Miinus vigastused, tervis on viimasel ajal väga hea olnud (ptuiptuiptui).
Endiselt käib tööl iga päev sama pressimine, ikka tundub, et kohalolutunnet ja head vibe-i pole kusagil ja samas on objektiivselt kõik mis vaja tegelikult olemas ja väga hästi. Oeh! Kohe mõru tunne tekib, kui loen kellegi Instagrami pildi alt kauneid pealkirju nagu "Do what makes your soul happy" jms. Kas ma isegi pole seda sama sõnumit jagada püüdnud ja selle järgi elanud?
Ilmselt parim, mida sellest olukorrast välja pigistada on võtta seda elu vaimse harjutusena ja harjutada kohalolekut. Eesmärk igaks uueks tööpäevaks on tunda ennast suurepäraselt!
Eks ilm on ka muidugi haruldane olnud. Siin on viimastel nädalatel iga päev sadanud. Absoluutselt iga päev. Enam ei ole hommikuti yr.no lehekülge avades küsimust, "kas täna sajab või mitte", vaid "millal siis täna sajab?" Lisaks tekib enne vihma alati väga tugev puhanguline tuul, mis mõne koha peal (teravate servade läheduses) töötades teeb elu üsna pingeliseks.
 |
| 76m kõrgune Panorama Tower, mille ümber ka 4m/s tuul väga kiirelt tormi mõõtmed võtab |
Kõik, mis tööd ei puuduta hakkab mulle siin Helsinkis järjest rohkem meeldima. SUP-i ja kajakilaenutusi on iga veesilma ümber ja vett ikka jagub. Ülilahe minu meelest, et sellised asutused on kohe kesklinnas, SUPregatta ja Hakuna Matata näiteks. Kui keegi tuleb Helsinkisse päevakruiisile ja tahab sportlikult aega veeta, saab mugavalt lahe pealt linna uudistada. Kajakisõit, kui seda rahulikult teha, pole ka nii hull sport, et pärast võhmal oleks. Nüüd ongi mu järgmine plaan Hakuna Matatast kajak võtta ja Korkeasaari poole aerutada. See tõotab lahe tulla, sest tee sinna viib läbi kanalite ja sildade alt põhimõtteliselt kesklinnas.
 |
| Punase nööpnõela all asub Hakuna Matata ja sealt saab kajaki |
Nädalavahetused ongi mul tavaliselt sellised, et võtan rendiratta ja sõidan sellega kesklinna, enamasti kuhugi vee äärde. Tee peale jääb jõulinnakuid, kus lõuga tõmmata ja human flagi harjutada nii et väike jõutrenn saab ka märkamatult tehtud.
Eraldi trenni olen ma viimasel ajal minimaalselt teinud. Alguses kimbutas mingi kahtlane valu põlve all (alates Rimi juunijooksust asfaldil). Siis läksid objektid nii füüsiliseks, et ma ei näinud mõtet minna kuhugi trenni tegema kui mu päev on sisaldanud 40 000 sammu, sealhulgas 15 korda teisele korrusele trepist ronimist. Loomulikult on kogu päev kaasas veeämber ja karabiine täis julgestusvöö, ehk korralik lisaraskus. Laskumised olid ka sellised, et sain kummalegi poole küünitades isegi kõhulihase valusaks, mis mul muidu trennis mitte kunagi ei õnnestu. Õhtuti on peeglisse vaadates tunne, et koosnen ainult veresoontest ja lihastest. Nii et olen oma lihased ainult kergelt paari km kaupa jooksma viinud ja jõudu teinud ainult sinnamaani, kus see veel lõbus tundub. Human flag areneb isegi ilma spetsiaalselt treenimata - pole ime ka, ma veedan ju suurema osa päevast umbes sellises asendis.
Mees läks merele. Kavatseb seal olla 3,5 kuud, mis saab olema meie senini kõige pikem teineteisest eemalviibitud aeg. Telefonid õnneks vahepeal töötavad nii et olen muuhulgas kuulnud, kuidas sellel laeval on kombeks prügi merre visata!! Tüübid viskavad vanad värvirullid merre! Õõh! Kui madal IQ peab inimesel olema, et midagi sellist teha? Huvitav mida nad ette kujutavad, et see prügi kaob sealt veest kuhugi iseenesest? Ja tegu on seitsmeliikmelise meeskonnaga laevaga, tekitab lihtsalt õõvastust, mis siis suurematel laevadel veel toimub. Niimoodi päevade kaupa, tuhandetel laevadel üle maailma? Sellised lood panevad mu mitte kartma suremist.
Veel mõned pildid:
 |
| Tüüpiline tööilm |
 |
| SUPRegatta kajakiga ringi ulpimas |
 |
| Laht on nädalavahetustel puupüsti rahvast täis |
 |
| Tuvivaade Aleksanderinkatule |
No comments:
Post a Comment