Platåberget 326m, 1/17

11,7km

4h 30min

-4 C, udu, hiljem päike

Linnalähedane matk, mis osutus siiski päris seikluslikuks ja kohati küllaltki ekstreemseks.

Esimese tipu oma 17-tipu väljakutsest tegin kohe 1. mail. Ilm oli tujukas, kogu hommiku olid mäetipud paksus udus ning mida õhtupoole, seda rohkem hakkasid pilved kihistuma, madalate pilvekihtide vahelt paistis päike ja ma lootsin et äkki veab ja jõuan platoole just selleks ajaks, kui linn on veel õrnalt pilvedes ning ülalpool paistab päike. Selleks oleks muidugi pidanud totralt õnne olema või siis oleks ma pidanud tippu jooksma kohe, kui sellist imelist vaadet aknast nägin. Tegelikult valitsesid sellised ilusad olud ikka paar-kolm tundi, aga selleks ajaks kui ma võtsin vastu otsuse ronima hakata, oli vaade tipus selline:

Tegemist siis vaatega alla linnale :D Panen võrdluseks pildi paari nädala tagusest ajast:

Ja juulikuus:

Jah, nagu näha ei ole see esimene kord Platåfjelletit ronida, tõtt-öelda on see vist üldse kõige populaarsem tipp siin linna ümbruses. Ma olen vist kuus-seitse korda käinud ja iga kord on ikka sama rõvedalt raske. Ma ei tea, kuidas need vaesed turistid seda püstloodis nõlva mööda üles saadakse, aga turiste käis seal vana maailmakorra ajal pidevalt.

Postkast, kuhu nime kirja saab panna, ei ole tegelikult päris kõige kõrgema koha peal vaid kõigest 326m kõrgusel. Platoo ise on veel umbes 100m kõrgemal.

Selline vaade avanes postkastile platoolt

Ilm oli jätkuvalt udune, aga üsna tuulevaikne ja enam-vähem soe, seega otsustasin jätkata kellegi jälgedes mööda platood ning tulla teiselt poolt mäge orgu mööda alla. Tõotas 4-5 tunnist jalutuskäiku ning ilmateate järgi pidanuks ka mingi hetk selgeks minema.

Järgnen jälgedele

Alguses tundus tõesti et läheb selgeks, isegi sinist taevast paistis udu seest ja kogu platoo näis lihtsalt taevalik! Värske puuderlumi ja soe päike! Imeline! Oleks pidanud suusad kaasa võtma, aga ei võinud ju teada kui palju või vähe platool lund on. Svalbardis võib lumikate paari päevaga muutuda ja pärast tugevat tormi võib seesama platoo keset talve vabalt must maa olla.

Jõudsin peaaegu Ninavardenini (see on mäelstusmärk tüdrukule, kes siin jääkaru roaks langes), kui udu järsku tihenema hakkas ja enam mitte midagi näha polnud.

Ainult mõned üksikud kivid kinnitasid, et kõnnin veel kindlal maal, mitte järsakust alla

Kui nüüd neid jälgi poleks olnud, oleks küll natuke muretsema hakanud. Selline udu tekitab nagu mingi silmamoonduse, ei saa aru, kas kõnnid mäest üles või alla, kas hoiad keha sirgelt või koperdad küürakil nina vastu lund, või kas sul on üldse midagi jalge all... Nii veider, et vestibulaarsüsteem satub segadusse ja kergelt ajab iiveldama. Aga samas andis turvatunnet fakt, et ma olin ju nii linna lähedal ja oma jälgi õnneks nägin hästi, seega tagasi oleks iga kell saanud pöörata (ehkki see oleks juba väga pikka teekonda tähendanud ja ei tundunud ahvatlev). Nii et otsustasin liikuda järsaku poole ja otsida üles ka kaardil märgitud postkasti number 3 - Sverdruphamaren. 

Paraku ma seda üles ei leidnud, ilmselt oleksin pidanud natuke järsakust alla liikuma, aga kuna nähtavus oli nullilähedane, siis ei tahtnud riskida. Peab teine kord tagasi tulema.

Jalutasin vanu jälgi pidi edasi, pöidlad pihus, et nüüd mõni karu siia koperdama ei tuleks, sest sellises udus ei saaks arugi kui oled juba ära söödud. Päris irooniline oleks, kui keegi peaks peaaegu et Ninavardeni kõrvale uue mälestusmärgi püstitama. Platoo hakkas aga läbi saama ja tasaspisi paranes ka nähtavus.

Juba päris hea!

Tverdalen

Tuleb tunnistada, et oli kergendus Tverdaleni orgu jõuda, sealt edasi pole enam kuhugi eksida, puhas allamäge kiirtee koduni.

Need põdrad võtsid tempot natuke maha, istusin umbes pool tundi nendega ja jõin kohvi. Välimuse järgi oli tegu kahe vanema ja ühe noore põdraga ja see noor oli äärmiselt huvitatud tutvust sobitama. Tuli ise sik-sakitades nagu muuseas lähemale ja jäi u. 5m kaugusele silmad pärani minu suunas õhku nuuskima. Veidi hiljem peeti maha väike puselemine ja sarvemaadlus. Svalbardi põhjapõdrad teevad seda aegluubis, täiesti emotsioonitult. Nad on üldse väga rahulikud ja ükskõiksed ning reageerivad igasugusele ärritajale alles viimasel minutil ning siis ka liigutatakse end minimaalselt. Arusaadav, ega kaloreid pole sellises kliimas raisata.

Loomulikult hakkas selginema kohe kui ma alla jõudsin.

Longyearbyeni liustiku alguses olev moreen on lähim koht kivististe leidmiseks. Tavaliselt on kivistis peidus tumedates kihilise välimusega kivides. Kivi tuleb kihtideks lüüa ja vaadata, mis sees peidus:

Sellised suured puulehed on kõige tavalisemad

Vaated ümbritsevatele mägedele:

Mingi püssiga tegelane:

Nagu näha, võib Svalbardis ilm muutuda äärmiselt kiiresti. Alla linna jõudes olid vaated sellised. Tuulevaikne, soe, umbes -4 kraadi. Mis viga nii matkata.

Vaade linnale Sverdupbyenist

Päikesekell. Töötab ülitäpselt! Kell oli 21:10

Vaade Platåfjelletile, seda nõlva mööda jalutasin üles

Koju jõudsin päikesepaistes ja selja taha vaadates oli mäetippudel jälle seesama kihiline pilvisus, mida ma sinna fotokaga jahtima läksin. Et siis praktiliselt kogu päeva, välja arvatud see 3h, mis mina platool jalutasin, olid need fantastilised kihilised pilved linna kohal! Ei saanud seekord pealpool pilvi olla, aga tore matk oli sellegipoolest.