Blogimisväljakutse iseendale

Lihtsalt hirmus, kuidas ei saa enam kirjutamissoone peale. Ometi toimub siin iga päev midagi, mida ei tahaks lihtsalt ära unustada. Korra kahe nädala tagant blogisse sattudes on aga need emotsioonid nii maha käinud, et kirjutada pole enam huvitav. Sellega seoses esitan endale väikse väljakutse - järgneva kuu jooksul iga päev üks postitus! Peaks põnev periood tulema, esiteks oleme jõudnud turistide mõttes kõrghooaega, iga päev on kaks matka, mõnikord lausa kolm. Teiseks on tulemas üks väga lahe üritus ühe väga põneva projekti raames. Ma olen tõesti äärmiselt elevil selles osas, natuke isegi uskumatu, kuidas ma sel aastal olen omale reaalselt unistuste elu kokku mõelda suutnud ja peaaegu kõik aasta alguses kirja pandud kõige utoopilisemadki unistused saavutanud! Jääme jaanuari teise poole ootele.
Kolmandaks - siin läheb nüüd suurte hüpetega valgemaks. Eks ole näha, mida see endaga kaasa toob. Kui mitte muud, siis koerapilte kindlasti.

Kirjutamiseni!

Breivikeidetis on talv kätte jõudnud. Viimane nädal aega pole kraadiklaas ülespoole -10 kraadi tõusnud, enamasti jääb -15 - -23 kraadi vahele. Oleks Eestis selline külm, siis võtaks nina peast, siin tundub jumala normaalne. No -20-ga peab ikka aeg-ajalt maski näo ette tõmbama, aga -15 tundub lausa soe. Toimetad rõõmuga õues, hea kerge on hingata. Ilmad on ka superilusad olnud. Nüüd on pikalt olnud selliseid matku, kus vahid lihtsalt neid mägesid, jälgid kuidas kuu mööda mäetippe edasi ronib ja ei saa kunagi küllalt. Ka koerad töötavad külmade ilmadega kordades paremini, eks neilgi on vaja end jooksmisega soojendada. Kelk libiseb paremini, rada on hea ja kiire. I-m-e-l-i-n-e! Ma ei taha isegi mõelda, et peaksin praegu kusagil mujal elama, eriti linnas. Õudne! Paha tunne tuleb, kui mõtlen et mingi hetk saab see hooaeg siin läbi.

Aga aeg tiksub. Talvine pööripäev jõudis kätte just siis kui olin ühe päeva jõudnud mõelda, et natuke tüütult pime on hommikul 10 minutit. Järgmine päev oligi pööripäev ja siis oli juba kahju mõelda, et nüüd hakkabki valgemaks kiskuma. Tegelikult jääb aasta pimedaim aeg ikkagi jõulude ja uusaasta vahele, aga õhus on juba mingi teine tunne. Eilsed kaks tundi päevavalgust olid eredamad kui me kaua aega näinud oleme. Mulle see pime aeg meeldib, eriti kui on selge ja külm ilm. Vihma ja lörtsitormiga on muidugi tüütu, samas on lumetorm nii või naa tööd raskendav faktor, olgu pime või mitte. Aga polaaröö iseenesest on olnud veel kordades parem kui ma ootasin ja mu ootused olid kõrged! Pimedus on hubane ja turvaline aeg. Vähemalt siin, kus pole jääkarusid jms...

Valgust ootan ma peamiselt selleks et saaks koeri pildistada. No ja matkamas on ka toredam käia, kui midagi näha on. Lofootidele lähme me kindlalt kevadel!

Kui veel külmast rääkida, siis millegipärast ringleb mingi müüt, et need meie koerad siin ei tunnegi peaaegu et üldse külma. Külmetavad ja kuidas veel! Täna hommikul söötma minnes ei pistnud mõni peadki kuudist välja, magasid keras, selg ukse poole. Ja oh seda rõõmu kui värske põhuga tulen! Püüan nüüd hoolikamalt jälgida et neil ikka kuiv kiht põhku kogu aeg kuudis oleks ja panen sinna aeg-ajalt juurde ja nad on iga kord nii rõõmsad ja asuvad kohe oma pesakest mugavaks sättima. Ilmselgelt elaks vähemalt pooled emastest hea meelega kuskil toas padja peal. Rakendis oodates istuvad osad koerad tagajalgadel ja tõstavad esikäpad kõhu alla sooja. Nii et jah, alaska huskyd on küll kiired ja vastupidavad ja armastavad joosta, aga nende karv pole kindlasti nii paks, et näiteks lumehunnikus elada. Ära vast nii kiiresti ei sureks kui mõni teine tõug, aga külm on neil ikka.

Tahtsin veel meie imelistest jõuludest mägedes kirjutada, aga pean nüüd koeri valmis panema minema. Järgmine kord.

Kui asjad ei lähe plaanipäraselt...

Kui vahel tundub juba, et elu kisub üksluiseks, siis tuleb kohe mõni selline päev, kus mõtled, et tegelikult pole rutiinil kohe kindlasti mitte midagi viga.

Nagu näiteks eile. Millegipärast oli juba hommikul kuidagi hajevil olemine, turistidele instruktaazi tehes ei sujunud jutt nii nagu tavaliselt ja pidin kogu aeg meenutama, millest ma juba rääkinud olin. Kui inimesed said kelkudele paigutatud ja veel korra rõhutatud, mida piduritega teha, selgus, et nad ei taha üldse kelkudel püsida vaid lähevad ette tiimide juurde ja on rohkem huvitatud koerte pildistamisest. Selleks on meil aga oma aeg, poolel teel tehakse alati paus, kus rahvas saab pilte teha ja kelgujuhti vahetada. Saime siis kuidagimoodi sõbralikult suunates inimesed kelkudele tagasi. Väga ebatavaline, sellist asja pole kunagi juhtunud, et külaliste pärast liikuma ei saa, tavaliselt ikka koerad jauravad stardis.

Saime lõpuks liikuma ning juba 50m pärast sõitsid kaks kelku rajalt välja ja lasid koerad jooksu. No pole sellestki hullu, ikka juhtub, püüdsime kinni ja jätkasime. 100m edasi hakkasid ühes tiimis isased eriti vihaselt kaklema. Ma ise olin selleks ajaks juba ette ära sõitnud ja tagumine giid läks neid lahutama ja liine korda tegema ning pärast väikest viivitust saime jätkata. Muidugi ei läinud seegi sujuvalt, sest nagu ikka ei suuda esmakordselt kelku juhtivad inimesed kohe pidurdada kui vaja ja sõidavad teineteisele selga. See on täiesti normaalne, lihtsalt lisas tollesse kaunisse päeva veelgi liinide korrastamise rõõmu.

Olin enda kelgu juhtkoerteks valinud Winteri, väikse emase, kes on alati kindla peale minek ja temaga hästi sobiva isase, kes pole varem ees jooksnud, aga on tavaliselt nii tubli, et otsutasin teda proovida. Viga! Isane keeras pidevalt ringi, et tagumiste koertega õiendada. Tuli veel korra seisma jääda ja koerad tiimis ümber paigutada. Nüüd oli võimalik vähemalt edasi liikuda, ehkki isane vahtis pidevalt selja taha.

Vaevalt 20 min sõidetud, kui märkasin selja taha vaadates, et üks koer lonkab! Kohe päris kõvasti lonkab.
Jäime seisma, läksin koera juurde asja kontrollima ja avastasin hiiglasuure paistetuse õla kohal. Mingit haava ei paistnud, lihtsalt tohutult paistes ja väga valus. Ilmselgelt selle alguses toimunud kakluse tagajärjed. Ma olin korraks juba täiesti kindel, et seal on vähemalt õlavarreluu murd ja helistasin kohe Svenile, et ta saaniga uue koera tooks. Sest isegi kui ei ole midagi hullu on koeral ju ilmselgelt valus, pealegi inimesed hakkavad arvama, et me piiname siin koeri.

Koer vahetatud, paus tehtud, liikusime ringiga kodu poole tagasi. Mingi hetk jäi minu järel liikuv teise giidiga grupp natuke maha, aga sellest pole tavaliselt midagi, sest kõik teavad rada ja kunagi pole probleemi olnud sellega et gruppide vahele paarsada meetrit jääb. Tõtt-öelda läks mul juba päris meelest, et kuskil mingi teine grupp liigub, kell oli peaaegu 13 ja me kiirustasime kodu poole. Järsku nägin kitsal metsateel teist gruppi vastu tulemas! Oo õudust, see on alati mu suurim hirm, et nii juhtub, sest sikuta nüüd 20 koera ümber pöörata ja üksteisest mööda. Segadust oli omajagu ja vahepeal olid liinid nii sassis, et tundus täiesti võimatu mõni koer veel ilma noa abita kätte saada. Õnneks olid inimesed jube toredad ja aitasid jõudumööda ning ei teinud sellest järjekordsest viivitusest üldse mingit numbrit.

Viimase 10 min jooksul koduni ei juhtunud midagi! Win!

Muidugi oli koju jäänud giididel seal aega meist ja meie kahtlastest otsustest igasugu teooriaid leiutada ja pulssi tõsta süüdlase otsimise ja kirumisega, aga needki asjad saime õhtuks lahendatud. Pealegi lõppes kõik ju hästi, ainult üks koer sai viga (kerge lihasevenitus) ja me kõik saime õppetunni võrra rikkamaks. Mina ootan edaspidi teise grupi järgi, ükskõik kui kaua see aega ei võtaks ning teine giid püüab raja selgeks õppida ja ajaliselt liikumistega arvestada.

Tundub, et ka selles ametis kipub olema nii, et kui asjad juba hakkavad viltu vedama, siis ikka korralikult. Aga see on hea, saab ühe päevaga kõik jamad kaelast ära.

«Te lõhnate nagu te töötaksite Breivikeidetis»

Käisime Sveniga poes. Selline väike külapood, riiulite vahele mahub üks inimene korraga ja poe ühte otsa on pigistatud apteek ja postkontor. Kuna me poodi väga tihti ei satu, siis varume korraga suure hunniku toitu ja sellega läheb omajagu aega. Nii ka too päev, otsisime poole tunniga oma kraami kokku ja läksime kassasse. Müüja vaatab meid naeratades, ise asju kassalindilt läbi lastes.. Lõpuks küsib, kas me töötame Breivikeidetis koertega. Me vahetame Sveniga hämmeldunud pilgu ja vastame jaatavalt. «Aga kuidas te teate?» küsib Sven vastu. «Ma tunnen koeralõhna», vastab müüja, jälle naeratades. «Eelmisel aastal töötas seal ka üks paar kuskilt teisest riigist.»

Ilmselt on nüüd kaks varianti: too naine on lihtsalt selline inimene, kes ei hoia asju enda teada ja tavatsebki inimestele öelda kui nad haisevad. Või teine variant - ta on tegelikult väga vaoshoitud ja häbelik, aga me haisesime lihtsalt NII kohutavalt, et ta pidi midagi ütlema. Niigi kannatas vaeseke terve aja, mis me poes ringi käisime. Mõlemad variandid tunduvad natuke naljakad, eriti kuna vähemalt mina olin just pesust tulnud ja pannud selga riided, millega ma mitte kunagi ühegi koera lähedal pole käinud.

Lõhnadega muidugi harjub liigagi ruttu. Ma mäletan küll, kuidas ma esimestel päevadel peaaegu et öökisin söödaruumis ja pesin iga päev kõiki riideid, sest mulle tundus, nagu haiseks mu soe pesu ka roiskunud liha järele... Enam nagu ei haise, aga eks -15 kraadiga asjad ei roisku ka nii kiiresti. Enam ei tundu endale ka väga hull oma kallite kutsukeste järele lõhnata. Vähemalt nii ma arvasin. Paistab et mul on traditsiooniks saamas igal talvel kellegi nina all haiseda...

Lumetorm ja külmunud varbad

Igal hommikul ajab mind miski asi jube närvi ja mõtlen, et peab pärast paar sõna kirja panema. Igaks õhtuks on aga see asi ära ununenud. Täna ma ilmselt tahtsin ilmast kirjutada. Nagu ma juba mainisin, on meil siin meetrijagu lund maha sadanud ja iga päev tuleb midagi juurde. Nagu sellest veel vähe oleks lisandus täna tugev tuul ja puhus absoluutselt kõik rajad paksu lahtist lund täis. Kohad kus Sven käis 20 min varem lumesaaniga radu tegemas, olid meie kohale jõudes vaevumärgatavad. Panin küll kelkude ette tugevamad tiimid kui tavaliselt, aga sellise jamaga olid nad ikka kõvasti hädas. Arutasime Jim Ovega, kes ees läheb ja kuna ma panin ju tugevad tiimid, siis läksin hea meelega ees. Kohe rajale saades sain ebameeldiva üllatuse nähes, et rada põhimõtteliselt ei ole. Jooksin ja lükkasin kelgu järel terve esimese tunni, endal muidugi just täna kelgul üks turist lisaraskuseks. Üle põlve paks ja raske lumi... Reaalselt oli juba selline tunne, et me ei saagi seda matka tehtud, sest koerad ujusid lumes, jalad ei puutunud vist maadki. Kohati oli tuul nii tugev et puhus koerad rajalt kõrvale hange. Vahepeal tuli küll tunne, et tahaks maha istuda ja nutma hakata, aga see oleks vist imelik olnud, kui giid korraga kelgust lahti laseb ja lumehange maha istub. Pidi ikka trenni tegema.

Mul oli kelgul austraallane, kes oli esimest korda lumega õues! Mitte kunagi polnud lund näinud! Vaeseke pidi küll päris ära ehmatama, sest need olud siin on praegu kohalike jaoks ka natuke ekstreemsed. Eelmine aasta näiteks sadas siin talv otsa vihma ja keskmiselt oli 10 cm lund maas. Kui tund aega oli sõidetud kurtis austraallane, et tal varbad külmetavad. Ma heietasin midagi stiilis "küll nad ära harjuvad ja varsti saad kelgu järel joosta jne..." No ju vahel ikka jalad külmetavad, mida sa sellise jutu peale ütled eksole. Tüüp ikka ei jätnud järele "Kas see on normaalne, et varbad külmetavad? Ega ma külmakahjustust ei saa?" 

Lõpuks mul jõudis kohale! Inimesel pole mitte kunagi varbad külmetanud ja ta ei teagi, mis tunne see on! Loogiline, Austraalias vist pole kunagi nii külm, et varbad külmetaksid. Meil muidugi on natuke imelik mõelda, kuidas on võimalik mitte teada seda igapäevast tunnet, et kuskilt on külm. Külmad kohad on mu lemmikkohad maailmas ja samas on siin maailmas ju nii palju inimesi, kes ei tea mida miinuskraadid tähendavadki. Endalgi natuke piinlik, et ma sain just 31 aastat vanaks ja pole sellisele asjale kunagi varem mõelnud.

Siin tegelikult on soe, umbes -5 kraadi. Koerad igatahes lõõtsutavad juba enne jooksmist ja magavad kõhuli lumel jalad laiali, et veidigi end jahutada. 

Siis kui naabrimees sul kulmu rulli hammustab

Lumetormis rühkimas

Tavapärane kontorivaade

Kui siin lund sajab, siis korralikult!

Siin sadas ühe päevaga pool meetrit lund maha. Koerad, vaesekesed, peavad kõvasti tööd vihtuma, et sellest supist läbi sumada. Teeme muidugi mootorsaaniga radu ette, aga ega see saan mingit kõva pinda ei tekita, ikka parasjagu lahtist lund jätab rajale, et koguneb korralik hunnik piduri alla. Õnneks on viimastel päevadel normaalsed inimesed olnud, kes viitsivad mõelda ja tegeleda sellega, et käigu pealt pidurit üles tõsta ja lund eemaldada. Mitte kõik inimesed ei ole sellised...

Seoses selle lumega on kõik tegemised väga aeglased ja rasked. Kuutide vahelt koera kelgu ette saamine võtab vähemalt kolm korda kauem aega. Lisaks olen ma praegu üksi oma 35 koeraga, teine töötaja läks puhkusele ja Sven ehitab Skibotnis söödaruumi. Parem oleks, et see lumi varsti sadamise ära lõpetab, muidu läheb küll veidi tüütuks.

Eile näiteks oli päris pikk ja väsitav päev. Kõigepealt sadas see hunnik lund maha. Okei, tegime saaniga rajad sisse, panime tavapärased 5 koera ette. Kelgud liikusid nagu härja ila. Hea kui üldse kohalt minema saime. Eriti nõme on veel see, kui su juhtkoerad otsustavad, et täna pole tööpäev ja keksivad saba püsti iga oksa nuuskides mööda rada, endal veoliin lõdvalt järel lohisemas.

Mul oli parajasti kelgul sakslane, kes tundis muret, kas siin üksildane elada pole, eriti kui midagi juhtuma peaks. Ma muidugi olin maru enesekindel, et siin on jube vahva ja me saame kenasti hakkama ja mul on ju koerad ja midagi ei juhtu... Ilmselgelt jumal naeris, kui ma seda rääkisin. 10min pärast koju jõudes oli kogu külal elekter ära läinud. Veetsin meeleoluka tunni põlvini lumes koeri lahti rakendades, roomasin seejärel näljasena majja süüa tegema ja avastasin, et vesi tuleb meil ka elektripumba abil majja. Elektripliiti loomulikult kasutada ei saanud. Süüa midagi polnud, mis soojendamist ei vajaks. Sain kraanist viimased 0,5l vett ja kallasin selle murelikult oma toorestele kaerahelvestele ja rosinatele. Mis siis kui elekter ei tule õhtuks tagasi? Mida ma söön? Sulatan küünlal lund järgmisele kaerahelbeportsule? Kuidas ma koeri toidan? Kuidas ma pealampe laen? Kui kiiresti maja maha jahtub? Jim Ove oli ära läinud koeratoitu tooma, kedagi kuskil polnud. Naabreid siin põhimõtteliselt pole. Päris üksildane oli olla. Lund muudkui kallas juurde. Mõtlesin külmi kaerahelbeid mäludes meie vestlusele sakslasega. Tjah...võib-olla peaks vähemalt mõned konservid ja veepudelid voodi alla panema...

Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi. Õhtuse matka pidin kuidagimoodi üksi tegema, sest nagu öeldud, Jim Ove oli koeratoitu toomas. Üksinda matka läbi viimisel on ainuke häda selles, et platsilt liikuma saada on äärmiselt keeruline. Meil pole siin võimalik alustada üksteise järelt kolonnis. Meil on plats, mille servas on puud, ning me stardime kõik üksteise kõrvalt. Selline korraldus aga eeldab, et on olemas inimene, kes võtab eesmised ankrud ära, seob kelgud puu küljest lahti ja saadab koerad välja. Kui giid teeks kõik ankrud ja köied kohe lahti, siis on kindel, et koerad lähevad üksteisele tere ütlema, kutsikaid tegema või jalutavad kuuti tagasi. Või tormavad hoopis rajale ja turistid ei suuda õigel ajal pidurit üles leida. Variant muidugi on, et ma sõidan alguses üksi välja, pean oma kelgu kinni, jooksen 100m põlvini lumes tagasi järgmist kelku lahti tegema jne... Ei tahaks edasi mõeldagi... Mingi ime läbi jõudis JimOve viimasel hetkel ikka tagasi ja saatis koerad välja. Ma pole veel kunagi teda nähes nii rõõmus olnud :D

Matk ise läks kenasti, eurooplastest kliendid on ikka lausa puhkus. Mida idapoolsema rahvaga on tegu, seda rohkem tuleb tööd teha, et kõik turistid matka lõpuni kelkudel püsiksid.

Tagasi tulles jälle tavapärane lumes (nüüd juba puusani) sumpamine, koerte lahti rakendamine, söötmine. Tuppa sain kell 23.30 ja siis tuli veel pessu minna ja ise natuke süüa. Ei ole väga normaalne üksi tööl olla. Aga eks ma kasvatan oma taffnessi siin :D Kõikide tulevaste talvematkade hüvanguks!

Giiditööst ja koerte treenimisest

Pole siia nii ammu kirjutama jõudnud, et olen vahepeal giidiks saanud. Esimesed korrad oli küll ikka tõeline kaos. Kuna ma ei tundnud koeri ja teadsin ainult mõnda üksikut juhtkoera, siis oli tiimide kokkupanek esimestel päevadel puhas loterii. Oluline on leida iga rakendi juhtkoerteks mingid normaalsed rahulikud tegelased, kes seisavad paigal ja hoiavad liinid sirgu senikaua kui teistega toimetatakse. Noh...mina ei teadnud neid rahulikke tegelasi :D 25-30 koera korraga valmis panek lõppes sellega, et kuskil olid mingid liinid pidevalt sassis. Harutasin ühe rakendi lahti ja liikumisvõimeliseks, oli juba järgmises seitse tiiru nööri ümber koerte. Osad üritasid seal puntras kakelda, mõni lihtsalt keerutas ja nuuskis, kolmas jalutas rakmed seljas ja liin küljes tagasi kuutide vahele. Õudne! Iga kord mõtlesin, et krt, see töö küll mulle ei ole. Mulle meeldib kui asjad on perfektselt korras, kui mu loomad käituvad täpselt nagu ma ütlen, kui kõik on organiseeritud.

Umbes kolmandal päeval hakkasin asja rahulikumalt võtma - loomad ju - ja rõõmustama, kui mul üldse mõni koer rakendis alles oli. Jim Ovel näiteks närisid kaks tükki end lahti ja panid täie kimaga mööda rada ajama, ise veel kaelaliini pidi koos...

Neljandal päeval tuli Isvan matka läbi viima, sest ootamatult broneeriti 20 inimesega matk ja meil polnud isegi nii palju kelke, kogemustest rääkimata. Isvan on nende koertega varem töötanud ja ma sain kohe juhust kasutada ja toimivatest rakenditest pilte teha, et saada mingeidki ideid juhtkoerte osas.

Edaspidi paningi koeri valmis telefonist pilte vaadates ja samu juhtkoeri otsides. Segadust oli ikka veel omajagu ja täiesti tavaline oli kui veetsime kuutide juurest minema saamiseks 20 min. Tüübid lihtsalt ajasid pidevalt liinid sassi või närisid midagi või röökisid täiest kõrist. Kõige hullem oli see päev, kui ühel emasel algas jooksuaeg ja ta oli juhtumisi rakendis koos kõige pöörasema isasega. Tol päeval me vist tõesti peatusime ka rajal iga paari km tagant, et liine korda sättida.

Ja siis hakkas asi kuidagi edenema. Iga korraga leidsin rohkem mõistlikke koeri, keda ette panna. Nüüd olen ma siin toimetanud natuke üle nädala ja kelke valmis pannes on platsil enamati rahu ja vaikus. Koerad lamavad kelgu ees reas, kui keegi liigutab, tarvitseb ainult köhatada. Eilse päeva tipphetk oli see, kui nägin u 50m kauguselt majast välja astudes, et juhtkoerad on ümber pööranud ja tagumistega jutustama läinud. Käratasin ukse pealt "STO FRAM!" ("seisa ees") ja mõlemad pöörasid ringi ja läksid istusid oma kohale tagasi! Uskumatu! Parimad kutsukesed! :D

Emastega sujub mul natukene paremini, enamik kuulab sõna, oma võimekuse ja motivatsiooni piires muidugi. Isastega veel nii kergelt ei lähe, need on sellised tugevad tegelased, kes peavad teadma, et kui NEI-le ei reageeri, siis järgneb midagi kurjemat. Vot nendes kurjemates asjades ma pole väga tugev, ei taha ju väga kolkida looma, samas kui 50kg tüübid ikka "NEI!" peale teist nägugi ei tee ja mööda platsi ringi tuiskavad, ülejäänud neli koera liinide otsas järel, siis ikka peab selle kiirelt kontrolli alla saama. Aga asi edeneb iga päevaga.

Mitte et nüüd üldse segadust poleks, see ilmselt jääbki nii, et platsilt välja saamine on kõige raskem osa ja et mõni päev on kõikvõimalikud nöörid sassis, aga vähemalt koerad reaalselt täidavad käsklusi ja saavad aru, mida neist tahetakse ja treeningus toimuva progressi nägemine meeldib mulle selle töö juures kohe väga.

Praegu teeb mu elu "huvitavamaks" emaste jooksuaeg. Seitse emast kindlalt indlevad, pluss mõned sellised kahtlased, kellel peab iga hommik saba alla vaatama. Olenevalt jooksuaja staadiumist olen neid oma tiimis  kasutanud, aga kuhugi kaugele selja taha ei julge neid jätta. Esimest korda rakendit juhtivad inimesed ei hiilga just iga kord rakendi juhtimisega ja ma ei taha riskida sellega, et keegi soovimatud kutsikad saaks. Kuna aga liigutama neid ju siiski peab, oleme õhtuti ise sõitmas käinud, käsklusi harjutanud ja huvitavamaid radu otsinud. Mõnus igaõhtune lõõgastus, ühte-kahte rakendit trenniks valmis panna on puhas lust ja rõõm. Liikuda saab ka umbes kolm korda kiiremini ja koertel on huvitavam uusi radu mööda joosta.

Täna laenasin Jim Ovelt võistluskelku, see on kergem, alumiiniumist ja mitte nii jäik kui turistikad. Kuue emasega ja libedal rajal sai ikka korraliku hoo sisse. Peaaegu, et nagu midagi trennilaadset, äge!

Päris trennist rääkides, siis on siin klassikasuuskade laenutus, kust ma võin ükskõik mis suuski vabalt võtta ja ma muidugi olen seda vähemalt ülepäeviti kasutanud. Nii et on lootust normaalselt suusatama õppida.

kuuvalgus mägede kohal

Milleks kuuti kulutada, kui saab augus magada

Õhtune indlevate emaste jooksutamine