Koertest

Kuna olen nüüd juba natuke koeri ja nende igapäevaelu tundma õppinud, panen mõne asja kirja nii nagu need mulle pärast esimest 1,5nädalat tunduvad. Ma olen selles maailmas veel nii vähe aega veetnud ja mul puudub võrdlusmoment teiste kennelitega, seega suhtun asjadesse avatud meelega ja püüan õppida nii palju kui võimalik ilma hinnangute ja eelarvamusteta. Selge on see, et kodukoertega pole mõtet kelgukoerte kennelit ega kasvatusmeetodeid võrrelda - see siin on natuke teine maailm. Ning teema inimkonnast ja tema kombest kogu maailma ja elusolendeid enda kasuks pöörata, on ka üks teine teema, millesse ma siinkohal ei lasku.

Koerteaedik on umbes 100x50m ala metsa all, kohe elumaja kõrval. Aedikul on küll tehniliselt aed ümber, aga kuna seal on nii palju auke ja lahtisi väravaid, siis tuleb kõik lahtipääsenud koerad kiirelt kinni püüda. Praegu elab siin umbes 58 koera, neist 5 kutsikat, kes on eraldi väiksemas aedikus ja keda veel kelgu ette ei panda. Aedikusse on puude vahele tõmmatud kettidest liinid ja igale liinile omakorda ketiga kinnitatud umbes 8 koera. Igaühel on oma kuut. Nii et liikuda saavad nad oma u 2-3m keti ulatuses pluss see maa, mis liin liikuda võimaldab. Koerad puutuvad enamasti ketis olles parasjagu kokku, et veidi suhelda või mängida või... noh.. kahjuks ka kutsikaid teha. Liikuda saavad nad ainult kelgu või käru ees. Niipalju kui mulle räägitud on, siis nt suvel kuumaga või talvel jääga neid üldse ei treenita ega jalutata. Praegu oleme käinud trenni tegemas max 8 koeraga iga päev nii et läheb tükk aega kuni ring täis saab. Ülejäänud seisavad ja sisustavad oma aega kuudi ümber aukude kraapimisega.

Kelgukoerte toitmise kohta on igaühel oma arvamus, ma pole veel kahte sarnast kohanud ning olen neist nõuannetest oma keskmise tuletanud. Süüa saavad nad kaks korda päevas. Turismihooajal mõnikord kolm korda ja suvel enamasti üks kord ja ainult krõbinaid. Mina olen tavaliselt andnud hommikuks vedelama supi hakkliha ja mingi sümboolse koguse krõbinatega. Seda selleks, et nad rohkem juua saaks, ning et mitte anda suurt kogust krõbinaid enne trenni, sest need pidavat olema natuke raskemini seeditavad.
Õhtul teen paksema toidu leotatud krõbinatest ja hakklihast. Eraldi vett ei anta, lund ja jääd on piisavalt. Ma ei tea kas suvel joodetakse, ilmselt ikka.

Mis puudutab soovimatuid kutsikaid, siis selle vältimiseks tõstetakse indlev emane kuskile aediku serva, isastest kaugemale. Kelgu ette püütakse mitte panna sel ajal. Sellel meetodil on paar puudust. Nimelt saavad koerad aeg-ajalt ketist lahti - mõni karabiin või keti lüli annab järele. Iga päev on keegi lahti, mõnikord mitu koera. Kaugele nad ei lähe ja häälte järgi on kohe kuulda kui aedikus liiga lõbusaks kisub ning siis tuleb lihtsalt kiirelt kohale joosta ja põgenik kinni püüda. Mõnikord aga ei pruugi keegi innaaega õigel ajal tuvastada või saavad koerad ikkagi kuidagi kokku ja siis lastakse  emasel poegida ja võetakse 24h möödudes kutsikad ära. Praegu on meil üks selline emane ja ta on päris nukker... Aborte ei tehta, sest see pidi koerad peast lolliks ajama ja lõppkokkuvõttes veel hullem olema. Muid medikamentoosseid tiinestumise vältimise vahendeid ei kasutata põhjusel, et see on lihtsalt liiga kallis. Võistlustiimi isastele on kaalutud keemilist kastreerimist, aga sellega kaasneb risk, et koer ja tema veoomadused muutuvad  seeläbi liiga palju. Uurisin ka teiste kennelite kohta ja nii toimitakse põhimõtteliselt kõikjal. Kastreeritud või steriliseeritud koera hind on madalam, kui peaks tahtma mõnda sellist müüa. Osta ka keegi ei taha. Pealegi võivad head töökoera omadused selguda alles nelja aasta pärast ja siis tahaks võibolla paaritada. Niisiis tuleb meil silmad ja kõrvad lahti hoida ja mitte lasta kellelgi omavoliliselt romantikat teha, sest mina seda stressis emast väga hea meelega oma hinge peale ei tahaks.

Treeningust. Minu eelarvamus poolmetsikutest ja lakkamatult haukuvatest koertest ei osutunud absoluutselt tõeks. Koerad kuulavad väga hästi ja viivitamatult sõna. Tomas ütleb, et nendega tuleb olla karm, aga õiglane. Koerad teavad, et kui käsklus antakse juba teist korda, siis kolmandale korrale järgneb midagi halba ja nad ei hakka seda ootama, vaid teevad mis vaja. See midagi halba on konkreetne ja kiire positiivne karistus, nt kausiga kuudi pihta löömine (vali hääl), moka surumine hammaste vahele, kiire vops kulbiga pehme koha pihta vms. Oluline on, et karistus lõpeks kohe kui koer teeb mis vaja ning ei oleks mingit emotsionaalset närveldamist või pikemat näägutamist. No seda ei-ei-ei-tohi-kutsukene! Kodukoerte kasvatamisega võrreles võib tunduda harjumatu, aga arvestades, et need koerad on väga tugeva iseloomuga, füüsiliselt suured ja jõulised ning et neid peab 14 kaupa kelgu ees ka suuremas adrenaliinipuhangus kontrollida saama, siis on need kasvatusmeetodid omal kohal. Enamasti muidugi koertele käsipidi kallale ei minda, sest nad kuulavad kurja häält suurepäraselt.

Iseloomult on kõik inimesega ülevoolavalt sõbralikud ja energilised. Nad austavad inimese isiklikku ruumi ja lõpetavad paide nurumise kohe, kui neile mõista antakse, et nüüd aitab. Enamus koeri roniks hea meelega sülle või tuleks tuppa magama. Teen tihti pärast õhtust söötmist pikema sügamisringi ja kahju on kohe neid üksi jätta kui pealambi valgel kümned rohekalt helkivad silmapaarid igatsevalt vastu vaatavad. Kahjuks ei jõua kõiki lõputult sügada.