Esimene tööpäev kelgukoertega

Kui C ütles, et ma ei saa esimestel päevadel magada, siis oli tal õigus. Minu majake on otse 58-pealise koerakarja kõrval, lähim kuut asub umbes kolme meetri kaugusel ja öösel hakkab iga paari tunni tagant mitmehäälne huskylaul pihta. Nagu helilaine, üks koer alustab ulgumist ja paari sekundiga nakkab see kõigile. No kes suudaks vastu panna kiusatusele keset ööd veidi ulguda?

Hommik algab söötmisega. Kelgukoerad söövad hakkliha ja spetsiaalseid kelgukoerakrõbinaid tilga õliga. Hakkliha tuleb 20-kilostes jäätunud kottides, see pannakse suurtesse vannidesse kuuma vette koos krõbinatega ja segatakse elektritrelli abil värvisegamis vispliga ühtlaseks auravaks lögaks. Siis võetakse paras ports väiksemasse ämbrisse ja käiakse mööda koeraaedikut meetrise kulbiga «suppi» jagamas.
Minu esimene (ja viimane) kultuuri$okk saabub kohe kui söödaruumi uks lahti tehakse. Mul on niigi natuke liiga hea haistmismeel ja ma ei ole arvestanud sellega, millised aroomid söötmisega kaasnevad. Kujutage ette rasvase hakkliha lõhna, kui see kuude viisi natukesehaaval riietele ja söödaruumi seintele roiskuma jääb. Asju muidugi pestakse, aga kogu toore liha ja ligunenud koerakrõbinate  massi paratamatult maha ei pese... See oli vist see üks ja ainus kord, kus ma püüdsin tulutult välja mõelda, mis pagana põhjustel ma siia ometi tulin :D Jälle tuleb tõdeda, et tegutsemine aitab, asjade üle mõtlemine aga üldse mitte, sest söötmise lõpuks sain juba selle haisuga iivelduseta hakkama. Õhtuse söötmise ajal peaaegu ei tundnudki midagi.

Koerad on siin üllatavalt hästi kasvatatud! Söötmise ajal pole mingit kausi juures lõhverdamist ega peale hüppamist, oodatakse viisakalt, pilk kulbil. Küsisin kasvatusmeetodite kohta ka, noh et ei tea miks need koerad seda kulpi nii vahivad. Öeldi et nendega tuleb konkreetne olla. Kui keegi käituda ei oska, tuleb ta kiirelt ja suurema draamata käituma panna. Kulp võib sealjuures abiks olla.

Siinsed koerad kuulavad ülihästi kui neil haukuda keelatakse. Aias on 58 koera ja kogu see kari suudab päris suurt lärmi teha, arvasin, et sellist asja polegi võimalik kuidagi ohjata. Seda üllatavam oli kui T. pea uksest välja pistis, vilistas ja röögatas, kari jäi vait nagu üks mees ja T. pistis pea tuppa tagasi. Hämmastav. Enamus inimesi ei suuda oma ühte toakoera ka haukumast takistada...

Hommikul tuleb veel junne korjata. Ei midagi kontimurdvat, väike reha ja labidas nagu hobustelgi. Enne siia tulekut mõtlesin, et huvitav mida nad koerajunnidega teevad, noh et kas on nagu tallides viiemeetrine s...hunnik maja taga? Tundus hirmus. Hobusesõnnik on hobuseinimestele normaalne asi, ei haise ega midagi, aga nii koerainimene ma veel pole et koerasitast samamoodi mõelda. Reaalsus on see, et junnid käivad lihtsalt ühe koera kuudi taha, kus on maapinnas sügavam auk. Ja seda hunnikut pole peaaegu nähagi, enne kui peaaegu sisse astud.

Enamus päeva värvisime tutikaid kuute, mis ehitati Tromso laagri jaoks, kuhu varsti kolitakse nende koertega, kes hakkavad turiste sõidutama. Kuudid said muidugi punaseks, Norras on hoonete värvidega hea lihtne: punane, valge, hall või kollane. 

Õhtul jalutasin läbi metsa toidupoodi. Siin külas ongi ainult üks toidupood ja üks külapood, kus müüakse absoluutselt kõike. Ujula ja ronimissein on ka. Inimesed millegipärast ohkavad, et siin ei ole midagi teha, mulle praegu täitsa sobib, peaasi, et mägesid ja metsa on kõikjal, kuhu silm ulatub.