Eesti põhikaardid 1:20 000!

Lõpp gloobusega matkamisele! Kui keegi on veel minu moodi kivi all elanud ega teadnud, kust saada normaalseid kaarte, siis teadku, et neid müüakse Maa-ameti kontoris, Mustamäe tee 51. Tuleb minna peauksest sisse ja esimesel korrusel turvamehele öelda, et tahad kaarte osta ning ta suunab edasi ühte imelisse tuppa, kus on hunnikutes igasuguseid kaarte! Läksin sinna lootuses hankida neid 1:50 000 omi, mida mõni aeg tagasi veel raamatupoodidest saada oli, aga leidsin hoopis uuema trüki 1:20 000. Sellist õnne poleks isegi oodata osanud, antud mõõtkava ja kvaliteetne trükk võimaldab ikka juba mööda maastikku liikuda. Siiani olen üritanud orienteerumiskaarte kasutada, aga need hõlmavad muidugi matkamise mõttes väga väikest ala nii et olin seal kontoris oma leiust lausa vaimustuses. Mitmeks päevaks lugemist!

Päris kogu Eesti neil veel kaardistatud ei ole, näiteks Iisakust lääne poole jäävad Varessaare, Tudu jm huvitavad kohad minu meelest selle uue kaardiga kaetud ei olnud. Samas on seal saada ka vanemaid ja väga vanu kaarte suuremas mõõtkavas, nt Varessaarele pakuti minna 1997 aasta omaga. Ajaks asja ära seegi, vähemalt kõrgusjooned olid peal.

Ühe kaardi hind on sõltuvalt tüübist u 8 euri.

Kas keegi tahaks teha mulle varase jõulukingituse ja varustada mind terve Eesti kaartidega? :D

Kuidas me ei käinud Puhatu rabas

Iga kord kui ma satun matka planeerides teiste blogidesse, tundub nagu kõik elaksid mingis ideaalsete suhete ja õnnestunud ettevõtmiste maailmas. Seltskond parimaid sõpru, täiuslik teineteisemõistmine, plaanipäraselt kulgenud marsruudid, lõpuks on kõik rahul ja lähevad naeratus näol laiali, et hakata samal õhtul õhinaga järgmisi matku planeerima...

Päriselt?! Keegi käib tõesti kogu aeg niimoodi matkamas? Ja veel oma elukaaslasega??!
Keegi ei unusta kunagi asju maha? Keegi ei mõtle vastastikku tigedaid mõtteid stiilis:"Kuidas ma üldse sellise otsa sattusin?" Keegi ei pea oma plaane muutma ja tagasi pöörama?

Teate, ma tõesti ei usu. Ma tahaks loota, et enamus matku jäetakse enda teada ja unustatakse ja need vähesed kirkamad hetked satuvad Internetti normaalsetele inimestele illusioone tekitama. Okei, võib-olla inspireerima ka. Aga tasakaalu säilitamiseks panen ma kirja ühe tüüpilise matkakirjelduse neist kordadest kui meie otsustame elukaaslasega veidi kvaliteetaega veeta...

**** 



Ida-Virumaa kant oli meil juba väga kaua plaanis, peamiselt tundis selle vastu suurt huvi härra Mees isiklikult. Ammu olime tahtnud proovida ka ise räätsasid meisterdada ja nendega rabas liikuda. Mõeldud. Ida-Võlumaal ju suuri rabasid jagub, võtsime plaani Puhatu. Ei midagi ülemäära ambitsioonikat, kerge kolmepäevane jalutuskäik, kuhugi ei pidanud ilmtingimata jõudma ja varuplaane päevade lühendamiseks oli piisavalt.

Reaalsus:
Jõuame esimesele laagriplatsile. Süüa tegema hakates avastan, et keegi on kenasti kotti pakkinud poti, priimuse ja tulemasina, aga sealtsamast riiulilt jätnud võtmata gaasipurgi. Eks ma olen ise süüdi, et varustusekontrolli ei teinud. Hingan, veenan ennast, et tegu on vahva väljakutsega olla järgnevad kaks päeva põhimõtteliselt söömata. Õhtusöögiks närin mõned pihlakad otse puu otsast.

Hommikul vaatan ilmateadet, mis lubab kena poolpilvist kuiva ilma 5 soojakraadiga. Poole tunni pärast hakkab laia lund sadama ja sajab kogu päeva kuni selle hetkeni kui me tagasi bussi peale jõuame. Loomulikult ei ole me kumbki sellega riietusevalikul arvestanud.

Esimese lombi juures avastab mees, et sügisene rabamatk võib tähendada, et jalad saavad märjaks ning et kaitseväe saapad ei pruugi olla sama vettpidavad kui kummikud.

Esimese mudase võsa ääres laseb härra kuuldavale rea mehiseid möirgeid ja teeb teatavaks, et märgade jalgadega küll mingit matkamist toimuda ei saa ja tuleb tagasi minna. Enda kaitseks võin öelda, et vaest meest ei veetud vägisi sellisesse ikaldusse, vaid juba kodus sai ausalt ära räägitud, et see ongi selline mets, kuhu karu ka ainult sitale käib. Siis sobis.

Otsustame mõlema närve säästa ja rahulikult koju tagasi minna, muidu saab mõni veel metsatrauma ega julgegi enam õue jalga tõsta. Jalutamine iseenesest on mõnus, eriti kuna nüüd saab seda reipas tempos mööda teid teha. Vaene mees niiviisi muidugi ei arva ja näeb välja nagu ta oleks mingitel segastel asjaoludel koletu eksituse tõttu metsa sattunud. Kolm kilomeetrit bussipeatusesse oleks äärepealt saatuslikuks saanud, napilt vedas välja.

Mõni matk on kohe selline, et kirkaim hetk on tagasiteel bussi istumine. Mees on kenasti omas elemendis. Istub soojas. Mul ka muidugi süda rahul, et nüüd inimesel ometi hea olla on.

Mõtleme, et peaks Islandile sõitma, seal on geisrid, mees saaks rahulikult soojas vees lamada. Mina saaks ümber geisri matkata. Mingi ühistegevus ikkagi.



Nagu pärast iga sellist "vahvat seiklust", annan endale pühalikke lubadusi elupäevade lõpuni üksi matkata. Meenuvad need fantoompaarid, keda aeg-ajalt mägedes kohanud olen, mõned 70-aastased vitaalsed pensionärid käsikäes tipu poole rühkimas... Võimatu. Selliseid imeinimesi ei ole olemas, küllap nägin väsimusest viirastusi. Ja hallutsinatsioonide nägemisest ei peaks endale ebarealistlikke ootusi tekitama, eks.



****

Selline matk siis seekord. Või noh...taaskord. Tavaline värk.

Palju õnne kõigile, kes arvavad, et nad hakkavad oma elukaaslastega romantiliselt looduses aega veetma!

Ootamatult edukas comeback ehk Suunto Games Valgehobusemäel

Mõni ehk teab, et kunagi olin ma orienteeruja. Ikka päris südamega võtsin seda asja ja pea igal nädalavahetusel olin võistlustel väljas. See jääb siis kuskile vanusesse 14-19. Pooleli jätsin sellepärast, et oli vaja ratsutada ja MMA-d teha ja niisama muid trenne proovida. Orienteerumisjooks on tore ala, kuna laias laastus võib öelda, et töö mida sa sinna sisse paned, saad ka tulemuse näol tagasi. Näiteks MMA-s see kindlasti nii ei ole - teed mitu aastat trenni ja oled iseenda parim versioon, aga vastase käitumist pole iialgi võimalik ennustada. Orienteerumises vastab üldiselt tulemus üsna hästi tehtud tööle, vähemalt minu puhul on see nii olnud. Ja tore on ju näha, kuidas miski harjutades paremaks läheb. Kuna sportlikud eesmärgid on minu jaoks väga olulised ja nende ümber tavatsen ma ka oma muu elu üles ehitada, siis oli mul juba kaks suve plaanis uuesti orienteeruma hakata. Erinevate takistuste (töö) tõttu aga päevakutest kaugemale ei jõudnud, sedagi ainult kevadel ja sügisel, suvel olin ju pikad päevad tööl.

Nüüd, olles juba poolest septembrist vaba inimene ja elades peaaegu et profisportlase elu (loe: tööl eriti ei käi ja tegelen trenni ja taastumisega), kasutasin kohe juhust ja regasin end kahepäevasele Suunto Gamesile ära. Natuke kõhklusi ikka oli, et äkki olen viimase aja päevakute edust ära tõusnud. Päris mets on ikka hoopis teine teema kui linnaorienteerumine ja parkmetsad, kus kõik punktikohad ammu peas. Viimase registreerimispäeva õhtul sai siiski end värisevate kätega kirja pandud. Võistlus toimus Valgehobusemäel, Kõrvemaa lõunaosas. Kuna see on nii mugavalt Aegviidu lähedal, siis otsustasin rongi+rattaga kohale sõita ja ööbida telgis Mägede lõkkekohas.

1. päev 6,1km, aeg 01:20.24
Hommikul hakkas kohe kerge ärevus üles kruvima. Nii palju aega on viimasest võistlusest möödas, üle 10 aasta! Minu orienteerumisvõistluste kirkaimad hetked jäävad ajastusse, kus meile tuntud plastkempsusid polnud veel leiutatud. Selle asemel kaevasid korraldajad  maasse kaks pikka renni, üks meestele, teine naistele ja ümbritsesid need prügikottidest seintega. Kummalgi pool mahtus siis lahedalt neli-viis inimest üksteise kõrval kükitama. Mõni aasta hiljem tekkis uuendatud versioon - rennidele asetati puidust kastid prill-laudadega, ikka neli viis tükki kõrvuti, et oleks võimalus kempsus istudes oma konkurendiga raja detaile arutada. Tänapäeval kõlab täiesti mõeldamatult, siis aga oli tegu täitsa tavalise iga-nädalavahetuse-asjaga.

Jõudsin kohale mõni tund enne ametlikku võistluskeskuse avamist. Kõik nägi üsna tuttav välja, võistluskeskus nagu muiste. Istusin kohvikusse raamatut lugema. Tunnike enne starti vahetasin riided, käisin vetsus ja hakkasin stardi poole sörkima. Start oli esimesel päeval lausa 2km võistluskeskusest eemal, paras maa et rahus sooja teha.
Kui vanasti olid kõik konkurendid tuttavad, siis praegu ei tea ma ju kedagi ja selle võrra oli stardis ka rahulikum. Starti lasti esimesel päeval 3min vahedega. Muidu ikka vaatad, kes su ees või taga on, et metsas kohtudes teaks, kas jõudsid järele või saadi sind kätte ja minu puhul toimis see vanasti sooritust halvendavalt. Nüüd olin ainult mina ise - see tunne tuleks meelde jätta ja seda hoida!

Stardist sain ilusti minema, kaardiga harjumise probleeme polnud, kõik oli kohe mugav ja selge, kuigi viimasel ajal pole 1:10 000 mõõtkavaga jooksnud. Detailselt etappe kirjeldama ei hakka, aga üldjoontes võib öelda et mida edasi, seda rohkem olin ma enda peale pahane, sest vigu ikka lipsas sisse, mõned lausa lollimad kui teised. Kusagil eelviimases punktis mõtlesin küll, et metsa ronimine oli juba iseenesest suur viga, sest ma ilmselgelt ei ole suurte võistluste jaoks valmis. Ühtlasi hakkas selleks ajaks ka jaks otsa saama, sest olin 6km rajal juba üle tunni metsas olnud ja sellist asja päevakutel ikka naljalt ei juhtu.

Finišisse jõudes nägin, et kaartide kott on tühi ja tulemusi ka pole. "Nojah, eks nad ole juba ära korjatud, ilmselt on teised juba ammu koju läinud", mõtlesin nukralt. Läksin pesema, tuiasin ringi, lõpuks julgesin telefonist online-tulemusi vaadata, noh et kui palju ma siis viimasele alla jäin.... Olin esikohal!!! :D Tulemuste lehte polnud veel välja pandud. Kaartide kott oli tühi, sest keegi polnud enne mind finišeerunud! Kuidas see võimalik on?! Nii õnnelik olin korraga :D Samas ikka parajalt uskumatu lugu, misasja need teised seal siis ometi tegid, kui minul jäi aega suure ringiga mööda valesid teid punktidesse joosta? Kokkuvõttes olin siis päeva lõpuks 6min teisest kohast ees.

Telk järve äärde püsti, tatrapuder ja tuttu ära.

2. päev 5,4km, aeg: 01:07.17
Hakkas juba vana hea ärev võistluse tunne tulema. Tõrjusin neid mõtteid ja mälestusi, suuremat edu ju need mulle N16 klassis ei toonud...
Esimene päev oli välja toonud mõned tüüpvead. Näiteks suunaetapid on nõrk külg. Aega läheb suuna peale panekuks ja liikumisel kaldun ära, lastes end mõjutada pinnavormidest või kergemini joostavast taimestikust. Selle teadmisega püüan suunaetappidel rahulikum olla ja pigem lähtuda reljeefist või muudest orientiiridest, sest ega ma ju ööga pole seda asja iseenesest selgeks harjutanud.

Rada tundub kuidagi tiba raskem, joonorientiire on punktide läheduses vähem kui esimesel päeval. Teen 6min viga tihnikus asuva soo leidmisega teiste soode vahel. Jälle seesama suunaetapp, kus oleks tulnud väga rahulikult võtta! Tuleb tunnistada, et soov esikohta kaitsta pani vist ikka pinge peale, sest rumalaid vigu oli teisigi. Kui ma viimasel ajal päevakutel olen jube rahul selle kindlusega, mis ma olen saavutanud (lihtsalt teen oma jooksu sõltumata ümbritsevast), siis siinkohal ma jooksin rohkem endast väljas kui oma peas ja kaardil. Õnneks suutsin seda mõned punktid enne finišit teadvustada ja silmaklapid pähe tõmmata ning hakata kaotatut hambad ristis tagasi jooksma. Lõpu ma tõesti pressisin nii kiiresti kui suutsin kõigist tõusudest otse üle. Finišikoridoris polnud midagi juurde panna, pilt eest udune ja külmavärinad. Kaardikotis oli üks kaart - enesetunne läks veel halvemaks. Tulemusi jälle polnud nii et ma ei saanud teada, kui palju ma talle kaotasin. Täiesti emotsioonitult ja üliväsinult üritasin end puupüsti täis duširuumis veidi kasida. Keegi kirus seal parajasti kuidas tal halvasti läks: "No see on see, kui pole KOLM NÄDALAT võistelnud!" Mul läks tuju natuke paremaks, äkki ma polegi nii mõttetu orienteeruja. Piilusin ettevaatlikult online-tulemusi. Teine tulemus, viis minutit kaotust. Samas 6min võitu esimesel päeval ehk päästab, kui nüüd keegi teine ei üllata?

Mõni tund pingelist ootamist ametlike tulemusteni ja saingi lausa kaks korda poodiumile! Esimese päeva võitja! Ja Suunto Games 2017 N21B klassi võitja! Juhei! Nii tore :) Ma ei mäleta, et ma üldse mitte kunagi oleks saanud esimese koha. Alati olin teine. Ja nüüd pärast 10aastast pausi kohe esimene! Sellist comeback´i poleks uneski oodanud. Peab rahul olema ja jätkama!

Auhinnad olid ka head - Suunto müts/sall, 20 euri matkaraha ja sokid. Ei mingit mõttetut nänni ja metallikola kapi peale tolmama. Matkaraha läheb nüüd kohe kasutusse uute jooksujalanõude soetamisel, profisportlase elu noh, kui tööd pole, tuleb üritada auhindadega varustuse vajadused ära katta :D

Aitäh Suunto ja Joka klubi selle toreda võistluse eest!

Elu Eestis ja Kõrvemaal

Olen nüüd mõnda aega Eestis tagasi olnud. Tuleb tunnistada, et juba aastaid pole Eesti puhkamiseks nii tore koht tundunud! Täiega naudin, et kõik on tuttav ja ma tean, kus midagi toimub ega pea igale poole gps-iga liiklema. Tallinn tundub nii vaikne! Koju jõudes võtsin esimese asjana kapist magamiskoti ja mati, viskasin tuppa pikali ja nautisin, kuidas hämarduvas linnas on vaikne! Ma elan praktiliselt kesklinnas ja õhtuti ikka mõned autod sõidavad, aga see vaikus siin on hoopis sügavam, kui Helsinkis Keha I ääres elades kunagi võimalik oleks.

Tuttavaid näha on ka imeline, eriti kui terve suve on saanud piinelda seltskonnas, kus kellegagi mitte millestki rääkida pole. Kurtsin Soomes elades Svenile pidevalt, kuidas mu suurim stressifaktor on see, et mul ei ole kusagil oma inimesi. Selliseid, kellega saaks rahus mina ise olla, kellega võib arutada oma unistusi, ilma et ebatraditsiooniliste maailmavaadete pärast hukka mõistetaks. Nüüd tundub, et need inimesed on kogu aeg täiesti olemas olnud ja et mõni neist on kohe kindlasti suurem väärtus kui Soomes raske raha teenimine. Mõnel õhtul tunnen ma end matkaplaane arutades nii rikkana nagu oleks äsja vähemalt maja ostnud...

See suvi (ja sellele eelnenud kolm aastat) on hakanud väärtusi paika loksutama. Ma ei taha enam teha pikki tööpäevi maandamata riskidega keskkonnas. Ma tahan jõuda pärast tööd sporti teha, vabadust töötada vähemalt enamus päevadel ilusa ilmaga, turvalises keskkonnas ja muidugi oma lõbusaid ja toetavaid inimesi. Ja kui lühemad tööpäevad peakski tähendama väiksemat palganumbrit siis olgu see nii, vähemalt on mul päris elu. Praegu see nii on ja ma olen köietööd jälle nautima hakanud ning oma motivatsiooni üles leidnud.

Tegelikult oli mul Eestisse tulles aga plaan oktoobri lõpuni puhata. Plaan oli natukeseks metsa kolida, matkata Aegviidust Altjale, see on umbes 75km. Kuna ma aga ootamatult tööle sattusin ja viimaseid häid tööilmu peab ära kasutama, siis nii palju vabu päevi kohe võtta polnud. Jalutasin siis Aegviidust Peterburi maanteele Loksa teeristi, umbes 30km. Alustasin õhtul kl 19 paiku rongijaamast kõndimist ja matkasin läbi tiheneva pimeduse Jussi nõmmele. Seal panin keset lagedat telgi püsti, küünlad põlema ja nautisin hetke pimeduses kogunevate sookurgede häälte, tatrapudru ja villase kampsuni lõhnaga. Öösel oli taevas selge ja et sealkandis valgusreostust ju üldse ei ole, oli vaade taevasse...noh...kirjeldamatu!

Hommikul Loksa tee bussipeatuse poole minnes tuli korraks meelde küll, et mingi jutt nagu oli matkatee ümber tõstmisest kuhugi poole, aga ühtegi sellekohast silti mulle ette ei jäänud, ka RMK äppi GPS näitas vana rada Liiapeksi kaudu. Läksin siis ikka seda vana teed mööda. Rada oli veel halvemas korras kui ma mäletasin, pole ime, et maaomanikud seda kasutada ei luba, puhas mudamülgas mitu kilomeetrit järjest. Saapad olid õnneks uued ja vett läbi ei lasknud nii et mul oli suva, saigi otsemat teed Loksa teeristi.

Hea meelega oleks Võsu poole edasi liikunud, aga jäägu see siis järgmiseks korraks.

Kõrvemaa puhul on kummaline, et ma pole seal kunagi mitte ühtegi looma näinud! Sattusin esimest korda sinnakanti 14 aastasena ja sestpeale (see teeb siis juba 16 aastat! omg!) olen pidevalt käinud trenni tegemas kas rattaga, suuskadega, jalgsi, autoga läbi sõitnud, korduvalt ööbinud ja mitte kunagi mitte ühtegi looma kohanud! Jälgi samas on küll, ju nad siis peidavad ennast ebatavaliselt hästi või on terviseradade aktiivse liikluse poolt ära hirmutatud.

Nuuksio matkaradadel (pildid)

Nuuksios käisin ma kokku kolm korda. Rohkem vist ei satu sinnakanti, enne saab mu Soomes elamise hooaeg läbi, nii et panen paar sõna kirja.

Esimene kord mingit matkamist ei toimunud, sõitsin vastu õhtut kohale ja avastasin et telefoni aku oli tühjaks saanud. Kuna olin sel ajal Soomes elanud ainult kaks nädalat, sõltus mu koduleidmine tugevalt telefoni GPS-ist ja tühi telefon oli mu õudusunenägu, sest ma reaalselt ei teadnud ühtegi kohanime, mille järgi kodu üles leida. Nii et pöörasin kohe otsa ringi lootuses enne pimedat leida vähemalt mingi kaart, mille abil tagasi jõuda. Juhuslikult hääletasid metsateel mingid inimesed. Krabasin nad kohe auto peale ja enne välja ei lasknud kui olime sõitnud Espoosse, kust ma juba oskasin edasi sõita. Nende õnneks tahtsidki nad Espoosse minna...

Teine kord läks juba natuke paremini. Jalutasin läbi Korpinkierrose raja 7,2km. Rajal on mitmeid Metsähallituse (Soome RMK-laadne asutus) lõkkeplatse ja erinevalt Eestist on need (vähemalt sellel rajal) katuse all. Muidu mets nagu mets ikka. Kividega.

Lõkkekoht

Lõkkekoht

Kolmas kord tahtsin ööbima jääda ja natuke pimedas metsas matkata. Niisama, tuli selline mõte. Jõudsin mõni minut pärast loojangut kohale, jalutasin Haukankierrose (3,7km) rajal ühte kõrgemasse punkti ja viskasin kaljuastangule külili raamatut lugema. Hea soe oli, magamisvarustusest puudust ei tundnud. Kuskil poole 2-ni öösel lugesin, siis hakkas kuidagi igav, otsustasin pimedas autoni tagasi navigeerida, telefoni taskulambi abil. Oli täiesti teistmoodi kui Eestis, mets oli täiesti vaikne, kuskilt polnud isegi maanteemüra kuulda, rääkimata mingitest taludest ja koertest. Ei tulnud seda mõtetki, et peaks mingeid metsa eksinud joodikuid ja muidu tülitajaid kartma. Loomadest polnud ka pisimatki jälge. Eestis on öösiti neil kahel eelmainitud põhjusel alati mingeid hääli kuulda ning tähelepanu seetõttu veidi teravdatud, Nuuksios aga jalutasin läbi kottpimeda metsa haigutades autoni umbes sama emotsioonitult nagu kõnniks oma majas magamistoast kööki.

Inimesi seal tegelikult muidugi oli kõvasti. Jätsin auto Haukkalamppi parklasse, seal on umbes 30 kohta ja ma sain viimase! Kaks parklat puupüsti autosid täis ja nagu mainitud oli hilisõhtu, ehk enamik neist jäi kuskile ööbima! Samas mingit lärmi ega läbu õnneks kuulda ei olnud.

Hommikul ärkasin enne päikesetõusu ja läksin seenele. Jalutasin matkaraja teistpidi uuesti läbi ja noppisin kõik mis teele jäi ära. Pool ämbrit.

Õhtu

Peaaegu ööbimiskohas

Hommik seenel

Hommik endises ööbimispaigas

Kohati läks rada kenade kaljude vahelt läbi, pimedas oli eriti sünge

Söök!

Rajatähised ja üks eriti viisakas kruusalõik metsas

Info Nuuksio matkaradade kohta leiab aadressilt: http://www.nationalparks.fi/en/nuuksionp/directionsandmaps

Muude matkavõimaluste osas saab lihtsamaid ideid www.outdoorsfinland.com

Kuidas ma Soomaal autot lõhkumas (ja matkamas) käisin

Tulin ükskord nädalavahetuseks Eestisse ja kuna meest ju kodus ei ole, siis otsustasin Soomaale matkama minna - mis seal Tallinnas ikka üksinda passida. Soomaale tundus kõige mõttekam autoga minna, sest seal on palju väikseid matkaraja jupikesi, mida ühendab kruusatee. Hea mugav autoga matkaraja juurde sõita ja paar km jalutada. Selleks, et asja enda jaoks huvitavamaks teha, otsustasin nälgida. :D Jah, mõtlesin et prooviks vähemalt 24h ilma toiduta olla, sest ma ei kannata eriti üldse nälga ja seda on igati kasulik aeg-ajalt harjutada. 24 tunniga ju maha ei sure, koormust pole ka ollagi nende lühikeste radadega. Alustuseks hea lihtne harjutus.

Peale oma enda talvise matka, kus ma pidevalt nälja käes koolesin, sain inspiratsiooni oma endise töökaaslase ja hea sõbra Henek Tomsoni käest, kes matkas 3000km Uus-Meremaal. Muuhulgas oli ta seal mitmeid päevi söömata ületades samal ajal talvistes oludes mägesid! No kui tema suudab, siis pean mina ka hakkama saama eee...nelja... vahelejäetud toidukorraga. :D

Teine eesmärk oli testida uut vihmajopet. Ilm lubas üritust soosida.

Kuna ma tunnen juba alates märtsikuust hirmsat moodi pimedast ajast puudust, kavatsesin öösel ka natukene matkata. Mukri rabas jäi ju rattamatka ajal käimata, sinna oligi plaanis pimedaks kohale jõuda ja ööbima jääda. Loodetavasti siis ikka suure vihmaga!
Etteruttavalt võib öelda et sellist asja ei juhtunud, sest tehnikajumalal olid teised plaanid ja takistusi oli igal sammul.

Kõigepealt tuli Soomest Eestisse saada. Faster jäi tehnilise rikke tõttu 2h hiljaks. Muidu poleks hullu olnud, aga reisisin rottidega ja neid ei oleks tahtnud transpordipuuris hoida kauem kui just hädavajalik...

Kuu aega seisnud Audi käitus viisakalt, vilgutas tervituseks ainult korraks õlituld ja viis mu probleemideta Soomaale. Käisin Meiekose õpperajal (5,8km), Tõramaa puisniidu vaatetornis, Koprarajal (1,8km), Lemmjõe Keelemetsa õpperajal (5,8km) ja Kuuraniidu õpperajal (1km). Kõige ägedam oligi Kuuraniidu rajake, vist sellepärast, et pimedaks hakkas minema ja vanad jämedad puud tundusid salapärasemad. Üldiselt midagi põrutavat ei kohanud, aga see polnudki eesmärk. Eesmärk oli jopet testida. Kahjuks sadas vihma umbes 30 sek, nii et jope testimisest eriti midagi välja ei tulnud. Nälgimine see-eest läks väga edukalt, ainult paar korda tekkis mingi hoog, kus mõtlesin et suva, lähen sõidan sööma. Ei sõitnud, vett jõin.

Veis Lemmjõe ääres

 Õhtul võtsin suuna Mukri raba poole, kuhu oli plaanis ööbima jääda ja siis öösel matkata. Poolel teel sai Audil kõrini, jahutusvedeliku märgutuli hakkas vilkuma. Jäin siis seisma, et uurida milles asi. Ega ma suurem spetsialist ei ole, tuli ikka mehele mere peale helistada, et tuvastada väike leke jahutusvedeliku paagis ja see fakt, et mul ei ole kaasas ei jahutusvedelikku ega vett. Ilmselt võib natuke süüdistada Soomaa fantastilisi aukus kruusateid, mis midagi lahti raputasid. Juhuslikult olin seisma jäänud talu ees, kust parasjagu inimesed välja tulid, et tanklasse suitsu ostma minna. Muidugi sain küüti ja tanklast uue jahutusvedeliku. Tagasi Audini jõudes olin korraks peaaegu nagu naine, lasin kanistri käest krabada ja paagi ära täita ning veel viieliitrise kanistri vett ka kaasa panna. Küll on ikka tore, kui on häid inimesi!

Mukri rabasse ma selle lekkega enam minna ei julgenud, pressisin otse koduni välja. Kogu oodatud vihm sadas muidugi korraga maha just siis kui oli pimedaks läinud ja mina juba parajalt unine ja näljane. Enne koju jõudmist tegin korra peatuse, panin jahutusvedelikku juurde ja uuesti autot käivitades põles seal juba ka aku tuli! Tuli lühimat teed pidi koju sõita ja Audi heaga rahule jätta. Selline matk siis seekord.

Võiks nagu peaaegu mõelda et sõitsin 350 km niisama maha ja lõhkusin lisaks auto ära... Enamus plaanitud radadest sai õnneks siiski ära nähtud, eks sinna Mukri rabasse tuleb siis kolmandal katsel kohale jõuda.

Kuuraniidu õpperada

Kuuraniidu. Huvitav, miks nad niimoodi kokku kasvavad?

Kuuraniidu

Koprarada

Sarapuud on sel aastal lookas!

Veised Soomaa looduskeskuse ees

Kuuraniidu

Tõramaa vaatetorn ja lõkkekoht

Suvalise võõra talumehe põldu tallamas

Minu glamuurne elu - alpinistid ja ebamugavus

Mul on harjumus mõnikord linnas jalutades vaadata mõningaid eriti raskesti ligipääsetavaid aknaid ja mõelda, kui tüütu neid pesta oleks, hea et ma seda tegema ei pea. 90% juhtudest läheb mööda kaks kuud ja sealsamas ma ripungi. Universum töötab imehästi!

***

On esmaspäev ja sa pole veel töönädalasse päriselt sisse elanud. Hommikul selgub ebameeldiva uudisena, et pesta on vaja neid kardetud aknaid, mis tõotavad kümnetunnist rabelemist ebaloomulikes asendites, kuuma päikese käes, julgestusvöö puusi soonimas. Sõidad kohale, püüdes end eeloleva suhtes positiivselt meelestada, hingad sügavalt, kuulad muusikat.

Maja haldur joob kell kaheksa (kokkulepitud kohtumisaeg) alles hommikukohvi ega anna näole enne kui talle on kontorist kaks korda helistatud. Tavapärane "Hommik, sa kõrgust ei karda?" -"Hommik."  Teisele poolele küsimusest ei vaevu enam vastama (seda kuuleb päeva jooksul vähemalt viis korda), vaid viid jutu avamist vajavatele ustele.

Köied üleval, poed läbi 60x60cm luugi nelja klaasseinaga ruumi, mis peaks olema väga ilus ja kaunistama ühe Helsinki panga fuajeed. Loomulikult on tegu lõunapoolse majaküljega ja väljas on üks vähestest kuumadest suvepäevadest. Vähema kui 40 kraadi käes töötamiseks, oleks pidanud vist kell 5 alustama... Huvitav, kas arhitektidel ei ole mingit kohustust projekteerida hooned selliselt, et neid oleks võimalik inimese moodi hooldada, no näiteks et aknaid ka pesta saaks? Paistab et mitte, vaadates kui palju on selliseid aknaid, kus võib omal naba paigast tõmmata juba üksnes akna juurde kohale jõudmisega.

Hakkad siis pesema. 4m teleskoopvarre otsa kõigepealt mopp, sellega küljele küünitades aken märjaks. Samal ajal tasub kerelihased kõvasti selja ümber kokku tõmmata, aga sellegipoolest on tunne nagu selg annaks kohe-kohe prõksuga otsad, kui vett täis pesuri koos varre raskusega küljele kallutad, ise köiel stabiilsemat asendit otsides. Aken märjaks tehtud, asendad mopi kummiliistuga, tõmbad akna kuidagimoodi kuivaks. Liistu puhtalt aknalt ära tõstes tilgutad puhtale aknale korraliku seebivee rea.
...#%¤Q£!!1...
Üritad mitte kuuldavalt ropendada. Võtad uuesti vette kastetud mopi ja küünitad jälle küljele, hammastega selga paigas hoides. Aknad on kõrged, ühte akent tuleb neljas osas pesta. Korrusel on kolm akent, õnneks mitte kõik 4m kaugusel ja õnneks on aknaraam tubli 1,5cm paks ja sellest saab end lähemale tõmmata. Päike kütab auhinnatud arhitektuurisaavutus-klaaskuubikut, õhk sai otsa esimese paari minuti jooksul ja ülejäänud tunnid tuleb hingamise asemel läbi sõõrmete pressida kuuma tihket tolmusegust süsihappegaasi. Aeg-ajalt käib akna taga mõni kontoritöötaja küsimas "ega sa kõrgust ei karda?" Kohalikud ehitajad kommenteerivad, et paistab päris "mugav" töö. Keegi teeb pilti hetkel kui sa pea alaspidi, higimull otsa ees, vastasseina küünitad. Püüad hingata ja mitte närvi minna, võimalikult vähe ebavajalikke liigutusi teha.

Ülemus ütles, et siin firmas ainult sellised aknad ongi. Et alumisi aknaid võib koolitüdrukud pesema võtta odava raha eest.
Mõnikord tahaks me kõik olla koolitüdrukud...

Esimene aken saab pestud. Võtad hetke hingamiseks, sirutad selga, vaatad alla, et kui palju neid korruseid oligi... Kaheksa sellist veel?!

Alla jõudes oled värske õhu eest kogu maailmale tänulik. Iga järgmine kord on tunne, et õhk pole kunagi nii hästi maitsenud. Ometi on see selle töö puhul suhteliselt tavaline päev. Pigem on tingimused väga head, on ju saanud seda tööd tunduvalt kuumemates ja mürgisemates kohtades teha, gaasimask peas ja kaitseülikond seljas, aga siis ei tundunud see kunagi nii ebamugav. Ilmselgelt olid tööülesanded ja seltskond nauditavamad.

Päeva lõpuks aga oled ikkagi õnnelik - vähemalt ei tööta kontoris. Vähemalt oled head vormis. Vähemalt oskad hinnata värsket õhku ja hetki, kus päike lagipähe ei paista...