Täna oli mu esimene kord rakendit juhtida! Päris äge on. Korralik tasakaalu-ja koordinatsiooniharjutus, eriti kuna siin on nii järske langusi kui kive ja jõeületusi. Kelku kummuli ei keeranud, aga palju puudu ka polnud. Samas ega see kummuli keeramine pole mingi hull asi, tõstad käigu pealt püsti tagasi ja jätkad. Rakendit jooksu ei tohi ainult lasta, seda kuulsin ma oma 20 korda. Et lahti lasta EI TOHI! Küsisin, mis siis ikkagi saab, kui ma lasen. «Sa EI lase lahti!» oli vastus :D
Õnneks oli mul ainult neli koera nii et neid oleks jõudnud hädapärast ka puhtalt käte jõuga tagasi hoida. Kelgul on muidu mitu pidurit- kõigepealt kummimatt, mida peaaegu kogu aeg ühe jalaga all hoitakse, siis metallpidur kelgu taga, millega saab rakendi päris seisma pidurdada ning viimaks on veel ankur, mille saab lumme panna selleks puhuks kui kelgult maha pead astuma. Lisaks saab koerad puude olemasolul puu külge siduda, mis on kõige kindlam variant.
Rada kulgeb nii, et umbes pool tundi sõitsine mäkke, siis keerasime ringi ja tulime alguspunkti tagasi. Mäkke sõites olid mu vaesed neli emast koera lõpuks ikka päris läbi. Tomas küll keelas neid aidata, aga sel juhul nad oleks vedamisest vist üldse loobunud. Ega seal sambla peal kerge pole vedada, tüübid on pealegi tükk aega ilma trennita seisnud ja ilmselt mitte tippvormis. Jooksin kõik suuremad tõusud kelgu kõrval, vahelduseks hea liigutada.
Alla tulles seevastu olin kogu aeg poole keharaskusega mati peal ja ikka oli tegu et rajal püsida. Paar korda kui mõnda põõsast riivasin vaatasid koerad üle õla küll sellise näoga, et mis võhik see nüüd siia sattus:D Kokkuvõttes polnud vist hullu, Ishvald ütles et «You did VERY well, especially with these conditions» Endale tundus, et ainuke mure oli keharaskusega juhtimine, kuidagi uimaselt reageeris kelk. Selle peale arvati, et pean kurvis rohkem pidurdama.
 |
| Võtsime Frida salongi, et ta puurinaaber talle kallale ei saaks minna |
No comments:
Post a Comment