Kutsikajalutus, autokool ja väljas söömisest

Esimest korda üle kahe aasta on mul töö, kus saab nädalas kaks vaba päeva! Esimese hooga ei teagi kohe, mida selle vaba ajaga peale hakata. Jube tore muidugi, saab viimaks ometi ümbrust uurida, matkata ning maja koristada samal nädalal. Nagu normaalne inimene lausa! Eile käisimegi kutsikaga maja taga mäe otsas jalutustiirul.

Kennel mäe otsast vaadatuna

Kutsikas - Mikmar. 

Seitsmekuune siberi husky (või sinnakanti, tõupaberid pole töökoertele olulised). 

Mikmar, muide, tähendab nepaali keeles teisipäeva. Meil on Nepaali giid, kes nimetas kõik kuus kutsikat nädalapäevade järgi, nagu Nepaalis kombeks. Kui laps sünnib näiteks esmaspäeval, on ta nimi Esmaspäev jne. Kutsikad sündisid muidugi tegelikult kõik samal päeval, aga see on vahva lugu, mida turistidele rääkida.

Need Nepaali lood on kõigi jaoks jube põnevad. Kui mina olen klientidega väljas, küsitakse mult taimede kohta ja "Miks need mäed pealt lamedad on?". Kui nepaali poiss giid on, keerlevad jututeemad eksklusiivselt Nepaali ümber. Inimesed istuvad kärus, vaatavad Svalbardi loodust ja küsivad Nepaali kohta :D Aga tõesti on põnev, peaks võib-olla isegi Nepaalis väikse tiiru tegema.

Mäed on siin maja ümber järsu rusunõlvaga, mitte kõige lihtsam väikesele koerale. Kutsikas hakkas päris kiirelt huvituma kõigest, mis jääb allamäge, tippu poleks nagunii koeraga minna saanud, nii et me tegime kiire pildi ja jalutasime alla ära.

Paar põhjapõtra jahutas end lumel lebades

Hommikul sai veel P-ga sõidutundi peetud. Nad seal Nepaalis sõidavad vasakul pool teed, harjutamist on omajagu, et ristmikel õiges kohas pööre lõpetada. Vähemalt liiklusmärgid on samad, kõik peale ühe.

Sõitsime mööda teed orgu, 7. kaevanduse suunas. Koerakenneleid on siin meeletult! Meil on asukohaga ikka väga vedanud, elame linna lähedal ilusas rohelises oaasis; rada, mida klientidega teeme on ka järve ääres, kust vett saab ja võrreldes teistega lausa mitmekülgne :D Niipalju kui see Svalbardis võimalik... Teistel on seal puhas kõrb ja tolm. Ma eriti ei tahaks pärast Villmarkssenterit kuskil kaugel oru teises otsas töötada.

Kaevandusse viib eriti järsk ja kurviline tee, peaaegu igas kurvis on näha, et piirded on maha sõidetud. Vaesed veoautojuhid! Ma kujutan ette kuidas seal pole talvel tuisuga üldse nähtavust, ainult jää...

Pärast sõidutundi tegime kohvikus väikese mustikakoogi ja kohvipausi. Ma pole vist Eestis ka nii tihti väljas söömas käinud, kui siin esimese nädalaga. Mitte et ma tahaks kogu oma rahast vabaneda, aga kuidagi on nii juhtunud. Esimesel õhtul käisime kohe Svalbaris õlut joomas ja giidikursuse tudengitega lobisemas. Vist juba järgmisel päeval jalutasime linnas nii kaua, et nõrkesime näljast just Stationeni ette ära, roomasime sisse ja tellisime pasta ja mingi lihatüki. Nom. Siis oli üks hommik, kus Berit viis mu Skatteetatenisse aadressi vahetama, aga selgus, et seda ei saa teha enne kui oled kuus kuud Svalbardis elanud (pagan küll! kogu mu post käib veel järgmised pool aastat kuhugi Rootsi tibatillukesse külla). Sõime siis hoopis Skatteetateni ees kohvikus võileiba. Hubased kohvikud on suur pluss Longyearbyenis! Või siis miinus, kui väga raha säästa tahad.