Umbes kolmandal päeval hakkasin asja rahulikumalt võtma - loomad ju - ja rõõmustama, kui mul üldse mõni koer rakendis alles oli. Jim Ovel näiteks närisid kaks tükki end lahti ja panid täie kimaga mööda rada ajama, ise veel kaelaliini pidi koos...
Neljandal päeval tuli Isvan matka läbi viima, sest ootamatult broneeriti 20 inimesega matk ja meil polnud isegi nii palju kelke, kogemustest rääkimata. Isvan on nende koertega varem töötanud ja ma sain kohe juhust kasutada ja toimivatest rakenditest pilte teha, et saada mingeidki ideid juhtkoerte osas.
Edaspidi paningi koeri valmis telefonist pilte vaadates ja samu juhtkoeri otsides. Segadust oli ikka veel omajagu ja täiesti tavaline oli kui veetsime kuutide juurest minema saamiseks 20 min. Tüübid lihtsalt ajasid pidevalt liinid sassi või närisid midagi või röökisid täiest kõrist. Kõige hullem oli see päev, kui ühel emasel algas jooksuaeg ja ta oli juhtumisi rakendis koos kõige pöörasema isasega. Tol päeval me vist tõesti peatusime ka rajal iga paari km tagant, et liine korda sättida.
Ja siis hakkas asi kuidagi edenema. Iga korraga leidsin rohkem mõistlikke koeri, keda ette panna. Nüüd olen ma siin toimetanud natuke üle nädala ja kelke valmis pannes on platsil enamati rahu ja vaikus. Koerad lamavad kelgu ees reas, kui keegi liigutab, tarvitseb ainult köhatada. Eilse päeva tipphetk oli see, kui nägin u 50m kauguselt majast välja astudes, et juhtkoerad on ümber pööranud ja tagumistega jutustama läinud. Käratasin ukse pealt "STO FRAM!" ("seisa ees") ja mõlemad pöörasid ringi ja läksid istusid oma kohale tagasi! Uskumatu! Parimad kutsukesed! :D
Emastega sujub mul natukene paremini, enamik kuulab sõna, oma võimekuse ja motivatsiooni piires muidugi. Isastega veel nii kergelt ei lähe, need on sellised tugevad tegelased, kes peavad teadma, et kui NEI-le ei reageeri, siis järgneb midagi kurjemat. Vot nendes kurjemates asjades ma pole väga tugev, ei taha ju väga kolkida looma, samas kui 50kg tüübid ikka "NEI!" peale teist nägugi ei tee ja mööda platsi ringi tuiskavad, ülejäänud neli koera liinide otsas järel, siis ikka peab selle kiirelt kontrolli alla saama. Aga asi edeneb iga päevaga.
Mitte et nüüd üldse segadust poleks, see ilmselt jääbki nii, et platsilt välja saamine on kõige raskem osa ja et mõni päev on kõikvõimalikud nöörid sassis, aga vähemalt koerad reaalselt täidavad käsklusi ja saavad aru, mida neist tahetakse ja treeningus toimuva progressi nägemine meeldib mulle selle töö juures kohe väga.
Praegu teeb mu elu "huvitavamaks" emaste jooksuaeg. Seitse emast kindlalt indlevad, pluss mõned sellised kahtlased, kellel peab iga hommik saba alla vaatama. Olenevalt jooksuaja staadiumist olen neid oma tiimis kasutanud, aga kuhugi kaugele selja taha ei julge neid jätta. Esimest korda rakendit juhtivad inimesed ei hiilga just iga kord rakendi juhtimisega ja ma ei taha riskida sellega, et keegi soovimatud kutsikad saaks. Kuna aga liigutama neid ju siiski peab, oleme õhtuti ise sõitmas käinud, käsklusi harjutanud ja huvitavamaid radu otsinud. Mõnus igaõhtune lõõgastus, ühte-kahte rakendit trenniks valmis panna on puhas lust ja rõõm. Liikuda saab ka umbes kolm korda kiiremini ja koertel on huvitavam uusi radu mööda joosta.
Täna laenasin Jim Ovelt võistluskelku, see on kergem, alumiiniumist ja mitte nii jäik kui turistikad. Kuue emasega ja libedal rajal sai ikka korraliku hoo sisse. Peaaegu, et nagu midagi trennilaadset, äge!
Päris trennist rääkides, siis on siin klassikasuuskade laenutus, kust ma võin ükskõik mis suuski vabalt võtta ja ma muidugi olen seda vähemalt ülepäeviti kasutanud. Nii et on lootust normaalselt suusatama õppida.
 |
| kuuvalgus mägede kohal |
 |
| Milleks kuuti kulutada, kui saab augus magada |
 |
| Õhtune indlevate emaste jooksutamine |
 |
 |
No comments:
Post a Comment