Märkamatult on esimene nädal läbi saanud. Kui nüüd aus olla, siis pole mul veel kunagi olnud tööd, kus nii vähe tegutsema peab. Hommikul söötmine ja junnide korjamine on ainsad kindlad asjad, edasi kulgeb päev täiesti organiseerimatult, kord kuute värvides, siis teisi parandades, vahepeal lahti saanud koeri püüdes. Suur osa päevast pole midagi teha, otsime Helenega (norra tüdruk kes siin võistluskoeri treenima hakkab) mööda hoovi tegevust. Imelik nagu lihtsalt toas teed ka juua, kui juba tööle oled tulnud. Ehkki Tomasel oleks vist sellest ükskõik.
Molutamise põhjus on halb ilm. Kõik teed on juba pikemat aega jääs, ei saa sõita ei ratastega käru ega kelguga. Tomas olevat kuskil mägedes 30cm lumega raja leidnud, aga kuna ta on kontoritööga liiga hõivatud, siis ei saa ta meid sinna viia. Mind paneb see olukord natukene muretsema, sest turistide sõidutamine jõuab järjest lähemale, aga mina ei tunne veel koeri ega tea kelgutamisest midagi. Siinsed ungarlastest musherid küll korrutavad, et see on jube lihtne. Samas see mees on ka 13 aastat ööbimisega kelgukoeramatkasid juhtinud...
Turismihooajaks kolitakse suurem osa koeri Tromso lähedale Breivikeideti. Loodetavasti saab asi olema paremini organiseeritud kui siin kodus. Või vähemalt saan ma ise seda organiseerida, sest seal hakkabki see kari põhimõtteliselt minu hoole all olema. Praegu on küll äärmiselt tüütu näiteks see, et ketid ja rihmad on nii vanad, et iga päev pääseb mõni koer lahti ja tuuseldab mööda aedikut ringi. Ja noh üleüldse on siin üks paras korralagedus. Samas Breivikeidet pidi algajale olema super koht õppimiseks nii et mul on mida oodata, Ilmselt on Ishvaldil õigus, et praegu tasub nautida vaba aega, sest detsembrist enam sellist lõbu ei ole.
No comments:
Post a Comment