Mulle jõudis just kohale, et see päike, mida ma lennukiaknast siia sõites nägin, oligi ilmselt mu viimane otsene päikesevalgus enne järgmise aasta jaanuari lõppu. Sest siin, Skibotnis, asume me nii mägede vahel, et juba praegu ei tõuse päike nähtavale. Ja kui koertega Tromsøsse kolime, on juba polaaröö peal ja päike ei tõuse nagunii üle horisondi. Natuke imelik mõelda. Valgust praegu veel muidugi on, aga päevad lähevad suure hüppega pimedamaks. Kui Eestis lüheneb päev mõne minuti võrra, siis siin oli eile päeva pikkus 4:42, homme 4:20. See on päris märgatav erinevus. Võrdluseks: Tallinnas on täna päeva pikkus 7:48.
Ega see pimedus midagi tegemast muidugi ei sega. Looduses töötades on minu meelest alati suva kui valge või pime parajasti on, see sesoonne depressioon, millest kõik ajakirjad sügisel rääkima hakkavad, see tekib rohkem linnakeskkonnas.
Ma loodan.
No comments:
Post a Comment