Avastasin, et polegi kirjutanud, kuidas me rib-boat'iga sõitmas käisime!
Esialgne plaan oli minna kajakimatkajaid pildistama, et turismifirmale reklaamfotosid saada. Meie saime niisama kaasa minna, paaditäiteks või nii. Kajakke nägime kaugelt ranna ääres ja minu meelest keegi neist küll pilti ei teinud. Läksime hoopis liustikku vaatama.
Kui pildi suureks klikid, paistab jääpangal hulpiv morsk. Hülgeid nägime ka ja võib-olla vaala.
Kõige idiootsema suveniiri auhind läheb pudelitäiele liustikuveele, hinnaga 700noki! Keegi sõidab liustikule, korjab jääd ja sulatab selle veeks, villib uhketesse pudelitesse ja müüb seda suveniiripoes. WTF?
 |
| https://svalbardi.com |
Kui see vaatepilt paistma hakkas, hüppasin ma paadis üles-alla: "Hulpivad jäätükid! Me oleme päriselt Arktikas!! Nii äge!" Ma saan aru küll, et jäätükk vees ei ole midagi erilist, aga ometi on see mingitel hetkedel nii uskumatu, et ma olen päriselt siin ja näen kõiki neid vaateid oma silmaga!
See on lihtsalt nii veider tunne, kui oled (ilmselt Pingviinipoeg Lolo multika mõjul) peaaegu sünnist saati oma peas jääpankade ja lumiste mägede pilte genereerinud ja nüüd järsku saavad need reaalsuseks. Raske uskuda, et see pole enam ainult unistus, vaid päris elu.
Künka tagant tõuseb suitsu. Täiesti juhuslikult kohtasime paadikapteni sõpru, kes olid siia vorste grillima ja hülgeid jahtima tulnud. Ma ei tea, mis tõenäosus on niimoodi inimesi kohata, olime 45 minutit heas tempos linnast eemale sõitnud ja keerasime täiesti suvalise liustiku juures ranna poole.
Koduteel möödusime hütirajoonist. See on ikka veidi naljakas, kuidas isegi siin, väikses külas, mis võimaldab niigi metsikult elada, on norrakatel vaja veel ühte vee ja elektrita hütti. Kõigest paar kilomeetrit linnast väljas. Ma pigem siis juba elaks seal hütis permanentselt...
No comments:
Post a Comment