Rattamatka 2.päev Noku-Ardu-Lelle 80,9km (kokku läbitud 99,7km)

Hommikul mööda laudteed rattaid käekõrval lükates ei usu me isegi, et sellest tuleb 80km päev. Kumbki meist pole varem nii pikalt rattaga matkanud. Minu ülikooliaegsed soolomatkad jäid 60km/päev piiresse ja Svenile on see esimene rattamatk üldse. Ülilihtne on kuidagi see rattaga matkamine! Mitte midagi pole viga, ei vähimatki väsimust!

Ähijärvele ja Iklasse suunduvad rajad lähevad erakliku olemisega "matkakodu" juures lahku. Kulgeme mööda kruusa, kus meenub, et paar aastat tagasi matkasime seda teed jalgsi, hirmsate villide ja valuga. Rattaga on ikka elu hulga ilusam.

Arduga tuttavad kohad lõpevad. Teeme kohvikus lõunapausi, pumpame kumme, naudime kohvi. Tuju on veel hea ja ootused eesolevate käimata teede osas kõrged. Teele asudes aga selgub ruttu, et tegelikult pole seal suurt midagi oodata - algab lõputu kruusateede ralli. Mitte selliste kenade metsavaheliste kruusateede, vaid täiesti mõttetute suurte põlluteede oma. Vaate osas pakutakse paremalt ja vasakult kolme valikut - 1)võsa ja võsa, 2)võsa ja põld, 3)põld ja põld. Isegi talusid pole. No tõesti surmigav. Ja kui ma Ähijärve rajal tähistuse üle nurisesin, siis sellel siin pole tähistust peaaegu üldse! Rattaga läheb vähemalt kiirelt, lausa lust kilomeetriposte lugeda, jala kõndimise peale ei taha aga mõeldagi. Minu suur lugupidamine nende matkajate suhtes kes seda jalgsi läbida on suutnud!

Ainuke tore asi on rebased. Iga nurga peal on mõni. Noh, nurki palju pole, enamasti sirge kruusatee, nii et näeme ühe päeva jooksul nelja elusat ja ühte surnud rebast.

Kusagil seal ongi vist esimene koht, kus tuju hakkab ära minema, tuul tõusma ja tagumik kangeks jääma. Ja nii viha teeb, et tähistust ei ole! Muudkui roni jälle ratta seljast maha kaarti vaatama. Samas, võimalik, et tegu ongi lihtsalt Eesti standardiga ja kõik on jumala normaalne. Me oleme palju Norras matkanud ja DNT paigutab oma punaseid T-märke ikka nii, et eelmise juurest on järgmine näha (mis on minu meelest elementaarne tähistamise viis). Võib-olla Ida-Euroopas tähistataksegi matkaradu nii, et paari kilomeetri peale on hädine punane triip puu tagumisel küljel.

Lelle külaplatsile jõudes avastame, et oleks vaja hädasti seda poodi, mis 10 min tagasi suleti ning et õhtuks lubab vihma. Lelles on viimane pood enne... jumal teab mis kohta, meie igatahes rohkem poodi ei saa kui Pärnus, seega tuleb hommikune avamine ära oodata. Vett saab küsida kõrvaltalust ja kiigeplatsil katuse all süüa teha. Jääme sinnasamasse ööbima.

Keegi oli endale ise tuulegeneraatori ehitanud!