Siin sadas ühe päevaga pool meetrit lund maha. Koerad, vaesekesed, peavad kõvasti tööd vihtuma, et sellest supist läbi sumada. Teeme muidugi mootorsaaniga radu ette, aga ega see saan mingit kõva pinda ei tekita, ikka parasjagu lahtist lund jätab rajale, et koguneb korralik hunnik piduri alla. Õnneks on viimastel päevadel normaalsed inimesed olnud, kes viitsivad mõelda ja tegeleda sellega, et käigu pealt pidurit üles tõsta ja lund eemaldada. Mitte kõik inimesed ei ole sellised...
Seoses selle lumega on kõik tegemised väga aeglased ja rasked. Kuutide vahelt koera kelgu ette saamine võtab vähemalt kolm korda kauem aega. Lisaks olen ma praegu üksi oma 35 koeraga, teine töötaja läks puhkusele ja Sven ehitab Skibotnis söödaruumi. Parem oleks, et see lumi varsti sadamise ära lõpetab, muidu läheb küll veidi tüütuks.
Eile näiteks oli päris pikk ja väsitav päev. Kõigepealt sadas see hunnik lund maha. Okei, tegime saaniga rajad sisse, panime tavapärased 5 koera ette. Kelgud liikusid nagu härja ila. Hea kui üldse kohalt minema saime. Eriti nõme on veel see, kui su juhtkoerad otsustavad, et täna pole tööpäev ja keksivad saba püsti iga oksa nuuskides mööda rada, endal veoliin lõdvalt järel lohisemas.
Mul oli parajasti kelgul sakslane, kes tundis muret, kas siin üksildane elada pole, eriti kui midagi juhtuma peaks. Ma muidugi olin maru enesekindel, et siin on jube vahva ja me saame kenasti hakkama ja mul on ju koerad ja midagi ei juhtu... Ilmselgelt jumal naeris, kui ma seda rääkisin. 10min pärast koju jõudes oli kogu külal elekter ära läinud. Veetsin meeleoluka tunni põlvini lumes koeri lahti rakendades, roomasin seejärel näljasena majja süüa tegema ja avastasin, et vesi tuleb meil ka elektripumba abil majja. Elektripliiti loomulikult kasutada ei saanud. Süüa midagi polnud, mis soojendamist ei vajaks. Sain kraanist viimased 0,5l vett ja kallasin selle murelikult oma toorestele kaerahelvestele ja rosinatele. Mis siis kui elekter ei tule õhtuks tagasi? Mida ma söön? Sulatan küünlal lund järgmisele kaerahelbeportsule? Kuidas ma koeri toidan? Kuidas ma pealampe laen? Kui kiiresti maja maha jahtub? Jim Ove oli ära läinud koeratoitu tooma, kedagi kuskil polnud. Naabreid siin põhimõtteliselt pole. Päris üksildane oli olla. Lund muudkui kallas juurde. Mõtlesin külmi kaerahelbeid mäludes meie vestlusele sakslasega. Tjah...võib-olla peaks vähemalt mõned konservid ja veepudelid voodi alla panema...
Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi. Õhtuse matka pidin kuidagimoodi üksi tegema, sest nagu öeldud, Jim Ove oli koeratoitu toomas. Üksinda matka läbi viimisel on ainuke häda selles, et platsilt liikuma saada on äärmiselt keeruline. Meil pole siin võimalik alustada üksteise järelt kolonnis. Meil on plats, mille servas on puud, ning me stardime kõik üksteise kõrvalt. Selline korraldus aga eeldab, et on olemas inimene, kes võtab eesmised ankrud ära, seob kelgud puu küljest lahti ja saadab koerad välja. Kui giid teeks kõik ankrud ja köied kohe lahti, siis on kindel, et koerad lähevad üksteisele tere ütlema, kutsikaid tegema või jalutavad kuuti tagasi. Või tormavad hoopis rajale ja turistid ei suuda õigel ajal pidurit üles leida. Variant muidugi on, et ma sõidan alguses üksi välja, pean oma kelgu kinni, jooksen 100m põlvini lumes tagasi järgmist kelku lahti tegema jne... Ei tahaks edasi mõeldagi... Mingi ime läbi jõudis JimOve viimasel hetkel ikka tagasi ja saatis koerad välja. Ma pole veel kunagi teda nähes nii rõõmus olnud :D
Matk ise läks kenasti, eurooplastest kliendid on ikka lausa puhkus. Mida idapoolsema rahvaga on tegu, seda rohkem tuleb tööd teha, et kõik turistid matka lõpuni kelkudel püsiksid.
Tagasi tulles jälle tavapärane lumes (nüüd juba puusani) sumpamine, koerte lahti rakendamine, söötmine. Tuppa sain kell 23.30 ja siis tuli veel pessu minna ja ise natuke süüa. Ei ole väga normaalne üksi tööl olla. Aga eks ma kasvatan oma taffnessi siin :D Kõikide tulevaste talvematkade hüvanguks!
No comments:
Post a Comment