, et pood on veel tund aega suletud. Nojah, laon asjad selga tagasi. Tuleb tädike ja ütleb, et ta võib poe varem ka lahti teha, oodaku ma ainult kuni ta kassa tööle paneb. Võtan kogu mandi jälle seljast ja küljest ära. Üleüldse on see asjade küljest võtmine piisavalt tüütu, et ma ei viitsi tihtipeale väga pause teha. Kuna aga puhkama ja jalgu venitama peab, siis kavaldan end üle näiteks sellega, et panen hommikul natuke liiga palju riideid selga või jätan vetsus käimata, siis peab vahepeal ikka koti seljast ajama.

Poest küpsised, mineraalvesi ja patareid ostetud, saan lõpuks liikuma. Lumega pole just kiita. Külavaheteedel on kohati asfalt või kruus väljas ja ka metsa vahel tuleb ühest roopast teise käia, et lumevabu kive vältida. Algab Kõrvemaa maastikukaitseala ja seda on ka kohe näha – esimesest sellekohasest sildist alates on mu ümber ilus vana kuusik tiheda alustaimestikuga. Kaunis ja kodune, vana hea Kõrvemaa. Püüan lõigata otse üle Jägala jõe, aga jää on ebausaldusväärne ja märjaks ei tahaks igaks juhuks saada. Suvel ujuks/kõnniks sealt küll läbi.

Kuni Vetla külani on tee suurepäraselt kelgutatav ja rõõmustan juba naiivselt, et miks ta teisel poolgi halvem peaks olema ja küllap elu ongi nüüd nii ilus ja lihtne. Oi, kuidas ma eksin! Kohe maanteelt metsa poole keerates algab suurte lahtiste kividega täiesti lumevaba kruusatee.  Teeservas kohe tihe võsa ja metsamasinatega ülessongitud pinnas. Aeg-ajalt kihutab mööda teeolude peasüüdlasi, suuri „Kuusalu veod“ kirja kandvaid veokeid. Lõigata pole kusagilt ning seda õudust paistab olevat lõkkeplatsini 6km. Iga kivi peale kriuksatab mu kelk kaeblikult ja põhi muutub silmnähtavalt õhemaks. Püüan kelku tassida, aga kui juba 27kg koti tassimisega oli tegu, siis ei saa kelguga asi kuigi parem olla. Pean jälle Svenile hädaabikõne tegema, sest paistab et homseks on selle kelgu põhi läbipaistev. Sven saab tulla alles õhtul, seega ei jää muud üle, kui julmalt üle kivide laagrini välja vedada.

Läheb aeglaselt ja nukralt. Kas nüüd nii hakkabki olema, et iga kahe päeva tagant uus kelk? Kranil lubab infovoldik vaikset lõkkekohta, aga laavu on kohe kruusatee ääres, mida mööda kihutavad need debiilsed autod kuni oma tööpäeva lõpuni kella viie paiku. Teen lõkke üles, korjan kuuseoksi pesa ehitamiseks. Pesa tuleb vägev, telki täna igatahes kasutama ei pea. Õhtul saabub hädaabiekipaaž uue kelguga, mis on õnneks täpselt samasugune, seega saan uue kelgu vana sisse panna ja selle eluiga veidi pikendada. Pesa töötab imehästi ja öö on üle pika aja häirimatu ja kosutav.

13. päev Krani - Aegviidu - Kalajärve 31km

13. jaanuar

Kranilt Aegviidu poole kruusatee muidugi jätkub, pigem läheb veel hullemaks. Lõpuks keeran metsasihile, mis jõuab ühele teisele Aegviidu poole suunduvale teele. See teeb teekonna küll pikemaks, aga vähemalt jääb kelk alles ja ega seal kivide otsas ja autode vahel mingit silmailu ka polnud. Uuel teel näitab Kõrvemaa kohe oma ilusamat külge. Jälgede järgi otsustades elavad siin põdrad ja rebased. 

Mustjõe kõrtsitalus hirmutan veidi hobuseid. Aegviidus käin poes kaneelirulle ostmas. Looduskeskuses selgub, et matkatee passi kogutavate templite ja lõkkekohtade koodidega on üks suur segadus ja keegi ei tea mitte midagi. Ainult Taavi Tatsi pidavat teadma. Mul tegelikult on juba ükskõik neist koodidest, nagunii on looduskeskused talvel nii harva avatud, et sealsete pesemis-ja müslibatoonivõimalustega pole suurt mõtet arvestada. Kui taas metsa vahel jalutan, helistab Taavi ja räägib, et RMK hüvede süsteemiga on suured paanid ja et ikka võiks neid koode koguda ja saata ning et ta võib need ise ära registreerida. Ja et Eesti 100. Sünnipäevaks avatakse uus matkatee. Põnev! Hea klienditeenindus, saadan koodid meilile.

Saan suhtlemisest ja tuttavatest kohtadest nii palju energiat, et põrutan alguses planeeritud ööbimiskohast Mägede järve ääres peatumata mööda plaaniga Kalajärve või Nokuni jõuda. Tunnen vist esimest korda matka jooksul end tõeliselt rõõmsana ja naudin mõõdukat koormust ja liikumist. Lisaks on tekkinud vahepealse haigeoleku jooksul mingi nihe mu mõtlemises. Nimelt ei uskunud ma tegelikult alguses isegi, et selle raja lõpuni teen, vaid mõtlesin, et eks ma kuidagi pressin. Nüüd tundub kõik paigas olevat, mentaalselt just. Kelguga liikumine on nagu meeldivalt raske sport, mitte nagu miski, mis mind potentsiaalselt vigaseks võiks teha. Pealegi olin juba enne matka otsustanud, et katkestamine, kui see toimuma peaks, leiab aset tingimata enne Aegviidut. Küll need negatiivsed afirmatsioonid ikka töötavad hästi! :P Aga tõesti, pärast matkapealinna tundub nagu elu kannaks, probleemidele on alati lahendused. Igasugu krõbinaid kuuldes ei viitsi enam hirmu tunda ja väsimusest või külmast on ükskõik. Mitte nii ükskõik, et sellele üldse reageerima ei peaks, aga minu meelest teeb liigne mõtlemine, emotsionaalse hinnangu andmine ja sildistamine sellised asjad raskemaks.

Siiski ei lähe kõik sujuvalt. Olen juba maininud, et raja tähistus looduses on kohati puudulik... Jõuan siis jalgsiraja otsa, mis kaardile märgitud info põhjal peaks Kalajärveni viima. Rattatee läheb veidi eemalt ja ringiga, otsustan jalgsiraja kasuks. Mingit tähistust muidugi näha pole, aga esiteks ei üllata see juba ammu, teiseks on nii kaadi kui GPS-i järgi tegu õige teega. Tee aga jääb järjest väiksemaks kuni lõppeb keset soist ja raskesti läbitavat männivõsa sootuks! Valgust on veel viimased 30 min, tagasi pöörata ei tundu ka hea mõte, niisiis surun end läbi võsa, GoogleMaps näpus. Väga lihtne muidugi suunda hoida ei ole, kui sul on juhtumisi kelk, mida igal sammul üle risu ja mahalangenud puude aidata ja GPS, mille kaardil pole ühtegi orientiiri, et aru saada, kas liigun õiges suunas. Kõik suunavead jõuavad viivitusega kohale, lisaks pole ka internetiühendus sealkandis kõige parem. Ja muidugi läheb järjest pimedamaks, mis võib seiklemise veel huvitavamaks teha, sest võsas pealambiga väga kaugele ei näe. Miks ma kompassi maha jätsin?! Nii palju see nüüd ka ei kaalu. Mulle muidu orienteeruda meeldib, aga millegipärast eeldaks, et kui on öeldud, et rada on tähistatud, siis see ka nii on ning et kaardile märgitud rajad on päriselt ka rajad.

Järve äärde jõuan napilt siis kui metsas enam oma kättki näha pole. Lõkkeplatsil selgub, et olen ära kaotanud ühe magamiskoti. Puude varjualuses on sületäis märgi puid ning nüri pakukirves, millega ühtegi pilbast peenestada ei õnnestu. Mitmetunnise meelitamisega saan lõkke enam-vähem põlema, aga asjade kuivatamisest pole mõtet unistadagi. Ja asjad ON märjad (soine võsa eksole). Poen puude varjualusesse magama, on tuulevaikne ja ma ei näe põhjust telki kasutada. Millegipärast ei maga ma see öö silmatäitki. Hea soe öö, kuulda on ainult rebaste kräunumist järve ääres, aga und lihtsalt ei ole ega tule hommikuni.

14. päev Kalajärve - Matsimäe 22km

14. jaanuar

Millalgi enne 9-t toon võsast magamiskoti ära.

Tee viib Noku lõkkeplatsi laavuni ja läbi Kakerdi raba. Rabas teen esmatutvust laudteel kelgu vedamisega. Esialgu tundub võimatu, püüan kelku täpselt laudteel hoida, aga see tõmbab tempo alla 3km/h ja on äärmiselt närvesööv. Lõpuks annan alla ja lasen kelgul joosta poolviltu, üks jalastest laudteel, teine maas. Sel viisil peab ainult umbes 10 korda km jooksul ümberläinud kelku õigetpidi tõstma. 

Pikalt on meil rebasega ühine tee. Tegelikult on kahju, et mu praegune liikumisviis nii palju lärmi tekitab, loomade nägemise võib vist ära unustada. Pärast raba tuleb pikk metsatee ja Napu lõkkeplats, kus teen lõuna. Napul oleme kunagi Sveniga ööbinud, praegu aga näeb see koht tõeliselt armetu välja – suurest metsast on alles jäetud umbes 30x30m lapike puid lõkkekoha ümber, muu ümbrus on lageraiutud.

Kruusatee teeb 13 km jooksul veel kaks pööret enne Matsimäe karjääri. Millegipärast tundub nagu need kaks pööret oleksidki päeva teise poole kõrghetked, eilne pikk päev on veel jalgades. Viimased km Matsimäeni tulevad aeglaselt ja ei taha kuuldagi veel 7km läbimisest Simisaluni (see oli eilne plaan).

Matsimäel nostalgitsen veidi. Lumel on mingi KV masina jäljed ja Samelini saapamuster. Meenub rühmaparameedikute lõpurännak, mille ööbimiskohaks sama lõkkekoht oli. Olid tolle aasta ainukesed kaks külma päeva ja rännaku motoks oli „Õige sõdur külmetab, enne kui midagi tegema hakkab!“ Tõepoolest on meeles, et kogu aeg pidi midagi ootama täpselt nii kaua, et ikka korralikult külm hakkaks.  Olin tookord pointman ja sain kaarti lugeda, rms Sermann murdis raske kotiga jääl kukkudes jalaluu... Seekord ei pea külmunud telki DAF-i summutitoru juures sulatama, saan puukuuri lakka magama ronida.

Veega on kehvasti. Karjääris on küll suur järv, aga see on jääs ja vähestes kaldaäärsetes aukudes kubiseb kaladest, kes vee välimuse järgi otsustades sinna ohtralt oma elutegevuse jääke eritavad. Vesi on kahtlase vikerkaarevärvilise kihiga kaetud ja jooma nagu väga ei ahvatle. Lund aga napib ja seegi on sadanud vähehaaval, iga kihi vahele liiva kogudes, mistõttu sulatades jääb poti põhja igasugust kõntsa. Leian kotist ühe puhta torusalli ja kurnan keedetud vee läbi selle. No käib küll, tee või toidu sees vee värvi õnneks ei näe...

Täna on puid ja saab asju kuivatada. Jõuan laagrisse juba kell 14:50 ja aega on piisavalt, et veeta pikem õhtu lõkke ääres ja veidi taastuda. Loen sokkide kuivatamise kõrvale GoReisiajakirja Arktika numbrit. Raamatutest olen pidanud loobuma, sest need kaaluvad tunduvalt rohkem kui ajakirjad, pealegi saab ajakirjast loetud lehed välja tõmmata ja nii lähevad need järjest kergemaks. Raamatuga seda ju tegema ei hakka. Keegi küsis, kas ma tegelen õhtuti hingerännakutega. Ei, ma tegelen täiesti tavaliste igapäevaste asjadega. Teen lõket ja keedan süüa, kuivatan asju, helistan Svenile, passin natuke netis. Kui on külm, siis liigun ringi ja teen kätekõverdusi. Tavaliselt joon õhtuti hästi palju, sest päevasel ajal ma vett kaasas ei kanna. Ma ei vahi õhtu otsa mediteerides lõkkesse,  paigal istumiseks on nagunii liiga jahe. Ma olen endiselt samasugune, ehk täiesti normaalne. *võtab lonksu läbi buffi kurnatud hägust lumesulamisvett*

Stiilinäide laudteel kelgutamisest