Siin on kõik täitsa tavapärane

Jääkarud tulevad järjest lähemale. Mõni nädal tagasi evakueeriti Pyramideni kandis telklaager, sest karu oli väga järjekindlalt sealt toitu otsimas ja ei hoolinud isegi hoiatuslaskudest. Pärast seda juhtumist on mitu korda nädalas teateid kalda ääres luusivatest karudest. Ja just praegu aetakse helikopteriga siitsamast Adventdaleni algusest ühte mõmmit minema. Köögiaknast on helikopterit näha, karu kahjuks mitte. Mis järgmiseks? Näemegi koeratripi ajal jääkaru?! Tõenäoliselt on muidugi helikopter enne meid kohal, aga eks hoiame vähe kobedama relva ka igaks juhuks käepärast.

----
Paar päeva on veel päikeseloojanguni jäänud ja valgus on lihtsalt imeline! Võib juhtuda, et täna oligi viimane keskööpäike, sest ülejäänud nädal peaks vist pilves olema. Tegin üle tee tiigi ääres pissiämbrit tühjendamas käies paar kiiret klõpsu. Romantika missugune.

Kui juba romantikast juttu tuli, siis peab mainima, et me käisime Gruvelageret'is söömas. See on Svalbardi kõige fäänsim restoran, mis asub endises söekaevurite sööklahoones. Söök ise ei olnud nii eriline maitseelamus kui Funkenis, aga kogu atmosfäär ja vibe tegi selle tasa. Või siis oli oma osa selles, et iga käigu juurde (käike oli neli) serveeriti erinev klaasike veini ja põhitoidu punast ja magustoidu roosat jõime me liigse headuse tõttu kaks klaasi... Oli üks eriliselt mõnus õhtu!

Selline olevat olnud meie laua kohal olev foto

Mina nägin pigem niisugust pilti :D

Ahjaa, ja pärast sai veel väljas joomas ka käidud, aga nagu ikka mul see lärmi ja rahvamassi sees istumine eriti ei sobi ja joomine ka ei meeldi, seega ma vist ei pidanud kesköönigi vastu.

----
Eile käisime jahidemol. Ürituse eesmärk oli algava põhjapõdrajahi hooaja puhul anda inimestele väike koolitus, kuidas põder loomalaibast viisakateks lihatükkideks muuta. Ma siia pilte ei hakka lisama, mul ema loeb ka seda blogi.

Põhimõtteliselt nägi koolitus välja nii, et kõigepealt oli demopõtra vaja. Selleks sõitsime umbes 5km linnast välja kuni suvalise tee ääres sööva põdrani, parkisime autod, koolituse korraldaja jalutas põdrale lähemale ja tegi lasu.

Põder, jahimees ja koeratiim. Koerad liigutasid lasu peale korraks kõrvu.

Siis läksime kõik 30-kesi lähemale ja saime näha, kuidas eemaldati seedeelundid, nahk ja põder sobilikeks lihatükkideks lõigati. Muuhulgas näidati head sõlmimistehnikat, mis aitab vältida maosisu liha peale laiali kallamist. Lapsed säbelesid kogu ürituse aja esireas, kui küsiti, kes on jahil käinud ja looma lasknud, tõstis vähemalt kolm 12-aastast käe. Väiksed vaprad Svalbardi-lapsed! :D Relv vedeles kogu koolituse aja nagu muuseas kuskil tee ääres. Mul ikka on natuke imelik sellist asja vaadata. Kaitseväes on ajateenijate ajudega ikka head tööd tehtud ja kuskil omaette vedelev relv tundub lihtsalt vale, eriti sellise karja inimeste ja laste läheduses. Aga siin on normaalne, no mis teha.

Kogunesime linnas kell 18. Kell 20:05 oli show läbi ja istusime uuesti autodesse. Vähem kui kaks tundi põdra laskmisest kuni liha seljakotti pakkimiseni. Meil kulub harilikult poodi minemisele kauem aega. Nagu...kodust välja saamisele ma pean silmas, poeskäigu aeg veel lisaks. :D

Ja "Jah", mul oli ikka temast natuke kahju ning "Ei", ma ei hakka nüüd põtru küttima. Mulle meeldib lihtsalt omada laialdasi teadmisi ja olla vähemalt teoorias võimeline end igas olukorras elus hoidma.

----
Ühel teisel päeval käisime liustikul kutsikaid tuulutamas.

Ja üksõhtu oli meil selline tegelane järsku keset koerteaedikut.