Rattamatka 4.päev Oksa küün-Pärnu 60km (kokku läbitud 240km)

Andsin hiljuti Eesti Naisele intervjuu artikli tarvis, mis räägib naistest, kes ei karda üksi rännata. Teate mis? Üksinda rändamine on tühiasi, aga proovi sa mehega matkata! Pärast tänast päeva sooviksin ma üle kõige lugeda artiklit naistest, kes suudavad oma mehega matkata hulluks minemata.

Nagu öeldud, läksime siis küüni heintesse magama. Heintes magamine kõlab romantilisemalt kui see tegelikult on. Reaalsus saabub hommikul kell 4 sääse-ja kihulaserünnakuga. Järgmiseks lööb Svenil välja äge heinaallergia. Keedan putru, aga hommikusöök jääb napiks, sest kihulasi on nii metsikult palju, et söögiisu läheb ära. Lõpuks põgenemegi lõkkeplatsilt kell 5 hommikul Pärnu suunas mööda lõputult sirget treppis kruusateed, söömata ja unistena, kihulaseparv pea kohal. Ja et kõik oleks täiuslik, muutub tuul veel tugevamaks ja puhub alati vastu, ükskõik kuhu tee ei keeraks.

Oleks ma üksi, paneks sellises olukorras autopiloodi peale ja kangutaks vaikides. Varem või hiljem jõuaks ikka kohale. Aga kullakallis mees ei kanguta vaikides! Ei, tema halba tuju ja ebamugavust jagub kõikjale. Arvestades asjaolude kokkulangemist pole muidugi ime, et tuju võib ära minna. No on jah tuuline ja tõesti kisub vihmale ja tagumik on ka valus ja kõht tühi. Aga inimesed käivad ka Everestil ja surevad seal külma kätte ja ei piina sellegipoolest oma kaaslasi pideva vingumisega. Lõpuks tunnen juba, et nutt on kurgus tulutult erinevate lahenduste pakkumisest, miski ei aita torisemist paremaks teha ja igasugune isu kaob ära kunagi veel kellegagi koos matkama minna. Või äkki olen mina hoopis see kurja juur, kes inimestel matkatuju ära ajab?

Oleme maanteel ja Sindi tanklani, kus plaanime peatuse teha, jääb veel 7km. On tõusnud tõeline torm - tuul 13m/s ja puhangud painutavad suuri puid vastu maad. Oleme tüdinud ja väsinud ja tanklasse jõudmine paistab vastu seda tuult pressides võimatu. Istume põõsa varju põllule, Sven laseb silma looja ja mina panen priimuse tööle. Söömine on keeruline, sest tuul viib pidevalt lusika tühjaks, aga midagi siiski kõhtu jõuab. Magus puder ja kohv annavad kohe tohutu energialaksu. Lausa lendame Sindi tanklasse! Vaevalt saame katuse alla, kui hakkab oavarre-vihma kallama. Mis hea ajastus! See vist ongi minu lemmikkoht sellest matkast - hea on tunda, et suutsid end ja kaaslast motivatsiooniaugust välja tõmmata. Emotsioonidel saab 180 kraadi suunda muuta imeväikeste käepäraste vahenditega! Mõnus kontrollitunne - me saime hakkama, ehkki 5min enne söömist kaalusime põllule telgi püstitamist ja tormivarju jäämist.

Pärnust sõidame bussiga Tallinna ja otsustame üksmeelselt et see nüüd küll suurem asi matk ei olnud. Ei teagi, kas asi oli tõepoolest igavas maastikus või olime me veel oma töömullis, mis ei lasknud lõpuni kulgemisse laskuda. Igatahes puhkus jätkus surfilaagriga Saaremaal, kuhu Sven allergiarohud kaasa võttis ja see oli juba hoopis mõnusam! :)

Tuul lusikat tühjaks puhumas