otsetee blogi: Saarestik ja kohalikud asukad

Kongsfjordi lahes asub kolm saart: Helløya, Skarvholmen ja Kongsøya, mis kokku moodustavad merelindude kaitseala. Saartel on keelatud pesitsusajal maabuda välja arvatud kajakamunade korjamiseks ning sedagi tohib teha vaid kaitseala volitatud saarevahi (Gunnvaldi) järelvalve all. Munakorjajad peavad olema registreeritud ja neid saab olla maksimaalselt neli ning isegi kui me üksteist väga ära tüütaks, siis hooaja jooksul inimesi vahetada pole võimalik.

Meie tegutseme kahel saarel: Helløyal ja Skarvholmenil.

Siin pildil on Helløya. Pildil olevatel koordinaatidel istun mina telgis ja kirjutan postitust.

Ja see on Skarvholmen:

Ja selline näeb välja laht koos saartega ning tee nr 890, mida mööda saab ~~maailma lõppu~~ Berlevågi.

Noorena korjas Gunnvald kolmandal, kõige suuremal saarel, Kongsøyal ja räägib siiani lugusid, kuidas seal sai ikka 20 000 muna hooaja jooksul korjatud... Helløya munasaak jääb 13 000 ja 2000 vahele.

Munade korjamise õigused lähevad perekonnasiseselt isalt pojale. Kui vanasti olid kajakamunad oluline toidulisa rannarahva laual, siis tänapäeval olevat pigem keeruline leida kedagi, kes sellega tegeleda tahab. Munad lähevad kohalikesse poodidesse, Hurtigruteniga Tromsø restoranidesse ja Põhja-Norra populaarse Mack-øl og Måseegg (Mack õlu pruulitakse Tromsøs ja måseegg tähendab kajakamuna) ürituse tarbeks. Vanematele inimestele viib Gunnvald ämbriga mune tasuta koju...

Mune on värskena hoitud lausa ületalve säilitades neid pimedas ja külmas vees. Gunnvaldil on sõber, kes hoiab mune lihtsalt jahedas sahvris karpides ja käib karpidel iga nädal külge keeramas. Seda selleks, et munakollane keskel püsiks.

Kajakamunaga saab teha kõike seda sama, mis kanamunaga - küpsetada, keeta, praadida... Nad on lihtsalt veidi suuremad ja munavalge on natuke läbipaistvam kui kanamunal. Maitse võib ka varieeruda: kui kajakas sööb palju kala, olevat muna kalamaitseline, kui palju teisi kajakaid, siis tumekollane/punakas ja maitse nagu munal ikka. Ma isiklikult pole maitsevahe täheldanud, aga ma olen ka veidi vältinud punaste munade söömist... Tegelikult olen ma vist üldse söönud kuu aja jooksul neli muna, sedagi rohkem et ära proovida... Ei ole isuäratav kuidagi, eriti kui ma näen munade omanikku naaberpesast poegi söömas vms.

Ma olen rohkem huvitatud neist taimedest, mida siin aina rohkem kasvama hakkab. Täna just tegingi oblikasuppi!

Alguses oli jube kahju vaestest kajakatest. Mõtleks, teine näeb vaeva, et ennast täis süüa, pesa ehitada ja muneda ja meie korjame ära. Mis õigusega? Et rikkad inimesed (kes võiksid süüa mida iganes) saaksid restoranis justnimelt kajakamune mugida?! Kõigele lisaks oleme me siin arktikas ja eriti sellekevadiste halbade ilmadega naeruväärselt abitud, paari tunniga kooleks maha kui meilt kogu varustus ja varjualune ära võtta. Aga ikka on meil õigus teiste mune varastada...Kui nii mõtlema hakata, on piinlik olla inimene.

Nüüd aga, siin mõnda aega elanud, saan ma aru küll, et teistele linnuliikidele veidigi paremate sigimisvõimaluste loomiseks on ainult hea kui mõnigi kajakas hiljem oma pojad välja haudub.

Nii et enam mul pole kajakamunade korjamise suhtes erilisi süümepiinu. Nad sigivad väga kiiresti ja probleemideta ning nende pojad peidavad end kaljuprakku nii väledalt ja osavalt, et isegi kui ma tean, kus nad on, siis ikka ei leia üles.

Siin on mitmeid ohustatud liike, kes hauduvad tunduvalt kauem ega ole nii agressiivsed ning on seetõttu pidevalt kajakate näljaste nokkade pärast hirmul.

Hahad näiteks. Nii nunnukesed, hauduvad oma 4-6 muna 26 päeva! Ja pärast seda hulguvad kuskil lagedal rannikul kuni pojad enam-vähem tiivad selga kasvatavad. Tundub uskumatu, kuidas need linnud üldse siin hullude kajakate vahel üheainsagi poja suureks kasvatavad. Hahapesi oleme me näinud kümneid, aga siiani pole veel ükski neist üle nädala püsinud. Ikka ja jälle näen udusulgi mööda maad laiali vedelemas ja tühje munakoori...

Hahk (Somateria mollissima) teeb pesa tavaliselt hästi varjatud kohta ja kükitab seal nagu naelutatult kogu haudeaja. Emane haudub üksi, ei liigu pesalt kordagi, ei söö kuu aega põletades samal ajal päevas 550kcal ja kaotades kehakaalust 1/3. Me üritame neid iga hinna eest mitte häirida, aga vahel oleme ikka mõne lendu ehmatanud. Üldiselt usaldavad nad oma kaitsevärvust ja passivad pesal peaaegu niikaua kuni neile peale astutakse.

Isane ja emane lind:

Pesa on vooderdatud udusulgedega. Need on sellised eriti pehmed ilma rootsuta suled, mis moodustavad ühtse massi. Sulgi on möödunud aegadel kogutud patjade ja tekkide täiteks, ühest pesast saab 15 g sulgi, teki täiteks läheb vaja 60-70 pesa! Õnneks saab sulgi edukalt koguda pesitsust häirimata, kas mahajäetud pesadest või pärast poegade koorumist. Olen isegi hüljatud pesade kõrvalt vaikselt koguma hakanud, miks mitte talveks ühed sulekindad meisterdada. :)

Hahad on Norras ohulähedases seisundis liik.

Ühe hahamuna korjamise eest pidavat siinmail kuueks aastaks vangi minema!

24 aastat vangistust ühel pildil...

Ühtlasi on pildil näha munadel olev kollakas vedelik, mida lind röövlite eemalepeletamiseks munadele pritsib enne kui pesalt põgeneb. See kraam lõhnab nagu sulaselge s*** ja ei tekita mingit tahtmist mune puutuda. Kui aga lind väga ootamatult minema ehmatada, jätab ta selle nõre väljutamata.

Siin saarel on hahkade vaenlasteks naabrid kajakad ja kotkad. Ma pead ei anna, et see nii on, aga tundub et kajakad päris 2kg kaaluvat hahka ennast maha ei murra, vaid spetsialiseeruvad munadele. Kotkad aga teevad puhta töö.

Nõrganärvilised kerivad ruttu allapoole ega vaata graafilist sisu...