Igal hommikul ajab mind miski asi jube närvi ja mõtlen, et peab pärast paar sõna kirja panema. Igaks õhtuks on aga see asi ära ununenud. Täna ma ilmselt tahtsin ilmast kirjutada. Nagu ma juba mainisin, on meil siin meetrijagu lund maha sadanud ja iga päev tuleb midagi juurde. Nagu sellest veel vähe oleks lisandus täna tugev tuul ja puhus absoluutselt kõik rajad paksu lahtist lund täis. Kohad kus Sven käis 20 min varem lumesaaniga radu tegemas, olid meie kohale jõudes vaevumärgatavad. Panin küll kelkude ette tugevamad tiimid kui tavaliselt, aga sellise jamaga olid nad ikka kõvasti hädas. Arutasime Jim Ovega, kes ees läheb ja kuna ma panin ju tugevad tiimid, siis läksin hea meelega ees. Kohe rajale saades sain ebameeldiva üllatuse nähes, et rada põhimõtteliselt ei ole. Jooksin ja lükkasin kelgu järel terve esimese tunni, endal muidugi just täna kelgul üks turist lisaraskuseks. Üle põlve paks ja raske lumi... Reaalselt oli juba selline tunne, et me ei saagi seda matka tehtud, sest koerad ujusid lumes, jalad ei puutunud vist maadki. Kohati oli tuul nii tugev et puhus koerad rajalt kõrvale hange. Vahepeal tuli küll tunne, et tahaks maha istuda ja nutma hakata, aga see oleks vist imelik olnud, kui giid korraga kelgust lahti laseb ja lumehange maha istub. Pidi ikka trenni tegema.
Mul oli kelgul austraallane, kes oli esimest korda lumega õues! Mitte kunagi polnud lund näinud! Vaeseke pidi küll päris ära ehmatama, sest need olud siin on praegu kohalike jaoks ka natuke ekstreemsed. Eelmine aasta näiteks sadas siin talv otsa vihma ja keskmiselt oli 10 cm lund maas. Kui tund aega oli sõidetud kurtis austraallane, et tal varbad külmetavad. Ma heietasin midagi stiilis "küll nad ära harjuvad ja varsti saad kelgu järel joosta jne..." No ju vahel ikka jalad külmetavad, mida sa sellise jutu peale ütled eksole. Tüüp ikka ei jätnud järele "Kas see on normaalne, et varbad külmetavad? Ega ma külmakahjustust ei saa?"
Lõpuks mul jõudis kohale! Inimesel pole mitte kunagi varbad külmetanud ja ta ei teagi, mis tunne see on! Loogiline, Austraalias vist pole kunagi nii külm, et varbad külmetaksid. Meil muidugi on natuke imelik mõelda, kuidas on võimalik mitte teada seda igapäevast tunnet, et kuskilt on külm. Külmad kohad on mu lemmikkohad maailmas ja samas on siin maailmas ju nii palju inimesi, kes ei tea mida miinuskraadid tähendavadki. Endalgi natuke piinlik, et ma sain just 31 aastat vanaks ja pole sellisele asjale kunagi varem mõelnud.
Siin tegelikult on soe, umbes -5 kraadi. Koerad igatahes lõõtsutavad juba enne jooksmist ja magavad kõhuli lumel jalad laiali, et veidigi end jahutada.
 |
| Siis kui naabrimees sul kulmu rulli hammustab |
 |
| Lumetormis rühkimas |
 |
| Tavapärane kontorivaade |
No comments:
Post a Comment