otsetee blogi: SUPimatk Pedassaarele

"Kuidas te selle peale tulite?" on alati esimene küsimus. Tegelikult on Sven juba mitu aastat tahtnud minu ja purjelauaga kuhugi saarele surfata. Romantik selline! Juba enne kui ma lauda õieti juhtidagi oskasin rääkis ta seda juttu. Mõned tuuled hiljem, kui ma juba liikusin soovitud suundades, tegime esimese katse Hurghadas ühele saarele jõuda. Tookord pidime 300m kaugusel rannikust ikkagi otsa ümber pöörama, sest saare ümber oli liialt palju korallidega madalikke. Plaan saarele surfata ja ööbima jääda muutus aga järjest kindlamaks, kuni lõpuks jäi silma Kolga lahes asuv Pedassaar. Tallinnale lähedal, rannikust umbes 1km ja mis peamine - leidub liivane kaldariba uimesäästvaks randumiseks.

Jäi üle ainult tuult oodata. Elu läks aga sedapidi, et mina läksin Soome tööle ja Sven sai nädalase etteteatamisega praktikakoha merel. Seega polnud siin enam oodata midagi, sest jäänud oli sellest suvest meil veel ainult üks ühine nädalavahetus, seesama täiesti tuuletu, millest kohe juttu tuleb. Mina olin asja juba unustanud, kui Sven tuli lagedale mõttega rentida sup-lauad ja see matk ikkagi ära teha. Tundus nagu hea plaan!

***

"Me läheme seiklema!" ütlen ma Audile, kui laupäeva hommikul jõusaalist tulles autost möödume. Sven arvab seepeale, et Audi laseb suurest meeleheitest juba kumme tühjaks oodates, millal me ometi seiklema läheme, terve nädal on ju juba möödas. Tõepoolest on Must Nool, ehkki juba auväärses vanuses, meie seikluste lahutamatu kaaslane. Vähemalt korra kuus pakime ta maast laeni täis (matka)varustust või surfikama (ja rahu ja armastust nagu Smilersi laulus) ja sõidame kuskile. Seekord piirdume siiski miinimumvarustusega - toit ja magamiskotid ning suundume Pirita surfiklubi poole, et kaks sup-lauda peale võtta.

Ja ananassi! Wilsoni võtame me ka kaasa, sest mis üksikule saarele sa ikka ilma Wilsonita lähed?!

Teenindajaneiu on parajasti klubi ees päevitamisega ametis ja tundub natuke pahur. Rinnahoidjat kohendades toksib ta tõsise näoga arvutisse meie tellimuse ja kasseerib vajaliku summa. Valime air-supid (täispumbatavad), kuna need on natuke kergemad ja meil võib tekkida vajadus neid käe otsas tassida. Kaasa tuleb üks laiem ja paksem sverdi-ja kardaaniauguga laud ja teine õhem ja kitsam, vist lainetel surfamiseks mõeldud sup. Teenindaja sõnul liiguvad need vee peal võrdselt. Nomaitea...kuidas saab ükskõik mis vee peal liikuv asi mitte sõltuda laiusest ja kujust? Aga me ei hakka norima, sest tegelikult on meil jumala ükskõik, me võiks peaaegu et ujuva vaadiga ka sinna saarele hulpida, peaasi et kohale saaks.
Sõidame Kaberneeme suunas, napilt enne seda keerame Salmistule, seal peatab Sven auto sildi all, millel seisab "Jalakäijate tee randa". Kõlab hästi, kartsime juba pikemat jalgsimatka, aga pole poolt kilomeetritki. Esimesena saab pardale ananass. Kotte kanname seljas, varustus on küll veekindlalt pakitud, aga laua peal saaks see siiski liiga märjaks.

Kohe liikuma hakates saame aru, et air supid on ikka ebastabiilsemad kui tavalised lauad ja vajuvad veidi läbi. Õhema peal seista on alguses ikka tegu, tuleb madalamaks võtta, kui vette ei taha kukkuda. Õnneks harjume kiirelt ja tunni aja pärast on need lauad juba nagu uus kehaosa.

Plaan on sõita alguses saare läänerannikule, kus on liivane rand, seal seljakotid metsa peitu panna ja edasi teha päripäeva ring ümber saare. Õhkama hakkame kohe esimestest meetritest peale. Meri on sile ja metalselt voogav nagu elavhõbe. Sup-iga sõites on eeliseks, et vaatepunkt on kõrgemal ja saab vee peal libisedes merepõhja uudistada. Pisikesed kalad, eri suuruses kivid, vetikad, mis näevad välja nagu Eesti korallid. Vaade on nii imeline, et paneb isegi pea veidi ringi käima, tavaliselt ju ei liugle 3-4m kõrgusel kivide kohal.

Saare loodetipus leidub suuri rändrahne, mida on kõige ägedam just supiga uudistada. Saab igale poole lähedale minna ja kesksuvises vines mere taustal tunduvad need hiiglaslikud valged mürakad täiesti ebamaised. Raske uskuda, et selline koht on siinsamas Eestis, meil on küll tunne, et oleme Pepe ja Lilo Polüneesiast, palmilehed puusade ümber, ja hakkame kohe ahinguga kalu püüdma.

Teeme pilte, või noh, enamasti küll teeb Sven, sest mina ei julge tema telefoniga vee kohal majandada. Rannikul on seltskond süstamatkajaid ja paar supitajat. Saarel on ka väike sadamakoht, kus meie saabudes on kolm suuremat sorti mootorpaati. Tekib lausa väike mure, kas RMK lõkkeplats ikka mahutab kõik need inimesed täna öösel ära. Me tahaks pigem kahekesi olla, mitte mingit õllesegust möla kuulata...

Kulgeme tasakesi mööda rannikut edasi. Ise pidevalt silmadega onni otsides. Saarel on RMK saunaga onn ja selle tahaks ära näha. Alguses oli mõte seda isegi rentida, aga siis jälle ei tundunud suvisel ajal sauna olemasolu nii oluline ja tulime lihtsalt rannas ööbimise plaaniga. Saare loodeküljel hakkab silma mingi kahtlane puu najale toetatud redel, samas kõrval on midagi püstkoja laadset. lähemale jõudes selgub, et ei ole püstkoda, lihtsalt erinevat puitu on puu najale kogutud ja sealsamas kõrval on ajupuidust pinkidega ümbritsetud korralik lõkkease. Mitu kihti suuri kive ja metsast piisavalt kaugel, seal julgeb küll väikse tule teha, eriti kuna tuult ei ole tõesti mitte üldse. Ainuke risk on suure männi oks, mis lõkkeaseme kohale kooldub, aga nagu öeldud, tahamegi ju väikse tule teha. Nii et ööbimiskoht on leitud! Loodetavasti on see ka õhtul veel sama privaatne paik ja kogu seltskond teiselt poolt saart ei tule siia omaetteolemist otsima.

Jätkame ringi ümber saare. Kotid on nagunii vaja teiselt poolt ära tuua, ja me tahame seda ilu siin korralikult ja kiirustamata nautida. On, mida vaadata! Mida madalamale päike vajub, seda rohkem on kõikjale vaadates ahhetamist. Erkrohelised siidjad vetikamütsid veealustel kividel, veepinnal sätendavad päikeselaigud, helesinine taevas, kajakate ja randtiirude kisa ja selle ümber männimetsa, pilliroo ja soolase vee lõhn. Loodus särab kirgastes üleküllastunud värvides, pulbitseb elust, pimestab, imal lausa, kui ilus :D Me õhkame iga paari minuti tagant nagu teismelised plikad oma lemmiklaulja kontserdil.

Peagi paistab ka RMK saunamaja vee peale kenasti kätte. Keegi toimetab hoovis, ligi ei hakka minema. Esmapilgul tundub maja asuvat kõige pimedamas saare nurgas. (Tagantjärele mõeldes, asub ta vist just päikesetõusu poolsel rannikul) Väga ei tunne puudust seal ööbimisest, meil on meie rand ootamas.
Edasi tuleb palju linde, poegadega ja ilma. (Ma ei hakka isegi kirjutama, kui vihaselt sõimab koskel, kelle poegadele me liiga lähedale sõidame). Kaks luike, ehmunud minu laual käpuli kukkumisest, hakkavad tiibadega vett pekstes lendu tõusma. Tiivad vuhisevad vaikuses ehmatavalt valjult. Valged hiigelsuured linnud mööda rohelist helkivat merd lennuks hoogu sisse jooksmas. Nii palju jõudu! Vesi pritsib. Ilus.

Kotid on kenasti sama puu all, kuhu me nad jätsime. Paneme supid nende asemele ja kõnnime jala teise saare otsa tagasi, sinna lõkkeplatsile, mis me ennist leidsime. RMK omale ongi juba suurem seltskond end sisse seadnud. Teed saarel otseselt ei ole, ainult sadamakohast metsaonnini viib kaks rada ja kummastki pole meile kasu. Läheme lihtsalt suunataju ja loomaradu kasutades läbi võsa, väga kaugele pole nagunii minna, saar on umbes pool tundi jalutamist pikk. Arutame, mis loom need rajad võis tekitada. Tee peal võib tuvastada koha, kus püsiasukas on kajakamuna söönud, veidi eemal kuivanud puid närinud, paistab nagu putukate otsimise eesmärgil. Teel on madalaks tambitud lamamisasemeid ja kohati on nii suure hooga maad kraabitud, et samblatutid on puu otsa lennanud. Rebane? Mingi nirgiline? Põnev igatahes.

Navigeerime suhteliselt täpselt ja jõuame vaevalt 100m eksimisega rannikule. Kedagi pole, plats on meie päralt! Meie ja Wilsoni. Nagu tavaliselt saab Sven olla mees ja teha lõket. Mina ei saa olla naine ja tegeleda toidu ja telgiga, sest telki pole ja toitu saab teha alles lõkkel. Ronin siis puude otsa ja teen pilte. Ikka veel on nii ilus! Ma olen päris palju Eestis ringi käinud ja ägedaid mälestusi on nagu kogunenud, aga ma ei mäleta, et kuskil oleks selline idüll olnud.

Et mitte päris kasutuna tunduda, toon metsast lõkkepuid. Saar on üleni krõbekuiv, absoluutselt kõik siin põleks. Valin mahakukkunud männid.

Õhtusöögiks saab tuhas küpsetatud kartuleid. Mõne hea tunni pärast on nad pehmed ja koorealune kuldpruun kiht lõhnab suitsu järele..
Niikaua kui kartulid küpsevad saab ananassi. Vabandust, Wilson!

Toimetame tavapärast laagrielu, mõnus on. Mulle meeldivad need hetked, kus mõlemad toimetavad omi asju, aga teise inimese kohalolu annab olemisele midagi juurde. Ideaalne kohalolu ja harmoonia, üksi ja koosolemise kooslus. Igapäevaelus kipub sinna toimetamise sekka ikka rohkem või vähem kommentaare ja nilbet huumorit sattuma, aga vahepeal on hea ka niimoodi lihtsalt olla.

Magama läheme randa liivale, ilma telgi, mati või sääsetõrjevahendita. Ainult meri kohiseb, ühtegi putukat pole pinisemas, lausa uskumatu, et suveõhtul võib nii normaalne ja sääsevaba olla. Päike eriti ei looju, läheb kohe sama koha pealt uuele ringile.

Kell 2204

Kell 2226

Kell 0252

Kell 0500

Järgmisel hommikul pole pikka uimerdamist, vaid hakkame kohe pärast putru tagasi kõndima. Nii kui supid vette saame, hakkab tavapärane ahhetamine pihta, sest jälle on vee alt mõni kivi näha või midagi muud, mis on NII. ILUS. No tõesti, ma ei tahaks nüüd siin kõva häälega kuulutada, et minge kõik Pedassaarele, sest mis sellest ilust siis lõpuks järele jääks. Aga kõik ei lähe nagunii, nii et neile, kes viitsivad selle kilomeetrikese läbimise ette võtta avaneb võrratu väike maailm!

Meil oli igatahes tagantjärgi täitsa hea meel, et tuult ei olnud ja surfata ei saanud, sest supiga ongi sinna just eriti vahva minna. Purjelauaga ju ei lähe kivide vahele uudistama, kui just oma uime peale päris vihane ei ole...