Saareelu on nüüdseks juba mõnda aega läbi. Ühel päeval tuli Tromsøst kõne, et rohkem mune pole vaja ning pakkisimegi oma seitse asja ja kolisime mandrile. Aga enne tegime veel ühe mõnusa paadisõidu ja laagerdumise mätastest tehtud hütis (Gamme). Ilm oli esimest korda sel aastal soe, tuulevaikne ja päikseline. Justkui mõnituseks saime ka nüüd, kui vaja minema kolida, ühe päeva tõeliselt nauditavat ilma.
Ega siin suurt muud polegi, ladusin siia mõned pildid ning lisan nende kohta veidi kommentaare.
Nautige!:)
Meriski pesa Skarvholmenil. Merisk muneb jumala lageda koha peale oma kolm muna, tihti lausa rannale vee lähedale. Kui suur torm tuleb, võtab munad nokka ja tassib kaugemale, turvalise koha peale ära. Meriski munade päästmise järgi pidi saama öelda, millal tuleb paat tormi eest kaugemale maale tõmmata. (Ilmselt siiski enne yr.no aegu.)
Kajakabeebid
Kui saarel vahel harva päike välja tuli, pidi kohe õue kiirustama, sest iial ei teadnud, kauaks seda imet jätkub. Ülalolevad merepildid sündisid puhtalt seetõttu, et istusime Gunnvaldiga rannavallil nagu tribüünil - introvertselt sajameetrise vahega üks ühes, teine teises ranna servas. Jõin hommikukohvi ja klõpsisin suvapilte ja meri tõusis järjest kõrgemale.
Mustselg kajakas (svartbak). Nad erinevad tavalistest hallidest kajakatest oma suurema territooriumivajaduse tõttu. Kui harilik kajakas teeb vahel pesa naabrist 50cm kaugusele, siis need mustad tahavad vähemalt 1,5m isiklikku ruumi saada. Mõnikord isegi 30m ja parem kui saab pesa mäe otsa teha. Kongsfjordi saartel pesitseb neid ainult 50-100 paari.
Jälle üks hommik, kus ühte kohta maha istusin ja ilma nautisin. Ookean on nii võimas! Lummav!
Saarel vohab kuldjuur - arktika viagra, antidepressant ja ravim kõige muu vastu.
Helløya võib ju pisike saar olla, aga ikka jagus uudistamist kuni viimaste päevadeni. Eks sõltub lihtsalt sellest, kui detailselt uudistada... Ühel oma "ekspeditsioonidest" leidsin koopa! Päris koopa, kus tõenäoliselt pole keegi mitte kunagi varem käinud! Märkasin potentsiaalset koopasuud mune korjates, kuid kuna tookord oli parajasti tõus ja lained peksid oletatavasse koopasse sisse, siis pidin mõõna ootama. Ja oh seda rõõmu siis kui koopakahtlused tõeks osutusid! Oligi koobas, umbes 10m pikk, lainetest siledaks uhutud kivid põrandal. Veidi hirmus hetk tekkis ka, kui hakkasin välja minema ja suured lained koopasuu ära blokeerisid. Kaine mõistus muidugi ütleb, et tõus ei tule ühekorraga peale ja vahele mahub väiksemaid laineid mille ajal välja lipsata, aga lubasin endale seda väikest ärevusmomenti. Sest, hei! ma leidsin just koopa, ma võin mängida, et olukord on päriselt ohtlik!!
#sniff #muumiorulood
Allolevad pildid on tehtud ühel ilusal õhtul mandril olles. Sõitsin rattaga Sandfjordeni, mis oleks muidu i-me-li-ne liivarand sinise veega kui...see ei asuks nii kaugel põhjas. Rannapäevi on võib-olla suve jooksul 1-2.
Kui munahooaeg läbi sai, tegi Gunnvald meile veel paadisõidu ümbruskonnas, vaatasime partisanide koopaid ja käisime ühel väikesel saarel pesi ja noori loendamas.
Kaks. Kajakapoega.
Kärbsed on ärganud.
Niisuguse ilmaga võib ju täitsa elada!
Hakkab vaikselt lehte minema. Kuupäev on 1. juuni.
Leidsin maast jupi kadakat...
No comments:
Post a Comment