«Te lõhnate nagu te töötaksite Breivikeidetis»

Käisime Sveniga poes. Selline väike külapood, riiulite vahele mahub üks inimene korraga ja poe ühte otsa on pigistatud apteek ja postkontor. Kuna me poodi väga tihti ei satu, siis varume korraga suure hunniku toitu ja sellega läheb omajagu aega. Nii ka too päev, otsisime poole tunniga oma kraami kokku ja läksime kassasse. Müüja vaatab meid naeratades, ise asju kassalindilt läbi lastes.. Lõpuks küsib, kas me töötame Breivikeidetis koertega. Me vahetame Sveniga hämmeldunud pilgu ja vastame jaatavalt. «Aga kuidas te teate?» küsib Sven vastu. «Ma tunnen koeralõhna», vastab müüja, jälle naeratades. «Eelmisel aastal töötas seal ka üks paar kuskilt teisest riigist.»

Ilmselt on nüüd kaks varianti: too naine on lihtsalt selline inimene, kes ei hoia asju enda teada ja tavatsebki inimestele öelda kui nad haisevad. Või teine variant - ta on tegelikult väga vaoshoitud ja häbelik, aga me haisesime lihtsalt NII kohutavalt, et ta pidi midagi ütlema. Niigi kannatas vaeseke terve aja, mis me poes ringi käisime. Mõlemad variandid tunduvad natuke naljakad, eriti kuna vähemalt mina olin just pesust tulnud ja pannud selga riided, millega ma mitte kunagi ühegi koera lähedal pole käinud.

Lõhnadega muidugi harjub liigagi ruttu. Ma mäletan küll, kuidas ma esimestel päevadel peaaegu et öökisin söödaruumis ja pesin iga päev kõiki riideid, sest mulle tundus, nagu haiseks mu soe pesu ka roiskunud liha järele... Enam nagu ei haise, aga eks -15 kraadiga asjad ei roisku ka nii kiiresti. Enam ei tundu endale ka väga hull oma kallite kutsukeste järele lõhnata. Vähemalt nii ma arvasin. Paistab et mul on traditsiooniks saamas igal talvel kellegi nina all haiseda...