Nagu näiteks eile. Millegipärast oli juba hommikul kuidagi hajevil olemine, turistidele instruktaazi tehes ei sujunud jutt nii nagu tavaliselt ja pidin kogu aeg meenutama, millest ma juba rääkinud olin. Kui inimesed said kelkudele paigutatud ja veel korra rõhutatud, mida piduritega teha, selgus, et nad ei taha üldse kelkudel püsida vaid lähevad ette tiimide juurde ja on rohkem huvitatud koerte pildistamisest. Selleks on meil aga oma aeg, poolel teel tehakse alati paus, kus rahvas saab pilte teha ja kelgujuhti vahetada. Saime siis kuidagimoodi sõbralikult suunates inimesed kelkudele tagasi. Väga ebatavaline, sellist asja pole kunagi juhtunud, et külaliste pärast liikuma ei saa, tavaliselt ikka koerad jauravad stardis.
Saime lõpuks liikuma ning juba 50m pärast sõitsid kaks kelku rajalt välja ja lasid koerad jooksu. No pole sellestki hullu, ikka juhtub, püüdsime kinni ja jätkasime. 100m edasi hakkasid ühes tiimis isased eriti vihaselt kaklema. Ma ise olin selleks ajaks juba ette ära sõitnud ja tagumine giid läks neid lahutama ja liine korda tegema ning pärast väikest viivitust saime jätkata. Muidugi ei läinud seegi sujuvalt, sest nagu ikka ei suuda esmakordselt kelku juhtivad inimesed kohe pidurdada kui vaja ja sõidavad teineteisele selga. See on täiesti normaalne, lihtsalt lisas tollesse kaunisse päeva veelgi liinide korrastamise rõõmu.
Olin enda kelgu juhtkoerteks valinud Winteri, väikse emase, kes on alati kindla peale minek ja temaga hästi sobiva isase, kes pole varem ees jooksnud, aga on tavaliselt nii tubli, et otsutasin teda proovida. Viga! Isane keeras pidevalt ringi, et tagumiste koertega õiendada. Tuli veel korra seisma jääda ja koerad tiimis ümber paigutada. Nüüd oli võimalik vähemalt edasi liikuda, ehkki isane vahtis pidevalt selja taha.
Vaevalt 20 min sõidetud, kui märkasin selja taha vaadates, et üks koer lonkab! Kohe päris kõvasti lonkab.
Jäime seisma, läksin koera juurde asja kontrollima ja avastasin hiiglasuure paistetuse õla kohal. Mingit haava ei paistnud, lihtsalt tohutult paistes ja väga valus. Ilmselgelt selle alguses toimunud kakluse tagajärjed. Ma olin korraks juba täiesti kindel, et seal on vähemalt õlavarreluu murd ja helistasin kohe Svenile, et ta saaniga uue koera tooks. Sest isegi kui ei ole midagi hullu on koeral ju ilmselgelt valus, pealegi inimesed hakkavad arvama, et me piiname siin koeri.
Koer vahetatud, paus tehtud, liikusime ringiga kodu poole tagasi. Mingi hetk jäi minu järel liikuv teise giidiga grupp natuke maha, aga sellest pole tavaliselt midagi, sest kõik teavad rada ja kunagi pole probleemi olnud sellega et gruppide vahele paarsada meetrit jääb. Tõtt-öelda läks mul juba päris meelest, et kuskil mingi teine grupp liigub, kell oli peaaegu 13 ja me kiirustasime kodu poole. Järsku nägin kitsal metsateel teist gruppi vastu tulemas! Oo õudust, see on alati mu suurim hirm, et nii juhtub, sest sikuta nüüd 20 koera ümber pöörata ja üksteisest mööda. Segadust oli omajagu ja vahepeal olid liinid nii sassis, et tundus täiesti võimatu mõni koer veel ilma noa abita kätte saada. Õnneks olid inimesed jube toredad ja aitasid jõudumööda ning ei teinud sellest järjekordsest viivitusest üldse mingit numbrit.
Viimase 10 min jooksul koduni ei juhtunud midagi! Win!
Muidugi oli koju jäänud giididel seal aega meist ja meie kahtlastest otsustest igasugu teooriaid leiutada ja pulssi tõsta süüdlase otsimise ja kirumisega, aga needki asjad saime õhtuks lahendatud. Pealegi lõppes kõik ju hästi, ainult üks koer sai viga (kerge lihasevenitus) ja me kõik saime õppetunni võrra rikkamaks. Mina ootan edaspidi teise grupi järgi, ükskõik kui kaua see aega ei võtaks ning teine giid püüab raja selgeks õppida ja ajaliselt liikumistega arvestada.
Tundub, et ka selles ametis kipub olema nii, et kui asjad juba hakkavad viltu vedama, siis ikka korralikult. Aga see on hea, saab ühe päevaga kõik jamad kaelast ära.
No comments:
Post a Comment