Kirsitšilli podcastis võtsid nad aasta kokku 19 küsimusega. Või aasta (....) tiitlitega. Miks mitte sama teha, ehkki tundub, et käesoleval aastal midagi eriti põrutavat pole nagu juhtunud.
Mõned küsimused said vastuse ilma pikemalt mõtlemata, teistele pidin midagi leiutama, nagu ikka.
Aasta inimene: Ilma igasuguse kahtluseta D.
Aasta uustulnuk: Villmarkssenteri omanik B. Kindlasti aasta huvitavaim uus tutvus. Taaskord on elu veeretanud mu teele inimese, kellelt kahtlemata palju õppida.
Aasta tegu: Maratonitreeningutega alustamine. Juba pärast MMA-ga lõpetamist tundsin puudust mingi spordiga tegelemisest, mõttega treenimisest, mitte lihtsalt kalorite kulutamisest trennis. Lisaks tundsin, et mägedest üles minnes kisub pulsi kuidagi liiga kiiresti üles, kiiremini kui 33 aastasel aktiivsel inimesel peaks. Selle kõige ja ohtra vaba aja mõjul otsustasingi, et peaks oma keha ja südant ikka noorena hoidma ja küsisin oma sõbralt Henekult abi treeningplaani tegemiseks. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et treeningplaan on oma esimese eesmärgi täitnud ja talvel enda hõivatuna hoidmine on kenasti õnnestunud. Võib-olla kunagi hakkan kiiremini jooksma ka.
Aasta esimene kord: Lumelauaga sõitmine! Alati teades, et see meeldiks mulle, olen poolmeelega ennast järjekordsest sõlttuvusttekitavast spordialast eemale hoidnud. Nüüd tekkis hea võimalus, eriti kuna teiste mu spordialadega tegelemine on põhjas nagunii raskendatud.
Aasta reis: Pole klassikalises mõttes ammu reisinud, pigem on mu liikumistel praktiline põhjus. Tegin kolm suuremat road-trippi: Slussfors - Eesti; Eesti - Põhja-Norra; Põhja-Norra - Slussfors - Põhja-Norra ja lõpuks road trip Tromsosse. Kõige ägedam oli kahtlemata Svalbardist Oslosse ja sealt Põhja lendamine ning autoga Tromsosse sõitmine. Sellest on lausa eraldi postitus.
Aasta film või sari: Ma olen viimasel ajal liiga kärsitu filmide vaatamiseks. Ühe 90 min filmile kulub mul kolm päeva. Lisaks ei mäleta ma hiljem kunagi, mida ma vaatasin.
Lemmik sari oli "Vill i hjertet". Kõik norrakad kes sellest kuulevad muidugi tögavad mind, et ma seda Tonjet nii fännan, aga no mis teha, ta on inspireeriv mu jaoks. Ehkki ta kunagi ühtegi ekspeditsiooni lõpuni ei tee ja oma sponsorite kulul metsas vedeleda saab. Imetlusväärne oskus ju! Ma tahaks ka!
Aasta raamat, podcast: Raamat võiks ehk olla "Jeger i Svalbards villmark". Lugu ühe jahimehe elust, kes elatub põhjapõdra-hülge-ja rebasejahist ning hahasulemüügist resideerudes aastaringselt väikestes jahihüttides kusagil Svalbardi äärealadel. Eriliseks teeb selle asjaolu, et tegevus toimub aastal 2011, seega täitsa tänapäevane elu eksole :D Selle raamatu lugemine oli põhimõtteliselt esimene asi, mida ma Svalbardi kolides tegin, isegi muuseumis polnud käinud. Seega oli Tommy Sandali lugu, kust ma teada sain, et selline elustiil ongi see, mida siin kogu inimeste saarel viibitud ajaloo jooksul viljeletud on ja millest tänapäevalgi unistatakse. Mäletan, et olin nii vaimustunud ja üllatunud pärast selle esimese jahihütis-talvituja-raamatu lugemist. Praeguseks olen ma neid lugenud terve posu ja ehkki see on endiselt mu lemmikžanr, pole enam iga raamatuga sellist üllatust ja vaimustust, et "Oh, nii saabki elada!" Mainitud raamatut on ka inglise keeles muide.
Podcast... No võta nüüd kinni milline neist "Aasta podcasti" tiitli peaks saama. Aasta algas tugevalt Impact theory lainel, pikad rattatrennid ja jooksud Rootsis aitasid mööda saata Ööülikool ja Hallo kosmos. Siis kuulasin üksikul saarel elades peaaegu kogu ärkveloleku aja kõike, mis kuulata kõlbas: Ausad mehed, Täitsa pekkis jms, Svalbardis kantseldasin koeri mingi aeg Truecrimepoddeni seltsis. Nüüd tekitab hea tunde Kirsitšilli ja Be 1-st.
Aasta uhkeim hetk: Ilmselt on selleks minu klientide positiivne tagasiside, eriti kui nad on selle saatnud firma omanikule ja see mulle sealtkaudu edasi saadetakse. Väga nunnu on.
Teine uhke hetk, või pigem saavutusrõõm oli see päev, kui sain pärast pikka saagat kätte oma Norra autodokumendid. Siia kirja panduna kõlab see nagu täiesti lamp asi, aga arvestades, et ma olen alates 2011. aastat unistanud ja töötanud oma elu Norra kolimise nimel, siis oli auto ümber registreerimine nagu üks suur verstapost sellel teel.
Aasta ebaõnnestumine (heas mõttes): Plaan oli töötada khm...aastaid! khm... Petteri juures. Reaalsus ei olnud nii roosiline, peamiselt kuna mulle ei sobinud mõne inimese töö-ja laisklemisharjumused. Oleksin jäänud sinna veel üheks hooajaks, aga ootamatult tuli teade, et nad vähendavad koerte ja matkade arvu ning nii palju giide pole vaja. Üksi oleks võinud sinna ju jääda, aga eelmainitud põhjustel ma ei tahtnud seda nii palju. Või enam üldse mitte tegelikult. Nii et see oli selline "halb asi", mis tegeikult ei olnud halb, sest andis tõuke oma elu paremuse poole liigutada selle asemel, et kusagil Rootsi külas perfektsete matkadega mugavustsoonis kükitada.
Aasta üritus: Juunis, kui üksikul saarel olid kajakamunad korjatud, tegime väikese paadireisi ümbruses. G näitas meile II MS peidupaiku ja koopaid, sõitsime läbi hülgemere (jah, nii palju oli neid uudushimulikke peakesi) gammesse ja veetsime mõnusa õhtu lõkke ääres. Pärast 1,5 kuu pikkust tormi ja lumesadu oli korraga soe ja tuulevaikne ja imeline ilm. Nagu tasuks selle eest, et me kajakad viimaks rahule jätsme.
Aasta rõõmsaim ja kurvem hetk: Ei oskagi ühte rõõmsat hetke välja tuua. Mulle meeldivad need pikad koeramatkad, seal on palju väikesi hetki, kus tunned et oled omadega õiges kohas. Või pikad autosõidud. Või see hetk, kui me nägime Svalbardis paadireisil esimest korda jääpanku vees hulpimas! No üldiselt teevad mind õnnelikuks need hetked, kui taipad näha kõige inimtekkelise pudi-padi ja hoonete taha, loodust ja olemist ja selliseid igavikulisi asju, mis ära ei kao.
Aasta elamus: Kõik paadireisid Svalbardil. Pyramiden, ujuv karu, liustikud, niisama ringi tuuritamine. Tahaks, et oleks ligipääs mõnele paadile, sest seda tahaks siin küll rohkem teha.
Aasta koostöö: Kodune koostöö.
Aasta projekt: Igakevadine traditsioon Põhja-Norras on korjata kajakamune. Vanadel aegadel oli see oluline toidulisa, mis säilis õigete tingimuste korral lausa järgmise kevadeni. Tänapäeval on tegu rohkem traditisooni elushoidmisega ja restoranide varustamisega selle ainult kord aastas saadaoleva delikatessiga. 1,5 kuud kevadest elasime kolmekesi kahel väikesel saarel (ja kui ma ütlen väikesel, siis ma mõtlen 300x1000m), kus polnud muud kui kaljud, kajakad ja kaks nädalat juunikuus ka natuke rohttaimi. Mida aeg edasi, seda ägedam see kogemus tundub, peamiselt seetõttu, et sealsed looduslikud tingimused tulid mulle veidi ootamatult (mis oli hea) ja et ma sain meeldejääva kogemuse, kui ebasõbralik ja eluks mittesobiv võib arktika olla. Ütleme nii, et Svalbardi elu on viietärnihotell nende saarte kõrval.
Aasta avastus: On tõdemus, et kelgukoerad elavad ära praktiliselt mittemillegagi. Minu senine kogemus kelgukoerte elushoidmisega on sisaldanud ohtralt põhku, heina, koerajopesid, tekke, sokke, mitmeid eri toite, õlisid, peensusteni sobitatud rakmeid, tervet seinatäit ravimeid, jne jne ad infinitum. Siin... koer ja mingid suvalised rakmed. Kõik. Kodus olles on igaühel kuut (ilma põhuta) süüa saab veega segatud liha. Lihtne. Vahel vaatad küll neid pallikesi tormi käes puhta jää peal keras (lund siin ju ei saja) ja mõtled inimlikku mõtet, et vaesed loomad. Aga kõik püsivad elus ja on terved ja tunduvad õnnelikud. Muidugi me ei nõua neilt ka eriti palju, teistes kennelites olid enamuses võistluskoerad. Ja mine võta kinni kumb elustiil neile endile rohkem meeldib. Kui nüüd mõelda mõned aastasajad tagasi, siis võisid koerad kuutidest ainult und näha ja sellist lihtsat elu ongi nad arktikas alati elanud, tõsi küll karva oli vast neil tegelastel rohkem seljas...
Aasta üllatus: Oli see, mis ma ise tegin.
Aasta ost: Mu aasta ostud on juba mõned head aastad matkatarbed. Sel korral parka, pealamp ja neopreenist balaclava. Olen mõelnud siia varustuse ülevaate kirjutada, sest neid testitud ja toimivaid asju on jälle omajagu, mida jagada tahaks. Äkki saab keegi hea idee, mida soetada.
Aasta harjumus: On olnud suhteliselt hea trenniaasta. Olen juurutanud harjumuse teha iga päev rühti korrigeeriveid harjutusi ja süvalihaseid. Ega valikut pole ka, sest selg valutab nagu loom.
Aasta väike asi, mida oled nautinud: Kamin! Lisaks sellele, et on mõnus trennist või töölt koju tulla kui toas on plusskraadid ja kamin köeb, on see meid reaalselt elus hoidnud siin soojustamata hütis.
No comments:
Post a Comment