Selline vaade avaneb lennukist, kui satute juhtumisi lendama Svalbardi kohal.
Ja selline siis, kui kolite sisse hütti, mis asub maailma kõige põhjapoolsemas linnas ning vaatate kell 1 öösel köögiaknast põhja suunas.
Karusid pole näha.
Vahepeal pean ikka seda olukorda kõrvalt vaatama...Uskumatu, aga ma olengi kohal! Peaaegu et pisar tuleb silmanurka. Ma ei teagi, miks see nii uskumatu tundus, vist sellepärast, et tahtsin siia rohkem kui kaks aastat tulla, aga töö leidmine ei tahtnud tükk aega õnnestuda.
Aga nüüd olen viimaks kohal ja see tundub maailma kõige normaalsema asjana!
Töötan kelgukoerakennelis, kus minu ülesandeks on koerad rõõmsad hoida ja turiste sõidutada. Suvisel ajal saavad kelgukoertest muidugi kärukoerad, lund siin all orus ei ole.
Praegu pressib suvi peale, lagedad alad nagu naaatikene rohetaksid juba siit-sealt. Mandri-Norra põhjaosaga väga suurt erinevust vaatepildis ei ole, kui mitte arvestada mõningaid meetriseid põõsaid, mis mandril meie ärasõidu ajaks sentimeetrised lehed külge olid saanud. Siin neid pole. Nii et kajakamunade korjamine osutus hoopis aklimatsiooniperioodiks enne veel kaugemale põhja kolimist. Pole paha.
Praeguse plaani kohaselt jään siia septembri lõpuni. Võib juhtuda, et kirjutan selle aja jooksul mõne postituse veel:)
!!!
ReplyDeleteEinoh, tõsiselt. !!!!!!!!
Mis kennelis? Kelle juures?
Mann,
oli 2008. aasta talvel Bolterdalenis kelgukoertega. Söekaevanduse lähedal, üks viimaseid parempöördeid üles mäkke enne söekaevanduseni jõudes. Viisime turiste kelgukoertega üles liustiku peale, "parkisime" koerad lume peale ankrutega ja ise läksime liustiku sisse sulaveetunnelitesse, sõime seal lõunat.
Arctic Adventures oli selle firma nimi, kelle juures mina töötasin. Jens, üks Norra Antarktika-programmi juhte, on selle omanik.
DeleteHei!! Ma töötan Villmarkssenteris, Berit Våtvik on siin perenaine:) Sa ilmselt tead seda esimest kennelit kohe linnast välja sõites, nad on siin ilmatuma kaua tegutsenud.
DeleteKusjuures kaks aastat tagasi kui ma siin igale poole kandideerisin, uurisin ka su blogist välja, kus sa töötasid ja kirjutasin neile, aga nad ei vastanud. (Nagu enamik.)
Aa, jep, tean küll neid. Nad on mäletamist mööda hoopis suuremad kui Jensi kennel. Vist mingi 80 koera oli neil? *üritab meelde tuletada, milline see kennel välja nägi* Ma peaaegu iga päev sõitsin neist mööda kas lumesaaniga (kui tee kinnituisanud oli) või Nissan Patroliga (kui lumesahk oli tee puhtaks teinud).
DeleteVäga äge!
Ma olen su blogi suur fänn. Niiiiiiiii lahedaid asju teed! Aitäh pilte ja lugusid jagamast!
Nüüd on meil 40 koera. Berit on suurest turismiärist natuke tüdinud, tahab väiksemaid gruppe ja et koertele oleks rohkem aega ja tähelepanu.
DeleteHah, lugesin su blogi ka nüüd, väga äge! Ütle Beritile et Jane ja Tanel Eestist tervitavad, käisime 2015 temaga idaranniku ekspitsil.
ReplyDeleteKui Manon ja Roman ka veel seal kusagil toimetavad siis neile ka tervitused! Ja muidugi Linneale ja Emmettile kes 2017 suvel meiega koos Barentsburgist Longyearbyeni vantsisid.
Tervitused edastatud!
DeleteManon siin enam ei tööta, ta viib nüüd inimesi Foxbreenile räätsamatkale.
Need koerad on aga täitsa olemas!