Selline nägi meie tuba välja täna hommikul, pärast seda kui Dima lumepuhuriga parklast lund koristas. Eestis olles oleks see mind natuke närvi ajanud. Siin võtsin oma villase kampsuni ja läksin koeri valmis panema. Pärast tegeleb.
Olen viimasel ajal hakanud aru saama, kui teistmoodi mõtteid ma siin olles mõtlen. Paljud asjad, mis varem olid olulised ja mille ümber ma oma päevaplaani üles ehitasin, tunduvad siin kõige tühisemad üldse. Eesti elu tundub nagu mingi teine elu, nagu vaataks kõrvalt teist inimest. Näiteks ükspäev poes kassajärjekorras seistes libises pilk ajakirjadele. Eelmise elu mina justkui mäletaks, et vanasti sai ikka vahel mõnda loetud, näiteks mingeid tervisliku toitumise ja trenni omi. Kuidagi motiveeriv oli, isegi kui mingit uut infot ei saanud. Praegu ma ei suuda isegi ette kujutada kui igav mul peaks olema, et ma viitsiks lugeda “10 nippi kaalualanduseks” vms. Samamoodi tunduvad nii paljud muud asjad tühised. Instagrami tibinate jõusaalipildid...food prep...mingi jaur enesearmastuse ümber. Blogipostitused uuel aastal kaalualandamisest... Nii sügavalt tühine tõmblemine tundub.
Ärge saage valesti aru, ma ei arva, et kõik inimesed peaksid kuskil kurguni lumes koeri karjatama. Väärtused ongi erinevad ja kui kedagi teeb mingil eluperioodil õnnelikuks et tal on järgmised 8 toidukorda karpides ootamas, siis nii ongi hea. Ma olin ise alles hiljuti üks selline. Nüüd, pärast kaks kuud koerte ja mägede vahel elamist ei saa ma aga üldse aru, kuidas ma elasin nii tühja ja mõttetut elu. Sipelda trennis ja mõelda palju see kaloreid kulutas, et seejärel mõelda palju ja mida süüa, et trennist midagi sporditaolist välja pigistada ja vägisi elule mingi siht välja mõelda. Totrus!
Praegu on selles suhtes hea lihtne, et ma tegelen sooja hoidmisega, kui on külm, magamisega kui ma olen väsinud, probleemidega siis, kui neid on ja söömisega selleks, et kõigeks eelnevaks energiat oleks. Reaalsete asjadega. Paljud tegemised sõltuvad ilmast ja see tundub nii normaalne. Mu ümber on loomad ja ilus loodus - päris väärtused. Jäävad asjad. Mitte mingi inimeste loodud illusioon sellest, kuidas “peab” elama.
Võimalik ka muidugi, et on juhtunud selline ime, et ma hakkan suureks kasvama.
No comments:
Post a Comment