Vaatan et viimane postitus jääb kolme nädala taha. Pean teiega aus olema: asjad ei ole eriti hästi ja ma tunneks end erilise teesklejana, kui hakkaks blogisse pelgalt aktiivsuse säilitamiseks mingeid väikseid positiivseid seiku klaviatuurist välja toksima. Negatiivsetest ei sobi aga kirjutada, sest need on seotud töö ja tööandjaga ning seda ma siin ju ometi lahkama ei hakka.

Ma olen mõelnud nii-ja teistpidi, et miks kogu see Svalbardi-kogemus nii hirmus negatiivseks kisub. Kas on asi minus ja minu reageeringutes või tunneks igaüks end nendes tingimustes nii kehvasti kui mina praegu? Mõni muidugi pigistaks eriti oskuslikult sellest olukorrast parima välja - kui toas on hommikul miinuskraadid, siis praktiseeriks Wim Hofi meetodit ja kui lumerookimiseks on meetrise varrega 30 aasta vanune labidas, siis näeks selles fantastilist võimalust uute ergonoomiliste tööasendite avastamiseks. Mul ka nagu üldiselt ikka sita olukorra peal kasvavad uued ideed hästi, aga praegu ei õnnestu enam üldse positiivne olla. Kõik hädad on mingiks puntraks koondunud ja üksteisega läbi põimunud ja ma hakkan kaotama igasugust lootust, et see üldse kunagi parem saaks olla. Vahetaks tööd, aga ei saa ju, sest siis visatakse ilmselt majast välja. Koliks üldse minema, aga kuhu sa ikka keset hooaega lähed. Ma ikka ütlen endale, et asi on elutingimustes ja kui elaks normaalses majas, kus vähemalt nõusid saaks inimese moodi pesta, oleks ehk kõik täiesti hästi... Aga äkki ei oleks? Äkki ma olengi lihtsalt vaimselt nõrk ja vigisen liiga palju? Ma teen teadupoolest kõik maratonitreeningud jooksulindil, sest mulle ei sümpatiseeri siinne jooksuilm. Täna nägin ühte tüdrukut õues jooksmas, õhukeste liibukatega, ilma sallita, väljas oli 16m/s tuul ja ma vihkasin oma elu juba 3km jalutuskäigu peale kodust jõusaali... Ei peaks end muidugi võrdlema nii hirmsasti kellegagi. Võib-olla ta tuli just soojast toast ja jooksis ainult 100m spordihallini...

No ausõna - ma loen neid Svalbardi ülistavaid instagrami-postitusi ja mõtlen, et kuidas inimeste kogemus ühest ja samast paigast küll nii erinev saab olla. Kas nad käivad siin ainult märtsist maini matkal? Ilmselt elavad kuskil soojas hotellis või saavad lume rookimiseks endale normaalseid labidaid lubada. Või on neil tööandjad, kes nende peale ei karju? Ma isegi ei märka enam, et midagi ilusat kuskil oleks. Ikka see üks ja sama org, välja siit ei saa, sest lund pole, kogu aeg on torm või töö või seljavalu.

Aga ilmselt see ongi elu õppetund, mida ma pidin siia otsima tulema. Kui ma kunagi oma kenneli asutan, on mul terve raamatutäis nippe, kuidas see juba eos ehitada ja varustada nii, et ei peaks ebaefektiivset tööd tegema. Samuti on mul kuhjaga suhtlemis-ja stressijuhtimiskogemust oma tulevaste töötajatega suhtlemiseks, natuke headust peab ikka maailmale tagasi andma. Tasakaalustamiseks või nii.

Kakakoti kasutamisest, jääst ja -karudest

Uue aasta võtsime vastu koos koertega iglus ööbides. (Koerad ööbisid muidugi õues.) Ma olen kuulnud et seda, mida teed esimesel jaanuaril, teed terve aasta. Päev algas glamuurselt. Siin miski ei kõdune ega lagune eksole, sitt kaasaarvatud. Seega tuleb kõik kenasti loodusest kaasa korjata ning nii algaski minu uus aasta nii enda kui koerte väljaheidete plastikaatkotti noppimisega. Milline paljutõotav algus uuele kümnendile. Me siin juba mõni kuu tagasi viskasime nalja, et meil on ikka eriti orgaaniline elu ja vahepealse ajaga on see muudkui vinte juurde keeranud. -28 kraadiga, mis siin juba nädalaid valitseb, ei lähe eriti öösel õue pissile...

Aga tead...ma ei hakka vist rohkem detaile jagama. Muidu pärast olen jälle kuskil ajakirjas, seekord kui: "Eesti neiu, kes ei pelga elutoas ämbisse pissida, trotsib Arktikas jääkaruohtu".

Jääkaru pole ma endiselt kordagi näinud, samas ei oska öelda, mitu korda jääkaru mind on näinud. Siin pimedas võib kõike juhtuda. Üleeile oli ühe Green Dogi giid teel koju oma seitsme külalisega, kui karu 200m enne kenneli väravaid pimedusest välja ilmus. Sörkis kergel sammul koerte juurde, jäi giidist 3m kaugusel seisma ja nuusutas juhtkoera. Giid ei jõudnud relva välja võtta, esimesena sattus näppu pidurdusköis, millega ta siis karule äsas. Tüüp keeras ringi ja jalutas ülejäänud grupi poole, olles pidevalt nii lähedal, et kumbki kahest giidist ei julgenud tulistada, sest kliendid ja koerad olid pidevalt nende ja karu vahel, lisaks on praegu maa nii jääs ja lumevaba, et rikošeti oht on päris suur. Tiimid hakkasid lihtsalt edasi liikuma ja sõitsid koju, karu jäi sinna hängima, kuni Sysselmann järjekordselt helikopteri välja saatis.

Siin on elu nagu seiklusfilmis juba. Iga jumala päev aetakse helikopteriga kuskil karusid. Üritad küll kliente rahustada, et: "Oh siin on teadlased ja eks nad teevad teadust", aga no iga loll saab aru, mis asju madalal aeglaselt lendav kopter ajab.

B oli ükskord koertega väljas olnud, kui K helistas:"Kas sa karu näed?" B oli et...: "Mis karu, siin pole ühtegi karu." K: "Ma seisan autoga tee peal 200m sinust ja mina näen küll nii sind kui jääkaru!"

B on muidugi chill. Tema kuskile helistama ei hakka ühe väikse karu pärast... Juhul kui see just otse linna poole ei jaluta.

Igapäevaelust rääkides siis suure kauplemise ja edasi-tagasi asjade arutamisega, sain oma tööülesanded jälle sinnna punkti, milles me septembris kokku leppisime, ehk juhin 3-päevamatku. Vahepeal oli mingi elu õppetund jälle, kuidas muutuvate plaanidega kohaneda ja kuidas mitte ärrituda, kui inimesed meelt muudavad. Eks teatud olukorrad tulevad ikka elus ette selleks, et meile midagi õpetada ja kipuvad tulema senikaua, kuni me neist õpime.

 Praegu olen teinud ühe üleöömatka ja ühe kolmepäevamatka ning kõik on sujunud suurepäraselt. Ööbime plastikiglus, mida saab gaasipliidiga kütta - nende krõbedate ilmadega ikka päris hea variant. Eriti ei igatse telki. Telgi püstitamine muidugi tundub et ei hakkagi see hooaeg juhtuma, sest kogu maa on kõva nagu teras ja lund ei ole pärast viimast tormi enam niipaljukestki kui septembri alguses. Sõita saame ainult saanirajal, kus lumi on kõvasti kinni pakitud ja nii kõva, et lumeankur ei hoia enamikes kohtades. Matkad toimuvad seega suurte inuiidi kelkudega, millel minimaalselt kaks inimest, et oleks võimalik üksteist aidata. Ma ausalt öeldes ei julge selliste oludega isegi üksi välja minna, klietidest rääkimata. Kui peaks kasvõi kiirelt ühe koera liini kohendama, on see kelk ju kohe jooksus, sest mitte miski ei hoia sellel mudal. Oinakka terav ankur võibolla hoiaks, aga meil on need suured tömbid punased Istindi omad. Lisaks kaotame iga sõiduga metallpiduri ogasid, sest kivide ja jäätunud muda otsas murduvad neid hoidvad kruvid ära. Isegi pidusrdusmatti hoidvad ketid lähevad pooleks. Õudne!

Jääkaru lasteaias ja muu igapäevaelu

Jääkaru on läheduses!! Olge väljas liikudes eriti ettevaatlikud!! Minge koos (aeglasema) töökaaslasega.

Siin on järsku hakanud asju juhtuma!
Kaks päeva järjest on jääkaru linnas käinud. Ikka täiesti kesklinnas, keegi postitas video, kus karu nuuskis baari akna taga ja jalutas seejärel rahulikul sammul mööda jalakäijate tänavat alla poe poole, aeg-ajalt video tegijale silma vaadates.

Karu aeti muidugi helikopteriga minema, aga ilmselt mitte piisavalt kaugele, sest järgmisel hommikul jalutas ta kooli ja lasteaia ümber. Kahjuks ta ei teadnud, et oli laupäeva hommik ja väikseid snäkke ei toodud sel päeval välja. Jälle peletati näljane mõmm minema, seekord kaugemale. Plaan oli lausa ta uimastada ja päris kaugele ookeani äärde viia, aga selleks puudus Sysselmanni helikopterimeeskonnal võimekus, sest olid jõulud ja õiged karuspetsialistid puhkusel. Nii et karu jäi eilse õhtu seisuga neist Bjørndalenisse. See hütirajoon pole kõige parem koht, sest sealt võib ta mitut eri marsuuti pidi jälle linna tulla.

Linn on elevil, kõik postitavad pilte karujälgedest oma maja ees. Esimesel ööl jõudis karu reaalselt kogu linna läbi käia, igal pool olid jäljed. Isegi värskeltfreesitud suusarajal, hooldusmees oli vihane ja palus edaspidi kõigil, kes sellisele vandaalitsemisele peale satuvad, karu rajalt minema ajada :D

Mina elan linnast väljas, seega pole mõtet küsida, kas ma karu nägin. Enam ma kodust ilma relvata jala linna ei lähe ja jooksmiseks sõidan autoga jõusaali juurde, pargin auto ja jooksen linnas oma tiirud ära. Püstolit ikka 20km jooksuringile tassima ei hakka, vähemalt mitte selles treenituse astmes, mis mul praegu on. Mul on iga gramm arvel :D

Teiseks oli meil täna hommikul mingi veider lillakas valgus lõunataevas. Pööripäev on möödas ja nüüd läheb suurte hüpetega valgemaks. Kurb. Nagu ka Tromsøs, möödus see pime aeg ootamatult kiiresti. Päikeseni ja isegi päevavalguseni on siiski veel kaua aega. Esimesed 1:04 tundi videvikku (civil twilight) on meil 30. jaanuaril ja päike tõuseb kusagil mägede taga 16. veebruaril.

Ma ei viitsinud ise kaameraga välja minna, aga umbes selline ta oli nagu nannaborgeni pildil

Homme on esimene päevamatk. Selline, kus läheme lõunapausile iglusse ja veedame ikka reaalselt terve päeva väljas. Naljakas mõeldagi, et eelmisel aastal Rootsis olid need päevamatkad nagu mingi tüütu väike pudi-padi, mis anti jumal teab kelle juhtida, saaks aga kaelast ära. Siin oota nagu hingeõnnistust, et midagi pikemat teha saaks. Mu lemmik juhtkoerad on praegu väga mõnusas vormis, eile tegime poolepäevamatka ja tiirutasime igal pool jõe peal, möödusime ohutult kahest tiimist ja suurest põhjapõdrakarjast ja mu tupsukesed olid nii tublid! Seda on raske sõnadesse panna kui palju armastust tekib järsku nende karvapallide vastu, kui nad nii kenasti käsklusi kuulavad, et neid saab meetri täpsusega juhtida sinna kuhu vaja!

Maratonitreeningutes on mul käsil senini kõige suurema mahuga nädal. Plaanis oli lausa 84km, mul päris nii palju vist ära ei tule, aga 70 kindlasti. Tänane jooks on veel tegemata, näis palju ma välja vean.

Just praegu postitust kirjutades tuli teade, et karu jalutab nüüd lennujaama taga ringi. B elab sealsamas 100m kaugusel, huvitav, kas koerad olid väljas ja ütlesid talle, et karu tuli? Vaene mõmm, ta raiskab nii palju energiat ja leiab nii vähe toitu siin kolades. Juba kolm-neli päeva kindlasti (võib-olla veel kauem) on ta siin piirkonnas, kus ta ilmselt midagi söönud pole. Loodetavasti aidatakse ta ruttu kuhugi heasse hülgejahikohta.

2019. aasta eredaimad hetked, elamused ja kogemused

Kirsitšilli podcastis võtsid nad aasta kokku 19 küsimusega. Või aasta (....) tiitlitega. Miks mitte sama teha, ehkki tundub, et käesoleval aastal midagi eriti põrutavat pole nagu juhtunud.
Mõned küsimused said vastuse ilma pikemalt mõtlemata, teistele pidin midagi leiutama, nagu ikka.

Aasta inimene: Ilma igasuguse kahtluseta D.
Aasta uustulnuk: Villmarkssenteri omanik B. Kindlasti aasta huvitavaim uus tutvus. Taaskord on elu veeretanud mu teele inimese, kellelt kahtlemata palju õppida.

Aasta tegu: Maratonitreeningutega alustamine. Juba pärast MMA-ga lõpetamist tundsin puudust mingi spordiga tegelemisest, mõttega treenimisest, mitte lihtsalt kalorite kulutamisest trennis. Lisaks tundsin, et mägedest üles minnes kisub pulsi kuidagi liiga kiiresti üles, kiiremini kui 33 aastasel aktiivsel inimesel peaks. Selle kõige ja ohtra vaba aja mõjul otsustasingi, et peaks oma keha ja südant ikka noorena hoidma ja küsisin oma sõbralt Henekult abi treeningplaani tegemiseks. Praegu võin rahulolevalt kinnitada, et treeningplaan on oma esimese eesmärgi täitnud ja talvel enda hõivatuna hoidmine on kenasti õnnestunud. Võib-olla kunagi hakkan kiiremini jooksma ka.

Aasta esimene kord: Lumelauaga sõitmine! Alati teades, et see meeldiks mulle, olen poolmeelega ennast järjekordsest sõlttuvusttekitavast spordialast eemale hoidnud. Nüüd tekkis hea võimalus, eriti kuna teiste mu spordialadega tegelemine on põhjas nagunii raskendatud.

Aasta reis: Pole klassikalises mõttes ammu reisinud, pigem on mu liikumistel praktiline põhjus. Tegin kolm suuremat road-trippi: Slussfors - Eesti; Eesti - Põhja-Norra; Põhja-Norra - Slussfors - Põhja-Norra ja lõpuks road trip Tromsosse. Kõige ägedam oli kahtlemata Svalbardist Oslosse ja sealt Põhja lendamine ning autoga Tromsosse sõitmine. Sellest on lausa eraldi postitus.

Aasta film või sari: Ma olen viimasel ajal liiga kärsitu filmide vaatamiseks. Ühe 90 min filmile kulub mul kolm päeva. Lisaks ei mäleta ma hiljem kunagi, mida ma vaatasin.
Lemmik sari oli "Vill i hjertet". Kõik norrakad kes sellest kuulevad muidugi tögavad mind, et ma seda Tonjet nii fännan, aga no mis teha, ta on inspireeriv mu jaoks. Ehkki ta kunagi ühtegi ekspeditsiooni lõpuni ei tee ja oma sponsorite kulul metsas vedeleda saab. Imetlusväärne oskus ju! Ma tahaks ka!

Aasta raamat, podcast: Raamat võiks ehk olla "Jeger i Svalbards villmark". Lugu ühe jahimehe elust, kes elatub põhjapõdra-hülge-ja rebasejahist ning hahasulemüügist resideerudes aastaringselt väikestes jahihüttides kusagil Svalbardi äärealadel. Eriliseks teeb selle asjaolu, et tegevus toimub aastal 2011, seega täitsa tänapäevane elu eksole :D Selle raamatu lugemine oli põhimõtteliselt esimene asi, mida ma Svalbardi kolides tegin, isegi muuseumis polnud käinud. Seega oli Tommy Sandali lugu, kust ma teada sain, et selline elustiil ongi see, mida siin kogu inimeste saarel viibitud ajaloo jooksul viljeletud on ja millest tänapäevalgi unistatakse. Mäletan, et olin nii vaimustunud ja üllatunud pärast selle esimese jahihütis-talvituja-raamatu lugemist. Praeguseks olen ma neid lugenud terve posu ja ehkki see on endiselt mu lemmikžanr, pole enam iga raamatuga sellist üllatust ja vaimustust, et "Oh, nii saabki elada!" Mainitud raamatut on ka inglise keeles muide.

Podcast... No võta nüüd kinni milline neist "Aasta podcasti" tiitli peaks saama. Aasta algas tugevalt Impact theory lainel, pikad rattatrennid ja jooksud Rootsis aitasid mööda saata Ööülikool ja Hallo kosmos. Siis kuulasin üksikul saarel elades peaaegu kogu ärkveloleku aja kõike, mis kuulata kõlbas: Ausad mehed, Täitsa pekkis jms, Svalbardis kantseldasin koeri mingi aeg Truecrimepoddeni seltsis. Nüüd tekitab hea tunde Kirsitšilli ja Be 1-st.

Aasta uhkeim hetk: Ilmselt on selleks minu klientide positiivne tagasiside, eriti kui nad on selle saatnud firma omanikule ja see mulle sealtkaudu edasi saadetakse. Väga nunnu on.
Teine uhke hetk, või pigem saavutusrõõm oli see päev, kui sain pärast pikka saagat kätte oma Norra autodokumendid. Siia kirja panduna kõlab see nagu täiesti lamp asi, aga arvestades, et ma olen alates 2011. aastat unistanud ja töötanud oma elu Norra kolimise nimel, siis oli auto ümber registreerimine nagu üks suur verstapost sellel teel.

Aasta ebaõnnestumine (heas mõttes): Plaan oli töötada khm...aastaid! khm... Petteri juures. Reaalsus ei olnud nii roosiline, peamiselt kuna mulle ei sobinud mõne inimese töö-ja laisklemisharjumused. Oleksin jäänud sinna veel üheks hooajaks, aga ootamatult tuli teade, et nad vähendavad koerte ja matkade arvu ning nii palju giide pole vaja. Üksi oleks võinud sinna ju jääda, aga eelmainitud põhjustel ma ei tahtnud seda nii palju. Või enam üldse mitte tegelikult. Nii et see oli selline "halb asi", mis tegeikult ei olnud halb, sest andis tõuke oma elu paremuse poole liigutada selle asemel, et kusagil Rootsi külas perfektsete matkadega mugavustsoonis kükitada.

Aasta üritus: Juunis, kui üksikul saarel olid kajakamunad korjatud, tegime väikese paadireisi ümbruses. G näitas meile II MS peidupaiku ja koopaid, sõitsime läbi hülgemere (jah, nii palju oli neid uudushimulikke peakesi) gammesse ja veetsime mõnusa õhtu lõkke ääres. Pärast 1,5 kuu pikkust tormi ja lumesadu oli korraga soe ja tuulevaikne ja imeline ilm. Nagu tasuks selle eest, et me kajakad viimaks rahule jätsme.

Aasta rõõmsaim ja kurvem hetk: Ei oskagi ühte rõõmsat hetke välja tuua. Mulle meeldivad need pikad koeramatkad, seal on palju väikesi hetki, kus tunned et oled omadega õiges kohas. Või pikad autosõidud. Või see hetk, kui me nägime Svalbardis paadireisil esimest korda jääpanku vees hulpimas! No üldiselt teevad mind õnnelikuks need hetked, kui taipad näha kõige inimtekkelise pudi-padi ja hoonete taha, loodust ja olemist ja selliseid igavikulisi asju, mis ära ei kao.

Aasta elamus: Kõik paadireisid Svalbardil. Pyramiden, ujuv karu, liustikud, niisama ringi tuuritamine. Tahaks, et oleks ligipääs mõnele paadile, sest seda tahaks siin küll rohkem teha.

Aasta koostöö: Kodune koostöö.
Aasta projekt: Igakevadine traditsioon Põhja-Norras on korjata kajakamune. Vanadel aegadel oli see oluline toidulisa, mis säilis õigete tingimuste korral lausa järgmise kevadeni. Tänapäeval on tegu rohkem traditisooni elushoidmisega ja restoranide varustamisega selle ainult kord aastas saadaoleva delikatessiga. 1,5 kuud kevadest elasime kolmekesi kahel väikesel saarel (ja kui ma ütlen väikesel, siis ma mõtlen 300x1000m), kus polnud muud kui kaljud, kajakad ja kaks nädalat juunikuus ka natuke rohttaimi. Mida aeg edasi, seda ägedam see kogemus tundub, peamiselt seetõttu, et sealsed looduslikud tingimused tulid mulle veidi ootamatult (mis oli hea) ja et ma sain meeldejääva kogemuse, kui ebasõbralik ja eluks mittesobiv võib arktika olla. Ütleme nii, et Svalbardi elu on viietärnihotell nende saarte kõrval.

Aasta avastus: On tõdemus, et kelgukoerad elavad ära praktiliselt mittemillegagi. Minu senine kogemus kelgukoerte elushoidmisega on sisaldanud ohtralt põhku, heina, koerajopesid, tekke, sokke, mitmeid eri toite, õlisid, peensusteni sobitatud rakmeid, tervet seinatäit ravimeid, jne jne ad infinitum. Siin... koer ja mingid suvalised rakmed. Kõik. Kodus olles on igaühel kuut (ilma põhuta) süüa saab veega segatud liha. Lihtne. Vahel vaatad küll neid pallikesi tormi käes puhta jää peal keras (lund siin ju ei saja) ja mõtled inimlikku mõtet, et vaesed loomad. Aga kõik püsivad elus ja on terved ja tunduvad õnnelikud. Muidugi me ei nõua neilt ka eriti palju, teistes kennelites olid enamuses võistluskoerad. Ja mine võta kinni kumb elustiil neile endile rohkem meeldib. Kui nüüd mõelda mõned aastasajad tagasi, siis võisid koerad kuutidest ainult und näha ja sellist lihtsat elu ongi nad arktikas alati elanud, tõsi küll karva oli vast neil tegelastel rohkem seljas...

Aasta üllatus: Oli see, mis ma ise tegin.
Aasta ost: Mu aasta ostud on juba mõned head aastad matkatarbed. Sel korral parka, pealamp ja neopreenist balaclava. Olen mõelnud siia varustuse ülevaate kirjutada, sest neid testitud ja toimivaid asju on jälle omajagu, mida jagada tahaks. Äkki saab keegi hea idee, mida soetada.

Aasta harjumus: On olnud suhteliselt hea trenniaasta. Olen juurutanud harjumuse teha iga päev rühti korrigeeriveid harjutusi ja süvalihaseid. Ega valikut pole ka, sest selg valutab nagu loom.

Aasta väike asi, mida oled nautinud: Kamin! Lisaks sellele, et on mõnus trennist või töölt koju tulla kui toas on plusskraadid ja kamin köeb, on see meid reaalselt elus hoidnud siin soojustamata hütis.

3 nõuannet talvitumiseks Teravmägedel

1934. a. sõitis Christiane Ritter Svalbardi põhjaossa Gråhukeni oma mehe juurde talvituma. Laevas kohtas ta telegrafisti, tuultest pargitud näoga vana härrasmeest, kes isalikul toonil naisele talvitumiseks kolm nõuannet kaasa andis.

"Käi iga päev jalutamas, ka polaaröö ajal ja siis kui on torm, see on sama oluline kui söök ja jook.

Ole alati heas tujus.

Ära ole kunagi mõtlik, ma pean silmas: Mitte kunagi kurb! Siis läheb see hästi, nii hästi! Ma tunnen Spitsbergenit 25 aastat."*

"Ta en spasertur hver dag, også i mørketiden og når det stormer, det er like viktig som mat og drikke.

Vær alltid i godt humør.

Vær aldri betenkt, jeg mener: Aldri sorgfull! Da går det så fint, så fint. Jeg har kjent Spitsbergen i 25 år."

Jeg er takknemlig for disse rådene og vil legge dem på minnet.

*Tsitaat raamatust "Kvinne i polarnatten" Christiane Ritter.

Talvitumine 2019 vs 1968

1967-69 talvitusid Svalbardi kõige kaugemas idanurgas väikestel saartel kaks jääkarukütti Kristian Torsvik ja Steinar Ingebrigtsen. Keegi polnud seal varem talvitunud ja keegi ei teinud seda ka pärast neid. Ainult Kristian tuli tagasi.

Muidugi pidasid nad seal ka päevikut, mille katkendeid leiab raamatust "Uten Nåde". Selliseid talvitumispäevikuid Svalbardist on õnneks väga palju leitud ja trükitud, Ütlen "õnneks", sest mulle need hirmsasti meeldivad. Just meeleolu ja igapäevaelu kirjelduste poolest. Meie tänapäevane elu on muidugi jääkaruküttide ajast päris palju erinev, pidasin prooviks iga päev päevikut ja kõrvutasin mõne sissekandega Steinari sulest...

Taotlus Sysselmannile, august 1966: "Det søkes herved om løyve for to mann til å overvintre på Ryke Yseøyane øst for Edgeøya på Svalbard vintrene 1967/68 og 1968/69. Hensikten med overvintringene e å drive isbjørnfangst..."

"Siinsega taotleme luba kahele mehele talvitumiseks Ryke Yse saartel Edge saarest idas, Svalbardil talvedel 1967/68 ja 1968/69. Talvitumise eesmärk on tegeleda jääkarujahiga..."

Esialgu ei sujunud neil jääkarujaht kuigivõrd.
17. oktoobril kirjutab Steinar: "Hvor blir bamsen av? Noe nyfrosset ung is, slette florer med mye snadd på, men ingen bjørn. Flott vær."

"Kus mõmmikud on? On värskeltkülmunud uut jääd, kus peaks olema palju hülgeid, aga ei ühtegi karu. Hea ilm."

Ja nüüd minu tagasihoidlik elu 50 aastat hiljem...

Esmaspäev, 9. detsember 2019
Vaba päev. Käin Sysselmanni juures autot registreerimas. Selgub, et enne ei saa autot registreerida, kui pole kindlustust. Kindlustuses selgub, et enne ei saa kindlustust sõlmida, kui pole rahvastikuregistris registreeritud aadressi. Maksuametis selgub, et enne ei saa aadressi registreerida, kui pole kuus kuud Svalbardis elanud. Palun kenasti, et olge nüüd inimesed, mul ju ainult nädal aega puudu kuuest kuust. Saan blanketi. Tükk aega leiutame, mis võiks olla Villmarkssenteri tegelik aadress - me siin ju kasutame kõik ainult numbriga postkaste, aadressi ei teagi. Lõpuks leidub vajalik number ja lubatakse kohe süsteemi kanda.
Õhtul maratonitrenn. 2, 3, 4, 3, 2min lõigud. Väga hea trenn, suudan pulsi ilusti üle 180 lükata.
Hiljem söödan koerad. Hea ilm, vähese pilvisusega, -18 kraadi, tuul 6m/s.

Teisipäev, 10. detsember
12m/s tuul, tajutav temperatuur -27 kraadi.
Tegelen pea kogu päeva vee vedamisega B hütti Björndalenis. Maja ees tahan võimalikult lähedale sõita, aga ei hinda pimedas õigesti, kus tee lõpeb ja lumevall algab ning jään, 2000 liitrit vett järelhaagisega taga, totaalselt kinni. Mercedes Vito kaevab kogu vasaku külje hetkega põhjani lumme. Labidat muidugi pole, pealambi akul vilgub viimane tuli. Viimasel hetkel olin vähemalt sooja jope ja kindad kaasa võtnud. B hütist labidat leida ei õnnestu, seega jääb üle kaevata aknakraabitsaga. Hütist leian õnneks mõned head laiad lauad, mille siis edasi-tagasi sõites rataste alla nikerdan. Umbes tunniga saan välja. Samal ajal on vesi paagis muidugi jäätuma hakanud ja et seda välja lasta pean kõigepealt hütist toodud kuuma veega tükk aega toru sulatama. Aga kõik laabub! :) Hea, et kedagi appi ei pidanud kutsuma.

"Labidas"

11. november 1968: "Ikke liv idag heller. Triste greier dette her. Bra isforhold, S og SO vind minus 5 grader. Slutt på eggene i går. Lurer på hvordan det går på Hopen, de fanger vel kanskje svært. Ser ut som om vi ligger for langt nord. Håper ennå det skal rette seg."

"Ei ühtegi elu ka täna. Kurvad lood siinpool. Head jääolud, lõuna- ja kagutuul, miinus 5 kraadi. Munad said täna otsa. Huvitav kuidas Hopenil läheb, nad kütivad seal kindlasti kõvasti. Tundub et me asume liiga kaugel põhjas. Loodan veel et asi paraneb."

Kolmapäev, 11. detsember
Tuul 18m/s, tajutav temperatuur -31 kraadi.
P ja B läksid saaniga hütti koristama, mina juhin samal ajal matka 4-le rootslasele. Hiljem söödan koerad.
On eriliselt valge täiskuupäev. Kogu päeva saab suuresti ilma pealambita toimetada ja isegi näeb täiesti mugavalt ümbritsevaid mägesid. Tuul hakkab õhtul tõusma, puhangud kuni 20m/s, järgmiseks päevaks lubab jälle tormi.

B jõuab tagasi ja räägib, et jõel olla väga kehvad lumeolud, palju kive väljas. Siiski said nad hulga vana mööblit hütist ära toodud, kuid järgmised sõidud sinnakanti peavad veel kaua lund ootama.
Õhtul teen 4x4min lõigutrenni ja saan lausa kaks viimast lõiku pulsi üle 180 hoitud.

Neljapäev, 12. detsember
Hommikul kiirelt kindlustusse. Hoolimata sellest, et mu aadressi rahvastikuregistrisse kandmine pidi kiirelt käima, ei ole see kaks päeva hiljem siiski kuskil nähtav. Sisestakse käsitsi, saan loa sysselmanni tagasi minna, kindlustus peaks nüüd nende süsteemis nähtav olema ja auto registreerimine võimalik.
Sõidan Sysselmanni, ikka on mingi error. Tuleb välja, et ka neil seal on vaja, et mu aadress oleks rahvastikuregistris, aga ka nemad saavad selle viimaks ikkagi käsitsi sisestada.
Vahepeal kaevan koeraaediku värava lume alt välja, et koerad kätte saada.
Tagasi sysselmanni - maksan 120NOK-i ning saan kätte oma ajutise autodokumendi ja... Svalbardi numbrimärgid!! Selle saagaga on siis ühelpool. Tunne on päris hea :)

Reede, 13. detsember
Hommikupoolikul käime P-ga hooaja esimesel kelgutripil. Mingit lund nagu kohati oleks. Kõikjal kindlasti mitte, aga eks siis tuleb natuke ärevaid hetki mõne grupiga, mis teha. Otsustame avada kelgumatkad turistidele.

Õhtul koristan ja toimetan kodus, toon hütti vett ja viis kasti küttepuid. Raiun suure hulga pilpaid tulehakatuseks ette valmis.

Ventilaator, mis liigutab sooja õhu tuba mööda laiali

Tora Kukri ja tema tehtud töö

Laupäev, 14. detsember
Kogu päev matkad, hommikul 5, õhtul 1 külaline. Jälle imeline täiskuu, nii valge pole kuu aega olnud. Õhtul pärast trenni teen väikese matka B hütini ja klõpsin pilte. Vaikus, valgus, põhjapõdrad, tuule pakitud kuiv lumi krõbiseb jalge all nagu penoplast.

14. detsember 1969: "Stordag idag. Hele 5 stk idag. Ei bingse med en 1-åring lå i skudd nr. 40, ungen ble skutt. I skudd nr 33 lå en hanne, og mye spor omkring tyder på at bingser med unger har vært på visitt. I skudd nr. 35 lå ei bingse, hun hadde en 2-års unge som ble skutt. Ungene avspekket og saltet, så nå henger tre voksne bjørner til tining i bislaget. Flere slike dager vil være velkomne. Fint vær, minus 26 grader."

"Täna oli suurpäev. Koguni 5 tükki. Emane 1-aastase pojaga oli püünises nr 40, poeg sai maha lastud. Püünises nr 33 oli isane ja ohtralt jälgi ümbruses viitas sellele, et emased poegadega olid uudistamas käinud. Püünises nr 35 oli emane, kelle 2-aastase lasime maha. Pojad said rasvast puhtaks nülitud ja soolatud ja nüüd ripuvad kolm täiskasvanud karu sulamas. Rohkem selliseid päevi oleks teretulnud. Hea ilm, miinus 26 kraadi."

15. detsember.

Noakollektsioon sobib ju hästi jõulukaunistuseks:)

Vaba päev. Õhtul pikk trenn ja kodune vedelemine. Panin jõulupuule tuled külge:)

10 negatiivset fakti Longyearbyenist

Kiidulaulu ja Svalbardi imetlemist on justkui kõik kohad täis. Olekski nagu mingi imede saar, kus on kogu aeg meeletult ilus ja kõik käivad hommikust õhtuni õnnelikult matkamas. Samas on siin mõned üsna Svalbardi-spetsiifilised tegurid, millega esialgu ei oska arvestada. Ja mis ei pruugigi nii väga meeldida, kui siin elad.

Tegemist on muidugi ainult minu arvamusega, võib-olla mõni teine ei märka neid asju üldse, veel vähem on nad häirivad.

1. Iga jumala nädal on kusagil linnas ära kas vesi või elekter. Mind puudutab see veel tunduvalt vähem kui neid, kes päris linnas elavad, sest meil jooksvat vett nagunii pole. Eeldatavasti on linnaelanikel siis vähemalt joogiveevarud kusagil voodi all. Aga ma ei kujutaks ette, et ma olen arvestanud, et pesen pärast trenni ennast või pesu ja siis on kaks päeva vesi ära. Kui see regulaarselt juhtub, siis ilmselt muutuks päris tüütuks. Niigi ju leiad selle trenni ja pesupesemise aja ülinapilt kuskil teiste asjade vahel...

2. Inimesed, kes elavad linnast väljas oma majades, maksavad elektri eest hingehinda. Elekter on niigi kallis, aga kui sa elad nt Björndalenis, mis on suur hütirajoon siinsamas 10km kaugusel, siis maksad 50 ööri rohkem Kw eest. Ka meie, kes me oleme linnulennult ainult 200m linnast väljas, peame mõtlema, kas täna saab auto mootorisoojenduskaablit 30 või 40 minutit hoida.

3. Autotöökoda ei tee mitte midagi peale arve esitamise. Nagu reaalselt MITTE MIDAGI ja seda juhtub korduvalt. Ma alguses ei uskunud kui B rääkis, mõtlesin et eks nad midagi ikka teevad, ju B liialdas. Teine kord olin ise kaasas ja nii uskumatu kui see ka pole, tõsilugu. Tuleb neiu kontorist välja, paneb käed taskusse ja seletab südamerahuga, kuidas nad keerasid Land-Roveri katkise tagatule katte teistpidi, auguga allapoole.
"Ja näete niimoodi teil sajab vähemalt vihm välja, enne oleks kogu vesi tule sisse kogunenud." Uskumatu, kuidas saab sellist asja üldse tõsise näoga rääkida? Masin toodigi ju töökotta selle pagana tule vahetamiseks. Ja arusaadav, et Land-Roverite tagatuled ei seisa Svalbardi autotöökojas riiulil reas, vaid neid tuleb tellida, aga selleks on kliendi telefoninumber, et asjast teatada.

Lisaks oli vaja kinnitada numbrimärk (mille mina teise autoga tagurdades küljest ära sõitsin. Piinlik.) Loomulikult ka seda ei olnud keegi tagasi pannud. B sõitis selle peale lihtsalt minema, et mitte enesevalitsust kaotada, ma jäin ootama kuni töömees 30 sekundiga numbri lihtsalt otse auto stange külge kruvis.

4. Toidupoes müüdavad hingehinnaga juurviljad-puuviljad on väga tihti mädanenud. Eriti häirib salati puhul, sest seda ei ole iga kord näha läbi karbi või kile. Hinna üle ei virisegi, see on rohkem harjumise asi, aga just see, et olemasolev ei kõlbagi tihti süüa. Omamoodi ju arusaadav, sest kogu see kraam läbib pika transpordi, aga see on üks faktor, mis mind kurvaks teeb ja paneb iga kord mõtlema, kui tore oli mandril elada... Ma ju armastan aed-ja puuvilju nii väga... :(

5. Lund on enamik talve ainult kohtades, kus sellega midagi kasulikku teha pole. Nagu teada, on tegu kõrbega, ehk sademeid on imevähe. Samas on tugevad tuuled, mis puhuvad selle vähesegi lume kohe minema. Meil on sel talvel olnud kolm suurt lume(tormi), aga lumi püsib jõel just parasjagu nii kaua, et jõuame mõelda, kuidas homme kelgumatkadega alustame. Hiljemalt paari-kolme päevaga on kõik lumi jälle minema puhutud, praegu oleme lumeoludega tagasi septembri alguses. Hea Eesti sitt suusailm, ainult liivataolise lumega ja pimedas. Vähemalt sulamisohtu siin ei ole, nii et loodetavasti ikka koguneb midagi uueks aastaks või märtsiks või midagi...

6. Suvel on kõik (KÕIK!) kohad täis imepeenikest kõrbetolmu. Kaamera, tuba, küttepuud riidas, aknaid peab viis korda suve jooksul pesema. Toas on absoluutselt kõik pinnad poole päevaga tolmused. See otseselt ei häiri nüüd, aga siiski asi, mille peale ma poleks tulnud. Nii et kui Svalbardi reisid, võta kaasa kõik saadaolevad kaamerapuhastusvahendid!

7. Pikkadel matkadel käimine on enamus aastast väga komplitseeritud, mistõttu enamasti käiakse päevamatkadel või minnakse oma hütti. Ei mingit "lähen korra nädalas üheks ööks telkima" või "teeks õige keset novembrit nädalase matkakese". Ma vist ei mäleta enam kuidas oma telki üleski panna ja mandril olin ma tunduvalt rohkem pikkadel matkadel, kui siin. Matkahooaeg käib siin käsikäes päikesega. Lisaks sellele piirab ilm ja jääkarud väljas liikumist - kui on teada, et kuskil on jääkaru, siis palutakse inimestel seda piirkonda vältida. Sügisel, kui ma veel kaalusin siiajäämise ja mandri vahel, oli üks hirme, et siin võib tekkida vangis olemise tunne. Kahjuks natuke on see kartus tõeks osutunud. Loodan (ja usun tegelikult!), et lume tulekuga korvavad matkakogemused selle kodus kopitamise mitmekordselt.

8. Novembrist jaanuarini ei ole tööd. Ma tean isegi giide, kes on siin neli aastat töötanud ja ikka pole aastast lepingut saanud ning elavad pimedal ajal säästudest. Sama lugu ka ehitustööliste ja muude "normaalsete" ametitega. Põhjuseks muidugi see, et pole lund - pole turiste - pole raha. Kogu elu on talveune režiimil. Teisalt - hea puhkus ju!

9. Elukohta ei ole. Õnneks, Jumal tänatud!, minul on suurepärane majake olemas ja ma olen uskumatult õnnelik ja mul on tohutult vedanud. Aga enamus giide elab sõprade diivanitel, sest giidipalgaga korterit ei osta ja üürimiseks lihtsalt ei olegi ühtegi korterit võtta. Seda teemat on siin leierdatud juba aastaid, iga kord kui valimised on loodetakse, et äkki uued tegelased puldis võtavad miskit ette. Tundub küll suhteliselt lootusetu, äkki 10 aasta pärast saab see probleem lahenduse. Hirmuga mõtlen, mis saab, kui me peame siit välja kolima. Ilmselt oleks sellisel puhul variandid mandrile tagasi minna või autos elada.

10. Üldine atmosfäär linnas on kohati nagu väike Eesti. Lemmiktoit on teine svalbardlane. Inimesed õelutsevad facebooki grupis, pidevalt passitakse "kes?", "mida?", "kus?" ja "kuidas?" teeb.
-Lülitad natukene hiljem kaugtuled maha, saad kohe etteheitva signaali. Hea et ümber ei keera ja järgi ei sõida.
-Vahepeal oli mingi pikk teema kuidas üks mees kõndis linnas suletud relvaga (nägi välja nagu võiks laetud olla) ja talle mindi juurde õiendama ning siis paluti facebooki kaudu politsei kutsuda.
-Unustad helkurvesti koju, siis kõnnid hirmuga mööda kraave endal selline tunne kuklas, et keegi teeb sinust pildi ja postitab Facebooki teema - "Kodanik, kes pole märganud, et meil on siin pime!".
-Kui meil koerad suvel järjekordse pardi munad ära sõid, oli 5 min hiljem üleval 100 kommentaariga teema, mis jõudis küsimuseni: "Aga mis siis, kui see oleks 5-aastane laps olnud?"
Tundub, et inimestel on liiga palju aega tegeleda sellega, mida teised teevad.

Ilmselt kuskil on ikka toredaid inimesi ka, aga paratamatult jääb see üksteise kallal õelutsemine silma ja tekitab tunde, et keegi pole siin oodatud.