Breivikeidetis on talv kätte jõudnud. Viimane nädal aega pole kraadiklaas ülespoole -10 kraadi tõusnud, enamasti jääb -15 - -23 kraadi vahele. Oleks Eestis selline külm, siis võtaks nina peast, siin tundub jumala normaalne. No -20-ga peab ikka aeg-ajalt maski näo ette tõmbama, aga -15 tundub lausa soe. Toimetad rõõmuga õues, hea kerge on hingata. Ilmad on ka superilusad olnud. Nüüd on pikalt olnud selliseid matku, kus vahid lihtsalt neid mägesid, jälgid kuidas kuu mööda mäetippe edasi ronib ja ei saa kunagi küllalt. Ka koerad töötavad külmade ilmadega kordades paremini, eks neilgi on vaja end jooksmisega soojendada. Kelk libiseb paremini, rada on hea ja kiire. I-m-e-l-i-n-e! Ma ei taha isegi mõelda, et peaksin praegu kusagil mujal elama, eriti linnas. Õudne! Paha tunne tuleb, kui mõtlen et mingi hetk saab see hooaeg siin läbi.
Aga aeg tiksub. Talvine pööripäev jõudis kätte just siis kui olin ühe päeva jõudnud mõelda, et natuke tüütult pime on hommikul 10 minutit. Järgmine päev oligi pööripäev ja siis oli juba kahju mõelda, et nüüd hakkabki valgemaks kiskuma. Tegelikult jääb aasta pimedaim aeg ikkagi jõulude ja uusaasta vahele, aga õhus on juba mingi teine tunne. Eilsed kaks tundi päevavalgust olid eredamad kui me kaua aega näinud oleme. Mulle see pime aeg meeldib, eriti kui on selge ja külm ilm. Vihma ja lörtsitormiga on muidugi tüütu, samas on lumetorm nii või naa tööd raskendav faktor, olgu pime või mitte. Aga polaaröö iseenesest on olnud veel kordades parem kui ma ootasin ja mu ootused olid kõrged! Pimedus on hubane ja turvaline aeg. Vähemalt siin, kus pole jääkarusid jms...
Valgust ootan ma peamiselt selleks et saaks koeri pildistada. No ja matkamas on ka toredam käia, kui midagi näha on. Lofootidele lähme me kindlalt kevadel!
Kui veel külmast rääkida, siis millegipärast ringleb mingi müüt, et need meie koerad siin ei tunnegi peaaegu et üldse külma. Külmetavad ja kuidas veel! Täna hommikul söötma minnes ei pistnud mõni peadki kuudist välja, magasid keras, selg ukse poole. Ja oh seda rõõmu kui värske põhuga tulen! Püüan nüüd hoolikamalt jälgida et neil ikka kuiv kiht põhku kogu aeg kuudis oleks ja panen sinna aeg-ajalt juurde ja nad on iga kord nii rõõmsad ja asuvad kohe oma pesakest mugavaks sättima. Ilmselgelt elaks vähemalt pooled emastest hea meelega kuskil toas padja peal. Rakendis oodates istuvad osad koerad tagajalgadel ja tõstavad esikäpad kõhu alla sooja. Nii et jah, alaska huskyd on küll kiired ja vastupidavad ja armastavad joosta, aga nende karv pole kindlasti nii paks, et näiteks lumehunnikus elada. Ära vast nii kiiresti ei sureks kui mõni teine tõug, aga külm on neil ikka.
Tahtsin veel meie imelistest jõuludest mägedes kirjutada, aga pean nüüd koeri valmis panema minema. Järgmine kord.
No comments:
Post a Comment