Kuidas ma norra keelt õpin ja miks kutsikad kogu aeg istuvad?

Hakkasin (või noh, täna hakkan) jälle norra keelt õppima. Kunagi sai läbitud A1 tase ja iseseisvalt A2, praeguseks olen sealmaal, et raamatuid loen enamasti üsna kenasti, jutust aru saamisega on probleeme juhul kui inimesed räägivad kiiresti ja igaüks eri dialektiga. Kõige hullem on aga rääkimine, sest seda ma peaaegu üldse ei teegi. Esiteks kardan ma vigu teha (ma tean, totter hirm, isegi norrakad teevad vigu) teiseks olen ma rääkides jube aeglane ja on keeruline mingit sisukat vestlust arendada. Kolmandaks on mu sõnavara ja grammatika kuskil 5a lapse tasemel ja paratamatult tahaks ju inimestega ikka mingit infot vahetada mitte vastastikku ilma kirjeldada. Ma olen ikka üritanud ka rääkimise harjutamisega otsa lahti teha, aga norrakad räägivad lausa liiga hästi inglise keelt. Mitu korda on juhtunud, et lähen näiteks poodi, mõtlen enne valmis, mida öelda, et küsin siis seda asja, mis ma tahan norra keeles... Ja mida teeb müüja? - naeratab lahkesti ja jätkab vestlust inglise keeles! :D 

Kuna ma ei näinud enam ühtegi läbiproovimata teed, mis mind keeleoskuseni viiks, otsustasin online kursuse kasuks. Seda ma ei ole veel proovinud ja erakursusel ei saa ma mingil juhul rääkimist vältida. Saab ilmselt olema ebamugav, aga vajalik. Täna õhtul on esimene tund, täpsemalt 1,5h.

---

Muidu läheb kenasti, ilmad olid pikalt ilusad ja tuulevaiksed. Koerad hakkavad ära tüdinema, järjest aeglasemaks läheb matkade tempo ja hajevil ollakse ka. Siin näiteks keskendusime põdrajahile:

Kutsikaga sai viietunnisel matkal käidud. Ta on jube vahva ikka. Lasin tal enamus aega lahtiselt joosta ja mingit probleemi polnud juurde tulemisega. Muidugi kui oli selline koht, kus ma kaljunuki taha ei näinud, kas seal loomi on, siis võtsin ta enne kinni. Õnneks ta on suht totukene, mis puudutab jahiinstinkti. Mina näen loomi-linde mitu minutit enne teda.

Alustasime Platåfjelletilt, liikusime Næssfjelleti suunas ja alla Longyearbreenile. Aega läks 5h ja kohati oli päris keerulisi ja libedaid rusunõlvu aga kutsikas sai suurepäraselt hakkama. Ma klikkisin selja taga kõndimist ainult mõned korrad, aga ta sai kohe pihta ja iga kord, kui keerulisem nõlv tuli, võttis mulle tihedalt kannule, nina vastu relvakaba. Nunnukene!

Mälestusmärk Ninale, kes siin jääkaru poolt ära söödi.

Kutsikad on ikka täitsa lapsed. Lakpale meeldib tingimata minu pudelist juua, isegi kui ta on viimased viis tundi veetnud ojadest vett lakkudes. Korra pakkusin talle, kui Sukkertoppenil käisime, seal ju ei ole ühtegi veeniret. Nüüd läheb ta elevile iga kord kui mind joomas näeb, eks ma siis annan talle ka moepärast lonksukese. Ilmse naudinguga juuakse kohe :D

5h matkamist oli kutsikale natuke väsitav. Pilk läks aina murelikumaks ja viimaks ei suutnud ta vastu pidada ja hüppas niutsudes mu najale püsti (ta muidu ei tee seda, sest teab, et mulle ei meeldi) nagu öeldes "Pliiis hakkame nüüd koju minema!"

Koju jõudsime kell 1:30 öösel. Panin ta puuri ja läskin magama, tüüp istus tükk aega kuudi katusel, vaatas mu aknasse ja ulgus.

 Hea et mulle üldiselt kutsikad ei meeldi, muidu võiks sellisesse täitsa ära kiinduda.

Longyearbyeni liustik 

Ja ta lihtsalt armastab istumist! Olen õpetanud, et kui midagi saada tahab, siis tasub proovida istuda või lamada. Näiteks inimestele peale hüppamise asemel istub ja ootab kuni ma ise kummardun sügama, teise koera peale urisemise asemel istub jne. Nüüd on asi niikaugel, et nad proovivad õega (Pema ja Lakpa) mind vetsust välja istuda! :D Iga kord kui puurist mööda jalutan, et vetsu minna, hüplevad nad võre taga tähelepanu nõudes ringi. Kui välja tulen (wc uks avaneb otse nende puuri suunas) näen esimese asjana mõlemat kõrvuti jube püüdlikult istumas/lamamas, silmad wc-uksele naelutatud.

Humoristid!

Lakpa ja Longyearbyen.