Paari päeva eest käisime Breivikeidetis lumeolusid kontrollimas. Breivikeidet on see koht, kuhu kolitakse koerad turismihooajaks. Suvel on seal maailma põhjapoolseim 18-auguga golfiväljak, talvel põhjapõdrad, suusalaenutus, väike restoran ja meie. Koht ise on veel üksildasem paik kui Skibotn, seal ei ole tõesti mitte midagi peale mõne talu ja ilusa looduse. Selline ilus suur org mägede vahel, orupõhjas jõgi ja veidi eemal lahesopp. Päikest ei paista sinnagi, pidi umbes 4. Veebruari paiku tulema.
Oleme Helenega iga päev sinna viidavaid kuute värvinud ja kelke parandanud. Too päev saigi esimene ports kuute kohale veetud. Lisaks tuleb ehitada väike soojustatav söödaruum, kuutidele jalad alla panna, ketiliinid paika sättida. Tööd on omajagu, ei kujutagi hästi ette kuidas kõik tehtud saab, eriti arvestades, mis tempoga siin senimaani on asju tehtud. Varsti peaks Sven ka kohale jõudma, eks me lükkame siis Ida-Euroopa tempo peale.
Nagu öeldud, meie peamine Breivikeidetis käimise eesmärk oli lumeolusid kontrollida. Skibotnis ju praktiliselt ei saja lund. Nüüd lõpuks on mingi hädine kiht maas, aga igatahes ei saa selle järgi otsustada, kas turistihooaega saab alustada või mitte. Võtsime lumesaani - kõik garaaziuksed olid mõistagi lukustamata - ja kimasime pealtnäha suvalisest kohast läbi võsa. Minu jaoks oli see esimene kord saaniga sõita, Tomas ütles lihtsalt, et ma jälgiks tema keharaskuse muutusi ja seda kuhu ta vaatab. Ega ma ausalt öeldes mingit rada küll niiviisi ära ei õppinud, pigem keskendusin küüntega kinni hoidmisele, sest kui inimene on kogu elu nende saanide ja tsiklite jms sõitnud, siis ta väga tagasi ei hoia. Ja Tomas on. Tal on teine firma ka, mis tegeleb kõiksugu tehnika ja masinate rentimisega, ta on töötanud rekkajuhina ja kalamehena, ühesõnaga kogu aeg mingite mootorite jõul liikunud. «Peaks olema piisavalt usaldusväärne», üritan ma endale korrutada, kui järgmisest kahemeetrisest kraavist hooga üle lendame.
Lund oli igatahes mõnusalt. Tubli 30cm kõikjal. Vabalt võiks kohe kelgutama hakata. Ainuke asi, mida ma natuke kardan on seitsme rakendi korraga valmis panemine. Siiani on meil Helenega kahekesigi trennis käies veidi segadust olnud. Koertel on ju ikka vaja minna naaberrakendile tere ütlema ja siis on kohe liinid sassis ja läheb hulk aega koerapuntra harutamisele. Õnneks lubas Tomas meile esimestel kordadel ikka mingisuguse koolituse teha teemadel, mida turistidele rääkida ja kuidas lahtipääsenud rakendit kinni püüda.
Käisime veel Tromsøs poodides, skoorisin sealt omale ühed mõnusad suured Soreli polaarsaapad. Seni olen käinud tavaliste nahast matkasaabastega ja trenni minnes overbootsid peale pannud, aga veidi on ikka külm. Arvestades, et ees ootab -30 ja praeguse -7-ga on varvastel juba jahe, siis tasub saabastesse investeerida. Kõige hullem on matkasaabaste+overbootside juures see, et neis on alati mingi niiskus. Kõigepealt koguvad need kergelt jalgadest auruvat niiskust, kui jõest läbi jooksed imbub midagi läbi ning mõni isane märgistab hullunult kõike, kaasaarvatud händleri jalgu... Sorelid on alt kummiosaga, kõrged ja veekindlad.
Pärast 4h linnas olime Tomasega mõlemad suhteliselt tüdinud. Kauem küll seal aega veeta ei tahaks. Naudin ikka täiega oma rahulikku maaelu. Pole sellist mõtet veel tulnud, et tahaks kuskile suurde poodi või kohvikusse vms kohta, mis Tallinnas on normaalse elu osa. Käin siin poes nii harva kui võimalik ja ostan enamasti kuivaineid ja rosinaid. Kui ma muidu olen üsna obsessiivne oma toitumisega, noh et ikka peab olema piisavalt erinevaid juurvilju ja seemneid jms veganile vajalikku, siis siin ma pole veel kordagi toidust mõelda jõudnud. Võib-olla peaks. Nädalas ainult 400g pakk külmutatud juurvilju süüa pole ikka päris jätkusuutlik... Eks näis kuidas Breivikeidetis elukorraldus olema hakkab, sest seal pole üldse mingeid poode.
No comments:
Post a Comment