Näiteks eile läks meil üks koer poole tööpäeva pealt koju ära. Sven aitas parajasti tiimidel startida, kui märkas, kuidas Tøff ilma rakmete ja kaelarihmata kuuti jookseb. Hetk tagasi sai see tiim välja saadetud ja kõik koerad olid veel kenasti rivis. Oli pime ja mina ei teadnud muidugi midagi enne kui tund aega sõidetud oli ning ma pausi kohas kelku kinni siduma läksin. Päris hea üllatus oli viie koera asemel näha nelja. Kaelarihm ja rakmed lohisesid kelgu all järgi. Turistid ise olid jube närvis, arvasid vist, et see koer jooksis kuhugi mägedesse ega anna enam iial näole.
Tegelikult oli meil kokku lepitud ka öine hädamärguanne - pealambi ees käega lehvitamine - aga loomulikult olid nad selle unustanud ja pidid tund aega sõitma, ilma et saaksid midagi mulle teada anda. Rahustasin nad siis maha, et see koer on ammu kuudis ja sööb küpsiseid. Õnneks oli rada too õhtu väga kiire ja turistid said nelja koeraga ka kenasti sõidetud. Virmalised õnneks parandavad ka alati rahva tuju.
Teine täiesti igapäevane nähtus on see, et Juhtkoer Harley mõtleb liiga palju oma peaga ja ei lähe enda ees olevale kelgule järele. Kui veel kelgul satuvad olema sellised turistid, kes rohkem taevasse vahivad kui sõitmisega tegelevad, siis võibki Harley tiim jumal teab kus lõpetada. Mingi hetk saavad koerad muidugi aru ja jäävad seima, kõrvad lontis. Giidil on aga tükk tegu, et nad metsast kuidagi üles leida ja tagasi rivisse saada.
Eks see sama rada pidi tiirutamine läheb koertele ka tüütuks. Nagu liinitööd teeks - paremale, vasakule, vasakule, paremale, paremale... uups! Vasakule oli hoopis... No võtab vahel kõrva lonti. Arusaadav.
Esimene kord kui see juhtus, olin ma täiega närvis. Ma kaotasin just kuus koera ja kaks turisti ära!!! Kus nad on?! Autoteel?! No eriti nõme tunne oli.
Nüüdseks on see tavaline, selle vahega, et ma ei kaota neid enam päris ära, sest veendun iga teeristi peal eriti hoolikalt, kuhu suunda kallis Harley seekord keeras.
Saage tuttavaks - isetegevust armastav Harley.
Ja need koerad siin on tegelikult võrreldes enamike turistikoertega väga hästi kasvatatud. Võimalik muidugi, et mujal on selliseid vahejuhtumeid veel rohkem ja kõik giidid on nii surmani tüdinud, et ei hakka tühjast numbrit tegemagi.
No comments:
Post a Comment