2h
5km
6m/s tuul, -8
360 kraadi vaade tipust. Tähistasin hommikukohviga, kuna oli veel üsna varajane aeg.
Järjekordne Suhkrumäe vallutus. Selles tipus olen ka korduvalt käinud ja jälle sai kinnitust fakt, et nõlv läheb ainult järsemaks ja minek aeglasemaks. Jõhkeeer! Tegelikult on enamus mägesid ronides siin linna lähedal konstantne deja-vu tunne, vähemalt ronimise ajal nina maas nõlva kallet ja pinnast vaadates. Sama järsk, samad lahtised kivid, sama lõputu tõus ja kõrge pulss. Ümberringi on muidugi vaated erinevad, mis on hea. Mäletan, et kui siia kolisin siis üks esimesi asju, mis ma ühelt kohalikult kuulsin oli et siin linnas võib hulluks minna kui orust välja ei saa. Ma ei saanud tookord aru, kuidas saab nii imelisest kohast ja sellistest vaadetest ära tüdineda. No nüüd, aasta hiljem, igatahes saan! :D Nii hea on vahelduseks kasvõi mõned meetrid kõrgemale ronida ja nautida kuidas vaatenurk märgatavalt muutub. Ehkki tegelikult vaatad ikka neid samu mägesid, aga kõrgemalt on kuidagi hoopis värskendavam.
 |
| Postkast ja mina |
Kui nüüd natuke arvutada, siis pole selles midagi imestada, et Longyearbyeni orust ära tüdineb. Kui paljud inimesed maailmas üldse on proovinud elada nii, et KOGU su elu (tööl-ja poeskäik, trenn ja sõprade külastamine) mahub umbes 2,5 ruutkilomeetri sisse!! Tahad väga erilist päeva ja püüad road-trippida, siis on variant sõita tee lõppu, mingi....20km äkki.
No comments:
Post a Comment