Šampanjaklaasist ja arktika suvest

Eelmises postituses mainitud töökoha võtsime igatahes vastu. Niisiis jääme Svalbardi praeguse seisuga kuni oktoobri lõpuni. Kuidagi kurb on mõelda äraminekule, aga mingit muud väljavaadet nagu ka ei paista. Ma endiselt kerin oma peas kõikvõimalikke töövariante siinkandis ja kui Facebookis uue sõbra saan, vaatan esimese asjana, kus inimene töötab :D. Ideede saamiseks või nii. Ma arvan, et kui nüüd keegi kutsuks mind põhjapooluse ekspeditsioonile või mingi muu ime juhtuks, siis ma ikkagi loobuksin sellest lõunas asuvast tööst... Aga elu teab üldjuhul paremini, mis meile hea, nii et ilmselt tuleb usaldada ja vooluga kaasa (lõunasse) minna.

Ega tõtt-öelda siin talve ja pimedust küll ette ei kujuta. Üldse ei kujuta ette, et päike võiks kuskil maailmas looja minna, nii harjunud on silm pideva valgusega. "Pane tuled põlema" tähendab meie majas sama, mis "tõmba kardinad eest" ja õhtul tõmbame lihtsalt tunnike enne magamaminekut kardinad ette. Kuna ma pole siin majas kunstlikku valgust mitte kunagi kasutanud, et kujuta ette, kuidas või kui ebamugav see oleks. Meil on üks õlilamp laes, ilmselt üsna pime. Naljakas mõeldagi, et see lõputuna tunduv suvi saab veel meie siinoleku ajal otsa ja 10. oktoobril on juba pea kaks tundi päris pimedat ööd ning 30. oktoobril üheksa tundi.

Kui ma mai alguses 20-kraadisest Eestist Põhja-Norra lumetormi kätte jõudsin, siis tundus selline variant suvest natuke masendav. Eestis juba ammu põllud haljendasid, meie tegime esimesi aiatöid ja tassisime aiamööblit kuurist välja alles juuni keskel. Mul oli sel hetkel tunne, et nii põhjas elades vist ei toimu iial mingeid suviseid asju nagu aiapeod või veesport. Aga toimub ikka, lihtsalt hiljem ja hoolimata faktist, et suvi kestaks justkui lühemat aega, näib see lõputult pikana. Ma olen paar-kolm päeva saanud isegi t-särgiga ringi käia, aga see tundub täiesti piisav. Lõuna pool elades on sellist asja raske ette kujutada, pigem ikka virised, kui peab jälle soojemad riided välja otsima. Siin naudid seda ühte harva hommikut, kus saab päikese käes kohvi juua ja raamatut lugedes paljaid varbaid tuulutada. Ja millegipärast piisab. Ei tundu üldse halb mõte, et järgmisel päeval peab kaks dressipluusi ja jope selga panema.

Longyearbyenis algab suvi sel päeval, kui Operafjelleti shampanjaklaasi vars on "murtud" ehk kui lumi on niipalju sulanud, et mäeküljel klaasikujuliselt paiknev lumelatakas on kaduma hakanud. Sel aastal juhtus see 28. juulil. Polegi paha, kalendri järgi algas suvi ju ainult kuu varem.

https://svalbardposten.no/riktig-dato-ble-28-juli/19.11280

Ilmad on sel aastal liigagi tihti soojad ja päikeselised ja tuuletud. Hea pärast õhtust trippi klientidega päikese käes istuda ja Antarktika-lugusid kuulata (see on hämmastav kui paljud mu kliendid on Antarktikas käinud). (Ja muide, kust ma leian soodsa variandi, et Antarktika ekspeditsioonile minna?")
Aga murettekitav on see kuum ilm küll. Ma saan aru, et ei peaks muretsema, sest mida see ikka aitab, aga paratamatult tekib natuke õõnes tunne sisse kui koperdad varahommikul läbi õue wc poole ja tunned kuidas tuul su unise näo vastas on SOE. Teate küll seda sooja õhu tunnet, mis on kuskil Eesti põldude vahel rattaga sõites... Ebanormaalselt soe arktika kohta.

Kliente on vähe, nüüd augusti keskel tulevad mõned viimased suured kruiisilaevad ja sellega hakkab hullem turismihooaeg läbi saama. Ma ei tea, miks ma ütlen "hullem", meil siin on peaaegu, et igav, nii vähe rahvast käib. Samas need kruiisikad korraldavad linnas alati hullumaja. Kõik teed on inimestest umbes, ei pääse läbi ei koerte ega autoga.

Peaks vist endale järjekordse "blogin iga päev"-väljakutse korraldama, nagu Breivikeidetis tegin. Muidu nagu ei kipu iga päev midagi erilist meenutama, aga kui kirjutatud saab, on pärast ikka hea lugeda.