Haavatud turist, loodushoid ja aedviljad

Kogu pühapäeva hõljus Adventdaleni kohal mingi suitsuving. Õhtul Instagrami avades sain teada, et jaanipäev oli. Hoolimata juba kolmandast koerahooajast, on esimestel päevadel ikka nii palju uut infot, et muuks ei jää eriti tähelepanuressurssi.

Eile saabus aasta suurim (loodetavasti) kruiisilaev 4000 reisijaga! Meie väike linn on kruiiside ajal alati peaaegu et ohtlikult ülerahvastatud, sest inimesed tatsavad loomulikult mõlemal teepoolel, jättes autodele või koerarakenditele napilt niipalju ruumi, et kergelt riivates läbi mahub. Meil üsna maja juures asub see pagana kuulus jääkaruga liiklusmärk, mida tullakse suurte bussitäitega vaatama. Kui see 50 inimest siis välja valgub, ninapidi fotokates, on päris keeruline sealt vahelt 24 koeraga läbi mahtuda. Eile jooksid mu juhtkoerte ees paar asiaati poolkükakil kaasa, ise selfisid klõpsides. Õhtul saime turismifirmast kirja, et keegi oli koeratiimi liinidesse kinni jäänud, veidi maad kaasa lohisenud ja käele lõikehaava saanud. Õnneks mitte minu grupis, ehkki ma mõistan, kuidas see väga kergesti juhtuda võis. Nagu ka seda, et giid oli kannatanuga ebaviisakalt suhelnud... Jälle pean ma tänama oma Breivikeideti kogemust, sest pärast seda hullumaja vaatan ma iga olukorda ainult sügava rahuga :D

Kui aga kruiisi pole, jätkub tavapärane chill elu. Tühi tee ja hahad, aeg-ajalt mõni söeveoauto, mis 7. kaevandusest linna elektrijaamale sütt veab. Siin on veel mõnus ja rahulik, aga paratamatult muutub Svalbard üha kättesaadavamaks turismipiirkonnaks ning see on kohalikele murettekitav. Turistid toovad küll raha, kuid keskkonnakahju, mis selle kõigega kaasneb teeb meele mõruks nii mõnelgi. Eriti väikefirmadel, nagu Svalbard Villmarkssenter, kellel on raske konkureerida suurte Hurtigruteni taoliste asutustega. Need müüvad pakettreise, jättes väikesed ja personaalsed teenusepakkujad mängust välja ning ei toeta ökoturismi põhimõtteid, mida me siin arktika hapras looduses tegelikult kõik tegema peaks. 

Beritil on minuga väga sarnased vaated loodushoiu osas. Ta leiab, et alustades iseendast ja kasutades kõiki igapäevaseid ressursse säästlikult, jätkub neist planeedil kõigile. Meil on lihtne elu - kuivkäimla ja Cinderella, enamikes hoonetes pole jooksvat vett, elektrit püüame võimalikult vähe kasutada, see on Svalbardis päris kallis kraam. Me võtame rahulikult, et oleks aega enda ümber ringi vaadata ja koera sügada, kui tuju tuleb. Meie kliendid on ka seni olnud ainult toredad ja asjast huvitatud inimesed, kes on ise googeldades selle koha välja valinud. Ma olen oma suvetööga väga rahul, koertega töötamine on kaootiline nagunii, aga on suur vahe, kas sul on 40 või 130 koera. Ma valin hea meelega väiksema kenneli.

Need linnud siin on ka päris tore lisand. Tihtipeale passime aknal ja jälgime nende käitumist.

Mõni primadonna on omale vist kõigi naabrite suled varastanud. Istub oma hunniku otsas, samal ajal kui naabrid kruusal külitavad.

Isbjørn, ainus jääkaru siiani.

Tundub, et kohalikud ei muretse karude pärast üldse, pidi rohkem polaaröö teema olema. Linna vahel näeb vahel mõnda noort relvaga, aga see paistab vägisi poosetamise moodi relvakandmisena. Või siis hea harjumuse hoidmine, kes teab. Vanemad kohalikud, kellega sellel teemal rääkinud olen, võtavad lihtsalt ühe lauajupi, kui linnast välja lähevad, et sellega siis hea vehkida karule. No ma ei tea, ma igaks juhuks veel seisukohta ei võta selles osas. Turiste käin sõidutamas signaalpüstoliga.

Vanu kaevandusi paistab igal pool.

Sellistes kasvuhoonetes üritatakse linnale aedvilju kasvatada. Praegu on see vist pigem mingi väikese seltskonna katsetus. Poes on valik kesine ja hinnad hirmsad. Õunakilo üle 4 euro nt... Tomatite poole ma pole julgenud vaadatagi, juba Põhja-Norras mandril maksin 5 väikse tomati eest 69 noki!

Mõned majutusasutused on inspireeritud kaevurite eluasemetest.

Linnas jalutavad ringi Svalbardi põhjapõdrad. Lühikeste jalgade ja paksu karvaga pontsakad tegelased.

Aasia turistid põdra pildistamiseks üles rivistatud