 |
| Tublid juhtkoerad ootavad rahulikult |
 |
| Esimene hommik Breivikeidetis |
 |
| Vaade elutoa aknast |
 |
| Mäed maja ümber |
 |
| Virmalised on siin igal pilvitul ööl näha |
Eile kolisime koertega Breivikeidet’isse. Tee peal nägime korraks tahavaatepeeglist päikest! Viimast sel aastal. Isegi raadios öeldi, et oli viimane päev, kui Tromsø kandis päikest näha sai, polaaröö algab küll alles 27.novembril, aga kogu ülejäänud nädala lubab pilves ilma.
Toimetamist on olnud lausa terve tööpäeva jagu. Sättisime koerte kette paika, kruvisime kuutidele ukseraamid, et poleks nii lihtne ukseavast närima hakata ning panime värske põhu kuutidesse. Oi kuidas kutsukesed mõnulesid, mõni ei tulnud söögiajakski välja. Õhtul jõudis Sven ka kohale, pärast katsumusterohket reisimist ja lennukist maha jäämist. Jube tore ikka, et ta praegu siin on, muidu ma oleksin siin esimestel päevadel täiesti üksi. Või noh... kolmekümneneljakesi kui koeri ka lugeda...
Hommikul oli ajalooline hetk - esimene kord kellegagi vestelda ainult norra keeles. Minu õnneks sattus see põhjapõdrakasvataja olema selge hääldusega ja küsis enamuses jah/ei küsimusi :D Aga asi edeneb, aru saan palju rohkem kui alguses. Põhja-norra hääldus on ikka veidi teine mis lõunas.
Ja veel olen ma avastanud, et ma olengi oma eluga praegu päriselt rahul! Isegi Instagrami pilte vaadates ei tule seda mõtet, et kõik teised teevad mingeid ägedaid asju ja mina raiskan kuskil oma elu. Jumala suva on, mis mujal toimub, mul on siin ja praegu piisavalt huvitav. Eks näis kui kauaks muidugi :D
No comments:
Post a Comment