Nagu teada, on köietöö kõrghooaeg suvel ning talviti tavatsen ma muud huvitavat teha. Sel talvel tahtsime Sveniga Svalbardi (Teravmäed) tööle minna. Minu huvi oli kelgukoertega töötada ja norra keelt õppida, Sven püüdis saada mehaanikaalast tööd sadamasse või lumesaanigiidina. Saatsime kõikvõimalikesse firmadesse cv-sid alates augusti lõpust. Kahjuks ilma mingi tulemuseta. Olime muidugi kursis, et sinna ongi raske tööd leida, aga et see kolme kuu jooksul ei õnnestugi, ma ei arvanud. Eks me olime muidugi valivad ka, lausa ettekandjaks minna ei tahtnud, sellisel juhul võiks vähemalt minul küll polaaröös masendus peale tulla.
Kuna keegi meist huvitatud ei olnud, andsime pärast neljandat ringi samadesse firmadesse kirjutamist alla ja hakkasime oma cv-sid saatma ka mujale kui Svalbardi. Tingimuseks oli, et töö peab võimaldama õues olla, olema huvitav ja ebamugav, boonusena võiks ka Eesti püsikulud ja reisiraha tasa teenida. Häda korral viimase valikuna oleks võinud ka Eestisse jääda ning lihtsalt leida töökoht, mille kõrvalt saaks normaalselt trenni teha.
Alguses ei tahtnud mõte ûldse jooksma hakata ja tundus, et ükski töökoht ei sobi - kõikjal paistis olevat mingi takistus. Lõpuks hakkasin juba igasugust lootust kaotama, et üldse see talv reisida ja midagi huvitavat teha saab. Meeleheites läksid käiku kõige utoopilisemad ideed surfitreenerist kanaaridel, pologroomi ja köietööni uus-Meremaal ning tallitööst vangivalvuri ametini Eestis.
Tegelikult oli selline ebaedu minu jaoks väga üllatav ja ebaharilik. Olen elu jooksul nii palju erinevaid asju teinud ja nii kogenud motivatsioonikirjade kirjutamises, et saan tavaliselt alati kohe sinna tööle kuhu ma tahan. Ega ma neisse kohtadesse kuhu ma väga-väga ei taha ju ei hakkagi kirjutama, nii et motivatsioonikirjades olen ma päriselt ka motiveeritud. Millegipärast oli seekord vist mingi erakordselt halb laine tööalaselt.
Pikapeale hakkasin siiski vastuseid saama. Alguses negatiivseid, siis positiivseid. Muuhulgas suhtlesin pikemalt ühe kelgukoerafirmaga Islandilt, mis oli ilmselgelt kokku puutunud seikluseotsijatega ja üritas nüüd kõigest hingest kirja teel ideaalse töötaja leida. Kõik ülejäänud püüti sõna otseses mõttes minema hirmutada:
-tööpäevad kestavad 10+ tundi ja 6 päeva nädalas
-lõuna jaoks pole aega, sest tööd on nii palju
-elatakse kõik koos sõjaväeautodes või konteineris, privaatsus puudub
-pidevalt sajab - vajalik hankida ekstra tugev kalameheülikond
-pesta ei saa pikki perioode, pesumasinat kohtab harva
-turiste teenindades peab olema puhas ja korralik
-on pidevalt pime, tuuline, vihmane, halb olla
-koerad on poolmetsikud gröönimaa kelgukoerad, kes kaklevad kogu aeg
-sõpru ja külalisi territooriumile ei lubata
-paare koos tööle ei võeta
-hästi saavad hakkama inimesed, keda motiveerib negatiivne tagasiside
-osta tuleb vähemalt 1000euro väärtuses varustust (vihmariided, saapad, pealamp jms)
-üheotsa lennupilet kompenseeritakse pärast kolme kuud tööd, tagasisõidu saad poole aasta pärast
Kas ma mainisin, et tegu oli vabatahtliku tööga, mille tasuks on ainult toit(mida pole aega süüa) ja elamine(army truck)?!
Khm...!
Ma oleks sinna juba peaaegu läinud, tundus tore koht. Peamine takistus oli see, et mulle päris peale maksta ei meeldi oma töö eest. Siis võiks juba uuesti talveks matkama minna, sest mida muud see tööpakkumine oli, kui ühe täiesti normaalse õues elamise kirjeldus.
Viimasel hetkel enne Islandi lennupiletite ostmist, kirjutas mulle vabatahtlikeportaali kaudu Põhja-Norra kelgukoerafima. Helistasin kohe, tundus esimesest hetkest tore koht. Isegi palka lubati maksta. Paari tunni pärast olid piletid hoopis Norra. Siin ma nüüd olengi, kelgukoeri kantseldamas, just täpselt nii nagu plaanitud:)
No comments:
Post a Comment