Sain ka lõpuks selle kelgutamise ära proovida. Esimese korra puhul istusin kelgul ja Tomas juhtis taga ning seletas mida ta teeb ja mis käsklused koertel on. Siin kasutatakse tavapärast «dzii» ja «haa», mitte hoyre/venstre, seda põhjusel et kui nt Kanadast koera ostad, siis tal pole vaja ümber õppida. Käsklusi on veel palju: hunder klar! Jobba opp! Rett fram! Rolig! Jms. Ma ei hakka siin rohkem valesti kirjutama :D
Võtsime seitse koera. Lund oli kohati 20cm, kohati mitte üldse, nii et koerad vedasid kelku mööda sammalt ja liiva. Tõusu peal vaatas mõni küll üle õla sellise näoga, et need inimesed on ikka täitsa lolliks läinud. Väga kiiresti just ei liikunud ja seisma jäädes on mõnel õhema karvaga tegelasel ikka silmnähtavalt külm. Et siis ei ole see kelgutamine iga kord mööda paksu lund tuiskamine, see rada asus näiteks metsas ja kohati lagedatel mägedel, ületas viiel korral jõge ja mõnes kohas pidi vaatama, et järsakuservale liiga lähedale ei satu.
Ega ma väga palju muidugi ei tea, mis seal ümber veel oli, sest me hakkasime alles kl 21 paiku liikuma ja väljas oli kottpime. Virmalised olid see õhtu päris korralikud, terve taevas oli rohelise-lillatriibuline. See kant siin Troms’i maakonnas ongi virmaliste tõttu turistimagnet. Koerte ja vaalade pärast ka, aga virmalisi näeb ikka väga tihti.
Mul oli tegu, et kelgus mitte magama jääda. Olen siin hea rütmi sisse harjutanud, et iga õhtu vähemalt kl 22 magama saada ja see aeg jõudis just parasjagu kelgus istudes kätte. Koerad lõõtsutavad, kelk sahiseb uinutavalt... Väga lihtne on sinna külma kätte magama jääda. Hästi see lõppeda ei pruugi, sest isegi -2 kraadiga, mis tol ööl oli, hakkab pääris külm, kui tuule käes liikumatult istud.
Täna loodetavasti saame uuesti minna ja siis saan ehk oma rakendit juhtida! Põnev!
Ma tean, et piltidega postitust oleks huvitavam lugeda, aga telefoniga on neid jube tüütu lisada. Panen pildid tagantjärgi, kui Sven mulle detsembris arvuti toob.
No comments:
Post a Comment