Suurest pildist ja päikesest

Polaarpäev algas 14.mail ja eile oli esimene öö, kus me päriselt ka päikest nägime. Ronisin mäe otsa ja tegin mõne pildi, paar tundi lausa kolasin ringi. Kella kahe paiku hakkas kerge uni peale tikkuma ja lasin soojal kivil lesides silma looja. Mõnus soe päike! Siin hakkad ikka tõesti hindama, kui ilm on hea. Loodus muutub sekunditega ebasõbralikust hallist kuldseks, soojaks ja lõhnavaks. Lausa eufooriline tunne, nii ilus!

Pildid on tehtud kella 00:00 ja 02:00 vahel.

Aga ainult mõneks tunniks, kuniks jälle sadama ja tormama hakkab.

Nüüd kallab väljas jälle vihma ja meie vajume hütis lavatsitel üha sügavamale oma vanadesse poroloonmadratsitesse. 

«Mulle meeldib vesi siis kui see on meres või joogiveekanistris,» kommenteerib Gunnvald. «Aga MITTE see, mis väljas toimub! Uff!»

Räägime lindudest. Mulle hirmsasti meeldib kui vanematel inimestel jututuju peale tuleb. Veel meeldib mulle looduses suurt pilti näha ja aru saada, miks meie elukaaslased saarel nii-või teistmoodi käituvad ja kuidas nende populatsioonil tervikuna läheb.

Piirkonna linnuelustikule on väga negatiivselt mõjunud intensiivne kalapüük. Nimelt tahaks kogu see kolm saaretäit kajakaid, lunne ja hülgeid pisikesi kalu süüa, aga kalad on viidud lõunasse lõhefarmidesse sealsetele kaladele toiduks. Väikseid kalu on lihtne kogu parvega püüda ja nii ongi siin kümmekond aastat tagasi pea kogu piirkond tühjaks tõmmatud. 

Mis tähendab et kajakatel pole süüa.

Mis tähendab, et nad söövad rohkem üksteise, kaljukajaka ja hahamune.

Mille tulemusel kahaneb haha ja kaljukajaka arvukus. Haha probleemidest ma juba rääkisin, kaljukajakas on sama nukras seisus. Kui siia tulime olid kõik kaljuservad hauduvaid linde täis, igaühel kolm muna pesas. Eile piilusin üle serva - mitte ühtegi muna ega tibu! Mitte kellelgi! 

Õnneks on kalapüük juba mõnda aega tagasi lõpetatud ja on märke toiduvarude taastumisest. Eelmisel kevadel olevat lindudel rohkem toitu olnud, millest annavad tunnistust paljude noorte, esmamunejate kajakate pisikesed munad. Järelikult oli vanalindudel toitu et pojad üles kasvatada ja Gunnvald arvab, et ehk on praegune erakordselt halb hooaeg lainepõhi ja edaspidi hakkab paremaks minema... Loota ju võib. 

Praegu valmistume me igatahes saartel otsi kokku tõmbama. Ehkki hooaeg kestab 15.juunini, tuli Tromsøst teade, et rohkem mune pole vaja. 

Nojah siis, minumeelest igati tervitatav, kui inimesed vähem loomset tahavad süüa. Hea meelega muidugi elaks saarel edasi, siiamaani pole nagu muud teha saanud kui ilma oodata ja sellega oleme viimaks päris ära harjunud.