Vaheldusest ja taipamisest

Väike puhkus Osooni võttegrupiga on edukalt selja taga ning aeg tavarutiini naasta. Olid värskendavad kaks päeva. Breivikeideti ainuke pisikene miinus ongi see, et siin pole peaaegu mitte midagi ega kedagi ning vahel harva tekib tunne, et jube vahva oleks kasvõi korraks välja saada. Nii et ma olen alati äärmiselt tänulik kui mul see võimalus avaneb. Kohe hoopis värskem tunne, kui oled natuke uute inimestega suhelda saanud. Järgmine asi mida oodata on nüüd siis päike. Varsti-varsti. Mäetippudel liigub päikese peegeldus iga päevaga allapoole.

Üks lahe asi mis kaasneb inimestega on see, et nad meenutavad tavaliselt, kui väärtuslik see aeg siin ikka on. Ise võib juba vaikselt ära harjuma hakata. Eneseteostusvajadus ja vahelduse otsimise kirg võtavad võimust ja  üksi siin toimetades hakkab vahel mõte libisema mingitele muudele kohtadele kus veel olla tahaks, matkadele, järgmistele töökohtadele.... ära praegusest hetkest. Siis on hea, kui keegi on su elust vaimustuses ja tuletab meelde, et praegune hetk siinsamas on fantastiline! Täiesti imeline! Mul ei ole tegelikult vaja mitte kuskile minna, ma oleksin äärmiselt rumal, kui siit praegu ära tahaksin. 

Tegelikult ei tahagi. Lihtsalt suve osas tuleb mingi hetk midagi otsustada.

See insta story meenutas mulle paari aasta tagust iseennast ja seda igatsuse tunnet, mis ma iga kord Norrast ära minnes tundsin. Nagu kistaks kodust minema ja kunagi ei tea, kas ja millal tagasi saad. Ma vist võin enda ja oma valikutega päris rahul olla, et ma olen päriselt suutnud seada asjad nii, et ma elangi oma unistuste elu, sedasama, mida ma nii kaua olen eemalt imetlenud.